Militaarleiud kaevudest, jõgedest, järvedest, merest ...

[Luciano]

Selge! Aga keegi peab ju süüdi olema

Kus Toonela ise on? Ilmselt seal-samas kohas? Või Ville peitis ära?

[Arnold]

Sa oled vist mingi huumorimees? Muidugi peitis ära. See mees suudab ka oma perse nii ära peita, et hiljem ei leia keegi üles. Tõsisemalt arvates oli see vananenud aparaat juba enne okupatsiooni juppideks lõigatud (kindlalt väita ei saa).

[Manurhin]

Isiklikult arvan, et leid peaks siiski kuuluma leidjale. Leidja on ju ikkagi leiu kättesaamiseks tööd teinud, vaeva näinud ja labidaga vehkinud. Samas muidugi, konkreetselt identifitseeritava ajaloolise väärtusega militaarleidu ei tohiks siiski niisama lihtsalt riigist välja võõrandada (müüa) .See oleks nagu juba lihtsalt põhimõtte küsimus.

[Arnold]

Kas Sul on probleem omamisega, või saadava rahaga? Riik maksab leiutasu hetkel veel nn pooles väärtuses, aga see muutub peagi täisväärtuses maksmiseni. Kuigi ka ennem ei olnud see välistatud. Väljaarvatud idiootidest leidjate puhul, kes rikuvad oma oskamatu käitumisega leitu tundmatuseni.

[Manurhin]

Pole mul omamisega mingit probleemi. Kõik mahub ilusasti elamisse ära. Ja raha saamine pole samuti probleem - lihtsalt, see mis mul on, pole müügiks. Kuigi Vabadussõja-aegset kraami pole mul rohkem kui mõned padrunikestad ja üks tupeta Jaapani tääk, mis oma seisukorra poolest võiks veel tänagi lahingut lüüa, kodu kaitsta ja vaenlast veristada.

[Luciano]

No see probleem jääb surmani õhku - kellele kuulub leitud rahapada ja millisest hetkest on rahapada ajalooline ja millal lihtsalt kuld jne. Mina leidsin kunagi pihukirve - nüüd vedeleb see Arheoloogia Instituudi keldris papp karbis koos veel umbes 1000 talvaga. Ja mitte kunagi keegi seda ei näe ega käes hoida ei saa. Oleks ma selle endale jätnud lebaks ta sametpadjal minu kabinetis ja ma presenteeriks seda kõigile - ka oma lapsele ja tema sõpradele. Kumb oleks kasulikum? Aga unikaalsete asjade koht ilmselt siiski on muuseumis - kurb lihtsalt, et meil ei ole piisavalt ekspositsioonipinda ja enamusi ajaloolisi väärtuseid tavainimene kunagi ei näegi.

Kes teist on näinud kaheraudset eestlaetavat NELJA lasulist jahipüssi? Väidetavalt on neid maailmas 2 - üks on Piiteri relvapalatis ja teine ühes Eesti muuseumis!

[Arnold]

Sa annad välja mu hea sõbra Karu reljeefi - kahemeetrine mees tegi Norras palkmajade kokkuehitamisel rasket tööd ja mingi munn otsustas teda lüpsta jutuga, et rahga saab ülekandega. No vastus oli kobavas inglishis, et kui peo peale ei saa, siis kukub su püstipandud maja viie minutiga kokku,paari saelõike abil.

[Arnold]

Aga teeme Luciano sel teemal koostööd! Mul on sidemeid.

[Luciano]

Oota mis koostööd? Hakkame Ville perset otsima või? Või Toonelat Koos võib teha aga tööd ma ei salli. Olen loomult looder!

[Arnold]

Küsimus on ju selles, et teha mingeid väikeseid asju ja ise sellesse veidike panna! Käsime Vabariigi aastapäeval koos ühe portaalikaaslasega Tartu Kivilinna Gümnaasiumis rahvale asju rääkimas - läks kuidas läks, eks ole nende hinnata, aga vähemalt tegime! Tehke järgi!

[Arnold]

Ega mulle ei sobi ka jobud, kes viilivad. Kullaotsijad peavad rabama, nagu idioodid kõikjal!

[Luciano]

Sellega mõttega olen nõus küll. Eriti kurb ongi see, et uut põlvkonda tuleb peale kes suurt sittagi ei tea millega meie esiisad siin maapeal võitlema pidid, et meie siin nüüd majanduskasvus mõnuleda saaks. Olgu siis jutt muinashiiest või Wikers kuulipildujast. Aga kurb on see, et mul pole midagi näidata. Ma kogun kõigest marke ja ainus reaalne arheoloogiline leid lebab seal kuradi pappkarbis ju

[ludvig]

see ongi siis see järjekordne tüliõun kahe kange mehe vahel

[Luciano]

See ju päris ilus! Tasub hääd kaklust küll!

[Uitaja]

Vabadussõja aegne kuulipilduja on tõesti haruldane ja huvitav asi mille koht on muuseumis. Aga enne kui asi muuseumisse jõuab vahel muinsuskaitsjad kohe oskavad leidjaga suhted ära rikkuda. Näiteks minul oli järgmine ebameeldiv kogemus:
Käisin sügisel mõned korrad Võrtsjärve põhjast metalli otsimas - põuaga oli vesi taandunud. Leidsin ka üht-teist ja mõni asi tundus päris vana olema. Teatasin leidudest muuseumi arheoloogile ja näitasin ka leiukohad ära, niipalju kui mäletasin. Läks mööda mitmeid kuid ja saatsin siis meili, et põnev oleks teada mida ma tegelikult leidsin. Vastus tuli ja mulle teatati leitud Rooma rauaajast pärit ehtenõela peaosa ning peakilpsõle kohta, et need ei saa olla leitud järve põhjast (Tanel Moora kindel arvamus) ja kui ma üldse tahan leiutasust juttu teha, siis pean ära näitama tegeliku leiukoha ja loodetavasti ei ole see kaitsealune kalme. Leiutasust pole ma juttu teinud aga ikkagi on väga solvav kui tahetakse sa pead tõestama et pole valetaja, kaamel, Pirre puu otsast...