www.militaar.net

Soome Talvesõjas soomlaste kerge jalavägi hävitas Vene 44.divisiooni Raate teel,
mis on 700 km põhja-kirresuunas Helsingist, Detsembris ja Jaanuaari alus.
Üle 90 % divisioonast sai surma ja varustus ja relvad ja sõidukid 100 %.
Soomlane ErP 15 oli sissipataljon ja oli koostatud kohalikuist mehist.
Pataljon moodustis väikeid võitlusgruppeid ja need korraldasivad varitsuseid tee kõrval alati.
Oli talv ja mehed suusatasivad öösel metsa kaudu vaenlase kolonni külgpoolele.
Pimest metsast need tulistasivad teele, kus oli lõkeid.
Need lasis samovaarid ja vaenlase väliköökeis katelid täis aukuid,
mistõttu vaenlane ei võinud piisavalt süüa sooja toidumoona.
ErP 15 sissipataljon seisas divisiooni, piiras seda ja peadis seda paigal,
kulutasis ja nõrkendasis seda ja hiljem suuremad peajõudud hävitasis see kott-taktikaga (mottitaktiikka),
umbes 20 000 vaenlast suris.
Vaenlasel oli suur tulejõud, aga see ei aitanud soomlaste võitlusgruppide vastu.
Kolonnil oli kaasa näiteks puhkpilliorkester ja sampanjapudeleid,
et võiks korraldada võiduparaadi Oulus (Lääne-Soomes mere rannal).
Ka oli kinkeid kaasa Oulu naisile, et need oleks soodsamaid.
Vaenlasel oli ainult üks probleem: Soome sissid ja need oli tõelisuses ülekaalukaid, sellest hoolimata, et neid oli palju vähem.

Unto, Sinu näide on kindlasti hea, kuid siinkohal peaks välja tooma ka maastikukirjelduse ning arvesse võtma tolleaegset tehnikat (masinate läbitavus, suurtükiväesüsteemide reageerimise kiirus jne). Soome militaargeograafia (koos oma tuhandete järvede, graniitkaljude ja rabadega) on võrreldes Eesti omaga vastasele paras pähkel. Neid asjaolusid peab arvesse võtma.

Eesti VG'd peaks võib-olla keskendumagi löögirusika järel liikuvatele kolonnidele, mis tulevad heas usus, et tee on vaba, sest esimesed raskelt relvastatud üksused tulid ilusti läbi. Teine ettepanek on see, et VG'd peaksid võib-olla keskenduma valikuliselt vastase õhutõrjekomplekside hävitamisele (BUK ja ülespoole), sest kui NATO ühel päeval peaks reageerima, siis on suurimaks probleemiks sekkumisel just õhutõrje.

Panen siia posti juurde ka militaargeograafia raamatu, mis sai kunagi ammu foorumisse saadetud.

http://www.ndu.edu/inss/books/books%20- ... MilGeo.pdf

kaur3 kirjutas:Eesti VG'd peaks võib-olla keskendumagi löögirusika järel liikuvatele kolonnidele

Nõus. See on kõige tähtsam.

Vahepeal võib kurnata vaenlase lahinguüksusi - külgmiinide ja suundkildmiinidega väga kaugelt (ohutult), aga põhiliselt ikka logistikakolonnide kallal.

Piltlikult.



VS

Selle VG varitsus võiks olla, kui on üll.

Varitsuse eesmärk on teha kaotuseid vaenlasele ja takistada selle edasimist.
Õnnestunud varitsus ka lisab kaitsja eneseusaldust.
Tähtsad taktikalised printsiipid varitsuses ovad:
- Varitsus on aja, asukoha ja märgiobjekti suhtes üllatav.
- Varitsuse jõudud esindavad erinevaid relvatüüpeid.
- Tule kasutamine on sellist, et eri relvad saavad korda koosmõju.
- Tulistamine on lühik ja äge.
- Varitsus on hästi varjatud kuni tulistamise alustus.
- Eemaldumine toimub ruttu varjatuide ruutide kaudu.
Objekt, kellele andakse tulelöök, võib olla üks rood kolonnist.
Roodu võib valida, loomulikult esimene rood on hea kandidaat.
Kolonni luuretipp ei ole hea objekt, millal see on väike (ei niisiis soe koht).
Varitsuse asukoht on tähtis valida hästi.
See korrraldakse alati ainult ühel poolel teed.
Kui tankide vahe on umbes 100 m, nii neid on varitsusalal 5-10 tk.
Vahe võib olla veelki lühem.
Joone eespoolel peab olema lakendik, kõige rohkem võib kasvada põõsastikud.
Vasakul võib olla ka lakendig, mets oleks veel parem.
Taga peaks olema selline maastik, et tankid ei keera ja ümberpiira varitsusüksust.
Järeltöke on tähtis olla paremal poolel, näiteks mets.
Töke peab tökestada tankide liikumist tee väljaspoolel ja ka anda näovarjus, et tankid järel ei saa lasta otse.
Töked võib tugevdada miiniväliga ja kaudtule sihtmärgidega, sõltuvalt maastikust.
Miinid võib olla kildmiineid ja tankimiineid.
Tee peal on vaja ka kaudtule sihtmärgeid elava jõudu vastu.
Tee taga tee kõrval võib olla kildmiineid (suunkildmiineid, torumiineid), mis lastakse kaugeõhkimise vahendiga.
Kui torumiini ei ole luba kasutada, nii miinipilduja mürsust võib teha sellise.
Lööksütiku asemele pandakse elektridetonaator.
Kui mürsk on sidudud puu külge, nii kilud lendavad laiali, vähemalt on tõhus 50 m kaugusele.
Kui on pime, nii tee kõrval võiks olla mingisugune valgusvahend (granaad, napalm,…),
mis süüdatakse kaugelt.
Loomulikult võib kasutada valgusraketteid, kui julgeb.
Jõudud on joonel, kelle pikkus on VG suurusele üksusele umbes 500-1000 m.
Kõik jõudud on joonel, aga ei kohalikud sissid, kes tegutsevad päris iseseisvalt
samal ajal kolonni hooldusüksuseid vastu.
Gusteid on terve joonel ühesuuruste vahedega.
Ka jalavägi ja snaiprid on pikkal joonel.
Miinipildujapatarei andab tõetust varitsusele, umbes 2 - 5 km kauguselt.
Lühem kaugus andab parema täpsuse sihtmärgile tee peal, kui miinipildujaüksuse turvalisus lubab seda.
Miinipildujad võivad ka lasta lõpuks suitsugranaadeid vajaduse korral, et eemaldumine oleks turvalisem.
Tulejuhtüksus on paremal poolel rindejoonel.
Asukoht on selline, et võib vaatleda paremale ja ka teele.
Parem pool on varitsusüksusele kõike ohtlikum suund.
Sealt võib rünnada abijõuduid.
Eemaldumisel tulejuht võib anda tulekäsu sobivale sihtmärgile laskmiseks.
ÖT patrull on VG paremal tiibul.
Öhuoht tuleb tõenäoliselt paremalt (kopterid).
Kaugeõhkimise üksus laseb teelaengu VG juhataja käsul või vastavalt juhendile.
Moment on selline, et a) laengu sihil on tank ja b) varitsuse eespoolel on kolonn.
Torulaengu eesmärk on katkestada tee, hävitada tank ja seisata kolonn.
Kui kolonn ei jää seisma, ei ole mõistlik alustada varitsust (tulistamist).
Sellel viisil tee katkestuskoht on tähtis, et seda ei või lihtsalt ringi ajada.
Ettevalmistused varitsuse jaoks peaks teostama öösel.
On kriitilise tähtis, et kõik toimub varjatult.
Eriti õhuoht on päeval ilmeline.
Parem on läbiviia varitsus hämarikus.
Lahingutegevuse järjekord võiks olla:
1. Kolonn saabub, hääled võib kuulda.
2. Validud rood on sihil ja esimene tank on laengu sihtjoonel.
3. Teelaeng lastakse õhku.
4. Kolonn jääb seisma.
5. Samas snaiprid lasevad esimesed laskud (tankide juhatajad või kes tahes on nähtaval).
6. Gustid tulistavad nähtaval olevaid tankeid.
7. Jalavägi läheb välja tankeist tee vastupidisele poolele.
8. Kõik relvad (automaadid jne.) hakavad tulistama jalastuvaid vaenlaseid.
9. Tulejuht andab tulekäsu miinipildujapatareile tulelööki laskmiseks teesihtmärgidele.
10.Kildmiinid tee taga lastakse.
11.Äge tulistamine kestab maksimaalselt 2 minuutid.
12.Tulejuht andab veel tulekäsu miinipildujapatareile lasta tökesihtmärgeid, kui on vajalik.
13.VG juhataja andab käsksignaali eemaldumise alustamiseks.
Eemaldumine toimub niimoodi, et osa jääb natukene järele ja julgestab eemaldumise.
Eemaldumine peab toimuma ruttu varjulise ruuti kaudu.

kaur3 kirjutas:Piltlikult.

Siin oleks täielikud objektid varitsusele mäestikust.
Kas piltid on Georgiast, ma arvaan, et on?

Unto, pildid on Lõuna-Osseetiast. Ma pidasin silmas, et esimese pildi peal on masinad, mis ei ole VG sihtmärgid. Teise pildi peal on VG sihtmärk.

Miks Sa eelistad rünnata kolonni esimest poolt. Kaheksakümnendatel Afganistanis eelistasid kohalikud tihti rünnata kolonni tagumist otsa. Esiteks, psühholoogiliselt on kõigi rändajate tähelepanu suunatud ettepoole. Teiseks, sobivas kohas võib varitsus mööduda nii, et esiots ei märka taguotsa hätta sattumist ning kulgeb edasi. Kõik see muidugi sõtlub koha valikust ...

Paneksin hea meelega Unto kildmiinide jutu juurde sellise jalastumise pildi Abhaasiast.

kaur3 kirjutas: Miks Sa eelistad rünnata kolonni esimest poolt.

Sinu piltid on väga head.
Need avastavad ka, et kolonni võib haavata mõjusalt.
Meie VG's on ka kohalik sissijagu, mis võitleb kolonni järelsõidukide vastu.
Hooldusosad kolonnis ovad head sihtmärgid sellele jaole.
Ja üldiselt gustid ovad tõhusamad BTR, BMP tüüpi tankeid vastu.
Loomulikult objekti võib ka valida kolonni lõppuosast.
Kui valib keskelt, nii asukoha peaks olema keskel metsa, muidu oht tuleb varitsust vastu kahest suunast.

kui situatsioon kisub juba metsavendluseks, siis tuleks peale eemaldumist (mis võibolla pillutab mehed metsa alla laiali) tulla kõigil kokkutulemiskohta. seal ootab ainult üks mees, ülejäänud grupp on paarkümmend meetrit eemal peidus.
see on vajalik grupi ellujäämiseks, juhul kui keegi kinni võetakse.
juhul, kui varitsus tehti moona hankimiseks, peidab iga mees oma kraami ise ära, pärast tuleb järgi. ühiselt peidetud hoidla leitakse üles, sest ümbrus tallutakse ära.
kusjuures enne varitsust teavad ainult grupijuht ja usaldusisik (grupisisene) kuhu minnakse, mida tehakse ja millal. see selleks, et vältida sissekukkumist.

Gfreak kirjutas:kui situatsioon kisub juba metsavendluseks, siis tuleks peale eemaldumist (mis võibolla pillutab mehed metsa alla laiali) tulla kõigil kokkutulemiskohta.

Hea komment ! Ma täiesti unustasin kogunemispunktiasja.
Igal jaol ja patrullil peaks olema oma kogunemispunkt ja selle järgi veel terve VG'l.
Varitsuse järgiolukord võiks olla soodus snaipripatrullile teha natukene lisajahi
kaugelt (600-800 meetrist), kui olukord on segane tee peal.

MIINIPILDUJA KASUTAMINE


Raske miinipilduja (120 mm) on väga tõhus relv elava jõudu vastu.
Põhiteadeid
Sellele võib kasutada erinevaid mürsuid: kild, suits, valgustus, fosforsüüte.
Mürsu kaal on 16 kg (kild-fugass)
Mürsu lend on ballistine ja lennujoon on umbes paraabel.
Laskmise kalle on üle 45 graadi.
Langemisnurk 3 km kaugusele on umbes 70 graadi, niisiis ligidal vertikaalne.
Kui on pärast laaditava, nii kalde võib olla ka alla 45 graadi.
Mürsk pantakse sisse toru ülevalt.
Mürsu lõhkeaine on normaalselt TNT.
Laskekiirus 8-12 l/min
Laskekaugus 500-7100 m
Relva kaal kokku alusvankriga 700 kg.
Relva meeskond 6 meest
Mürsu sütik normaalselt lööksütik
Saadaval on ka aega ja stiimulsütikuid.
Kasutamine
Mürsu lennuaeg näiteks 3 km kaugusele umbes 37 sek
Lennujoon paraabel --> võib lasta küngase tagant.
Märgi(tabamuse)ala ellips, läbimõõt sõltub kaugusest ja ilmast.
Tõenäoline pikkuskalde (hajumine märgi keskpunktist) on umbes 0,6 % kaugusest ja külgkalde umbes 0,2 % kaugusest.
Patarei märgiala on suurem, millal sellel on mitu toruid.
Terve patarei märgiala läbimõõt 3 km kauguselt oleks umbes 50 m.
Inimesele kindel piir on pikkem, rahuajal 300 m, sõjaajal lühem.
Kindel piir sõltub: laskekaugusest, kas patarei torud on sisselastud, laskesuunast suhtes omad jõudud, ilmast, maastikust.
Laskekaugus märgidele tee peal peaks olema nii lühik kui patarei turvalisus lubab.
Mürsu lennuaeg 3 km kaugusele on 35-40 sek.
See peab tähele panna, kui määratakse tulekäsu.
Kilude tõhus kaugus on vähemalt 50 m? Kes teab täpsem?
Valgustusmiin valgustab 35-40 sek.
Eesti patareis on tõenäoliselt 10 toru.
Tuleannus umbes 120 lasku/toru --> patarei 1200 tk.
On olemas stimuulsütikuid (Soomes, Noptel Oy), mis lubavad määrada plahvatuskõrguse märgil, näiteks 5 m.
Selline mürsk on eriti efektiivne elava jõudu vastu, ka kaivikusse.
Laskemetoodid
Koordinaatmetood, normaalselt kasutusel, tulejuht võib olla kaugel märgiala kõrval.
Lähiülekanne, kasutatakse liikumisel ja lähikaitseolukorras, tule alustamise kiirus hea.
Otselaskmine, võib kasutada siis kui tule juhtimine on võimalik tulerpositsioonilt.
Tulistamisviisid ja moodused
1-5 miin: punktmärk.
löök: 0,1 tuleannust, patarei 120 tk, 1 min jooksul, 100x100 m2.
katte/tõke: näiteks 0,1/0,2 tuelannust, 120/240 tk, märgiala näiteks 100x300 m2.
Löök on tavaline tulistamisviis, aga tee punktmärgile vähem piisab.
Kui tulistakse kolonni tee peal, peaks tulistamise viis olla tee mööda kui avatud pikk pärlikee.
Kui igaüks toru laseb oma punkti tee peal, nii märgi pikkus võiks olla umbes 500 m (50 m vahed).
Lisaks
Miinipildujade kasutamine on spetsiaalne ala.
Tulejuht hoiab need asjad VG’s.
Oleks hea, kui VG juhataja ning snaiper patrulli juhataja oleks ka võimelised juhtima kaudtult.
Need on võimalik õppida piisavalt hästi ja piisavalt lihtsalt.

Kuidas muuta terve asfalttee miiniks?

Tuleb valada vähemalt pool tundi enne lõhkamist (aega saab testida nii, et valada kusagil mujal asfaldile väike loiguke ja vaadata, kaua härmatis vms. külmumise jäljed püsivad) maha piisav kogus vedelat hapnikku ja lisada sinna üks korralik põrutus. Kindluse mõttes aitaks mõningane detonaator. Eriti mingi kiiretoimelise lõhkeaine pakk.

Teine variant on parkida tee kõrvale vedela hapniku paagiga täidetud ja suvalise nodiga maskeeritud rekka. Sobival ajahetkel saab sellega teha midagi FAE sarnast lastes ehmalt õhku hapnikupaagid ja mõne sekundi pärast lõhates detonaatori. Mis toimub on see, et pihustuv vedel hapnik muudab kogu ümbruses oleva orgaanilise aine lõhkematerjaliks. S.h. vastase sõdurid. Kolmas variant on õhata korraga vedela hapniku paagid, tavalised vedelgaasi balloonid ja detoneerida tekkinud gaasipilv.

Ühesõnaga - vedel hapnik on odav meetod suure käraka tekitamiseks.

Auto tee ääres võib olla kahtlane. Peale esimese plahvatamist on küll kõik kahtlased. Aga mis oleks, kui tankimiin omaks väikest iseliikumisvõimet (10 m piisab) ja lösutaks tee ääres, sarnanedes kivi või muu süütuga? Vinnab end siis tee peale vahetult enne tanki. Siis ka muidugi oht, et iga teeäärse kivi pihta hakatakse paranoiliselt tulistama, aga see on üsna tüütu neile.

Jaanus2 kirjutas:Auto tee ääres võib olla kahtlane. Peale esimese plahvatamist on küll kõik kahtlased. Aga mis oleks, kui tankimiin omaks väikest iseliikumisvõimet (10 m piisab) ja lösutaks tee ääres, sarnanedes kivi või muu süütuga? Vinnab end siis tee peale vahetult enne tanki. Siis ka muidugi oht, et iga teeäärse kivi pihta hakatakse paranoiliselt tulistama, aga see on üsna tüütu neile.

Seda tehakse vähe teisiti. Roomav miin on liiga aeglane ja seega ohutu. Kasutatakse hüppavaid ja eelmat lastavaid miine (pmst. RPG vähendatud variant).

Olen suhteliselt pealiskaudselt seda teemat jälginud,aga tekkis küsimus kuidas peale varitsust või katkestamist õigeaegselt ja oskuslikult taanduda?