www.militaar.net

Eks ta mõningane vastuolu ju on. Loomulikult ei peaks olema, aga samas peetakse raha teenimiseks loodut nende hulgas halvustavalt millekski madalaks ja mitte täisväärtuslikuks. Aga nagu on klassik öelnud- kui palju on kirjutatud raamatuid raha pärast - ja kui häid. Ja kui palju on seda tehtud kõrge kunsti nimel - ja kui halbu. Mitte et ma nüüd selle avalduse valguses Rauda kunstnikuks peaks- tema pissulka kohta tähendas kõige soliidsemalt Kojamees, kes tõdes, et tema mäletab toimunut "...pisut teisiti". Valdavalt prevaleerisid asjaosastes ringkondades minu mäletamist mööda arvamused, et tegu on ühe alkohooliku ümberjutustusega sellest, mida teine alkohoolik talle rääkis ja arvas juhtunud olevat(Kuidagi sedapidi Kuulberg seda formuleeris, kui mälu ei peta). Kroonika süvendatud väljaanne ühesõnaga.

Lemet kirjutas:Kivirähk Kivirähuks, aga Mihkel Rauda kunstnikuks pidada...Kojamees Tihhon leidis jah, et mõnele on mära kah pruut, aga ikkagi. Sama edukalt võiks ju Kroonikat tõsiseltvõetavaks teadusajakirjaks pidada.

Oskad sa tuua välja mõned OBJEKTIIVSED põhjused, miks M. Raud kirjanikuks ei kvalifitseeru. Oma isikliku aravamuse võid sinnasamusesse peitu pista.

Lemet kirjutas:Mnjah, Horisondi trükiarv on Kroonika omast tõepoolest märkimisväärselt väiksem. Kahjuks.

See on täiesti ajast ja arust je debiilne mõtteviis, et kunstnik peab olema näljas ja kaltsudes ja almustest elama, alles siis on ta õige kunstnik.

Loodetavasti julgeb sedapalju lennulise avalduse autor ka oma vaateid Kulka ukse taha rahataotlustega tulevatele kunstiinimestele propageerima minna. Et nende arusaam elust on täiesti ajast ja arust ning mõtteviiski debiilne...Sest et kunstiinimesed näikse siiani millegipärast teisel arvamisel olevat ja väidavad, et suur kunst kohe kuidagi ilma toetusteta ep saa...

See Kulkast raha küsimine on üks suur bluff, sellega rahastatakse paljuski oma muretut elu. Igasugu India reisid ja muu jura.
Kas sa pead õigeks, et Tartu Kunstimuuseum ostis selle kuulsa purkisittumise kunstiteose TAASLOOMISE õiguse väga ränga raha eest. Kui purkisittumine on kunst, siis andke minna, mina oma maksuraha korjaks sealt kohe ära.

mx77 kirjutas:

Lemet kirjutas:Kivirähk Kivirähuks, aga Mihkel Rauda kunstnikuks pidada...Kojamees Tihhon leidis jah, et mõnele on mära kah pruut, aga ikkagi. Sama edukalt võiks ju Kroonikat tõsiseltvõetavaks teadusajakirjaks pidada.

Oskad sa tuua välja mõned OBJEKTIIVSED põhjused, miks M. Raud kirjanikuks ei kvalifitseeru. Oma isikliku aravamuse võid sinnasamusesse peitu pista.

Veelkord, pole olemas kirjaniku objektiivset definitsiooni...võid nt Kirjanike Liidust järgi küsida, mille alusel nad liikmeks arvavad:
http://www.ekl.ee/ind/index.php?page=1&lang=1

Lemet kirjutas:Eks ta mõningane vastuolu ju on. Loomulikult ei peaks olema, aga samas peetakse raha teenimiseks loodut nende hulgas halvustavalt millekski madalaks ja mitte täisväärtuslikuks. Aga nagu on klassik öelnud- kui palju on kirjutatud raamatuid raha pärast - ja kui häid. Ja kui palju on seda tehtud kõrge kunsti nimel - ja kui halbu. Mitte et ma nüüd selle avalduse valguses Rauda kunstnikuks peaks- tema pissulka kohta tähendas kõige soliidsemalt Kojamees, kes tõdes, et tema mäletab toimunut "...pisut teisiti". Valdavalt prevaleerisid asjaosastes ringkondades minu mäletamist mööda arvamused, et tegu on ühe alkohooliku ümberjutustusega sellest, mida teine alkohoolik talle rääkis ja arvas juhtunud olevat(Kuidagi sedapidi Kuulberg seda formuleeris, kui mälu ei peta). Kroonika süvendatud väljaanne ühesõnaga.

Kojamees nüüd mingi arvamusliider, deem, ma pole nii tükk aega naernud. Inimene, kes põhimõtteliselt ainult jalgpallist midagi ehk jagab. Eluaegne kaasajõlkuja.

Arvamusliider või mitte(pigem siiski on), aga toonaseid sündmusi teab ta piisavalt hästi, et Raua poolt kokkukirjutatud jama kommenteerimiseks õigust omada. Seda enam, et oma kommentaarides oli tema üks tagasihoidlikemaid. Või tahab lugupeetav nüüd tõepoolest "Musta pori näkku" väärtkirjanduse hulka tõsta ja Raua enda parnassile sokutada

Aga jah, enne, kui mingeid vastuseid tahta, tuleks mõistetes selgusele jõuda. Defineeriks lugupeetav ära sõna "kirjanik" ja "grafomaan", siis arutleme edasi. Muidu tuleb taas kojamees Tihhonit tsiteerida...(loodan, et luguppeetav ikka teab, kellest jutt. Klassika ju... )

Oot "Musta pori näkku" ei sobi väärtkirjanduseks, aga peldikuseinad ja seal olevad kommentaarid sobivad infoallikaks? Kummalised topeltstandardid.

Ei, Tammsaare või Krossiga ma Rauda samale pulgale ei tõsta, aga kuna tegemist ei olnud ajalooteosega vaid mingil määral autobiograafiaga, siis on autori subjektiivne lähenemine lubatud. Aga lugesin ise raamatu läbi ja täiesti ladusalt kirjutatud raamat oli.

Mis kojamehesse puutub, siis liikusin ise ka Tallinna punkarite seas samal ajal ja raamatus on Kojamehest loodud suht objektiivne pilt. Eks kojames nüüd aulise liinavolinikua veidi häbeneb oma minevikku, nagu ka varem ütlesin, põhimõteteta kaasajooksik.

andrus kirjutas:Oot "Musta pori näkku" ei sobi väärtkirjanduseks, aga peldikuseinad ja seal olevad kommentaarid sobivad infoallikaks? Kummalised topeltstandardid.

Kas "Eesti putukate välimääraja" on ajaloolaste käsitluses kah väärtkirjanduse hulka arvatud? Infoallikad ja väärtkirjandus on pisut erinevad asjad, kas pole? Ja isegi infoallikaks ei saa Musta pori näkku eriti pidada, arvestades Kulku (ja paljude teiste toonastes tegemistes osalenute) kommentaare.

Edit:
Ja olgem ausad, isegi nendel peldikuseintel ei ole aktsepteeritavad näiteks sellised tekstid

"Genekas tegi Heikiga võimalike intiimsuhete osas asja kohe selgeks ja tõtt-öelda oli diskoril topitavaid auke nii ehk naa türaga segada

Eks see nn" levikirjanduse " ja "väärtkirjanduse" vastuolu ole alati olnud. Vähe on neid autoreid, keda hindaks kriitikud ja kes ajaproovile vastu peaks, ning kes oleks ühtlasi ka bestsellerite hulgas.Kuid neid on siiski olemas olnud.

Pean end üsna kirjandushuviliseks inimeseks, kuid mul pole ausalt olnud mingit tahtmist osta või laenutada Hargla, Raua või Erik Tohvri teoseid. Piisas mõnest katkendist,et ära tunda : mind see ei huvita.Ja oli neid ENSV ajalgi, Raimond Kaugver näiteks.Rahvale meeldis väga, kuid mina ei suutnud sealt end läbi närida.

Lugesin küll Da Vinci koodi ja ka Ingleid ja Deemoneid,( põhiliselt selle suure kahina pärast, mida see tollal tekitas ) kuid ausalt, ega praegu isegi Dan Browni uute asjade peale enam aega ei raiskaks. Kui oled lugenud ühte neist, on kõik ta trikid juba tuttavad.

Kõige parem vahetegemine väärtkirjandusel ja nn. saastkirjandusel on ikkagi ajaproov. Omal ajal olid ülipopulaarsed Waga Jenoveva taolised jutukesed, no kes neid tänepäeval enam loeks või ostaks ? Sama ajastu klassikud nagu Balzac,Hugo või Dumas on senini väga loetavad .

Üldiselt võiks öelda, et kui raamat pole paari-kolmekümne aasta pärast enam loetav, pole ta suurt midagi väärt.

Ja Smuuli ma ajaviitekirjanikuks ikka ei nimetaks. Tal on asju, mis selle künnise kindlasti ületavad. Kui välja arvata Smuuli flirtimine kommunismiga,(milles ta hiljem kõvasti pettus ja ehk ka sellest ta viinaprobleemid), siis on tegu ikkagi Eesti huumori klassikuga, samas liigas Oskar Lutsuga.

Ning üldiselt, häid raamatuid on sajandite jooksul kirjutatud nii palju, et pole mingit mõtet neid tänapäeval enam juurde otsida;) Seepärast ma olengi praktiliselt loobunud uusraamatute ostmisest, kuna nii palju häid vanu asju on veel lugemata. Hiljuti lugesin Dostojevski "Mängurit". mida peetakse tema just mitte kõige briljantsemaks teoseks, mille ta kirjutas väga kiiresti, et vältida pankrotti. Suurepärane, vürtsitatud värvikate karakterite ja küllalt intrigeeriva süzheega . Tegevus toimub kuskil Saksa kuurortlinnas 150 aastat tagasi, kus peategelasest noor Vene koduõpetaja satub mängukire küüsi, mis ta elu ja armastuse peaaegu lootusetult hävitab.

Selle juurest siirduda kuskile musta pori juurde... ei, tänan !

mx77 kirjutas:

Kilo Tango kirjutas:

Lemet kirjutas:Kas 80-ndatel enam seda rebasesaba oma haisuga oli, see vist likvideeriti kuskil 70-ndate lõpupoole

See on väike detail. Kui kusagil oli NSVL mahajäämus Läänest 80-datel eriti suureks kärisenud, siis loodushoid oli seda kindlasti.

See et Euroopas on sood-rabad kadunud ja jõed sängidesse aetud ei ole mingi röövelliku loodusreostuse teema vaid puhtalt asustustiheduses kinni. Oleks Eestis Belgia asustustihedus poleks meil ka neid soid rabasid ammu. Eesti asustustihedus on ikka täiesti olematu, sama is Kirgiizias

Asustustihedus ep ole küll nüüd see ainumas põhjus. Samas retoorikas võiks öelda, et süüdi on kapitalism, kasuahnus, tööstus, soov paremale elule .

Kuulasin siin paar õhtut tagasi uuesti Muti külaskäigu Kukusse ära ja soovitan seda selle teema stammkundedelegi. Mutt lahkab seal oma vanemate näitel ja isa tsiteerides sedasama siingi arutlusaineks olevat teemat päris asiselt.

Kirjanike honorarid on erinevad. Põhimõtteliselt kaks saamisviisi: kas kirjastus ostab autorilt raamatuavaldamisõiguse või hakkab autor siis saama teatud protsenti läbimüügist. Väikseim summa mida ma ühe oma raamatu eest EW päevil saanud olen, on olnud viissada euri, suurim tuhat kaheksasada. Nõukaaja lõpul sain oma esimesest raamatust kolm tuhat rubla. See oli siis haritud inimese pooleteise aasta palk. Tänapäeval ilma lisasissetulekuallikata ja vaid kirjanikuna ära elada poleks võimalik. On muidugi üksikuid erandeid kuid need on ainult üksikud. Aga viriseda pole ka mõtet. Ega keegi mul neid oma tekste toksima ei sunni. Ise teen ja vabast tahtest. Oma valik.

Hm, kaasfoorumlase mx77 mõtet tsiteerides on siis lugupeetud Aesti puhul tegu kumma määratlusega...? Kirjanikuhärrad pidada oma raamatutega väga hästi teenima

Lemet kirjutas:Hm, kaasfoorumlase mx77 mõtet tsiteerides on siis lugupeetud Aesti puhul tegu kumma määratlusega...? Kirjanikuhärrad pidada oma raamatutega väga hästi teenima

Kõik, mida teeb keegi teine, on sigalihtne ja häbiväärselt üle makstud.