Oskagi kuhugi liigitada...
Iga inimene, kes räägib, et las Ukraina annab territooriumi ära, andku parem ära osa oma riigi territooriumist. Martin Helme, andke venelastele Narva, äkki nad jätavad pärast seda Eesti rahule? Või kas te usute, et nad jätaksid Eesti kunagi rahule, kui saaksid endale Narva või teised Eestis asuvad venekeelsed enklaavid, mille lõid Nõukogude okupatsioonivõimud?
Teie räägitav võrdub reetmisega ja ma loodan, et ka Eestis seda nii mõistetakse.
Loomulikult ei jätaks Venemaa ka pärast seda Eestit ja eestlasi rahule ning see ongi probleem. Ma loodan, et poliitikuna ja Eesti parlamendi liikmena te siiski mõistate seda. Siinkohal võib tsiteerida Winston Churchilli, kes ütles, et ei saa läbi rääkida tiigriga, kui su pea on juba tema lõugade vahel. Kui te seda üritate, siis läheb nii, nagu venelased ütlevad: annad sõrme ja sul hammustatakse küünarnukini käsi ära. Me Ukrainas mõistame väga hästi, et Venemaa eksisteerib ainult ekspansiooni tingimustes, ainult territooriumide vallutamise ja ressursside neelamise tingimustes. Seetõttu mõistavad kõik, et Venemaaga ei saa olla mingit kokkulepet, see on füüsiliselt võimatu. Minu isiklik arvamus on see, et teie räägitav võrdub reetmisega, ja ma loodan, et ka Eestis seda nii mõistetakse.
Kui me kujutame ette, et Vene väed on tunginud üle Narva jõe ega lähe selle kaldalt edasi, vaid lihtsalt kinnituvad, et kõik piirdub Narva äraandmisega, siis kas teie ja teie kaaslased usuksite nende lubadusi? Ukraina on teie jaoks näide sellest, et sellist asja ei tohi mingil juhul lubada. Kui iganes raske ja hirmutav see ei oleks, siis huntide vastu saavad ainult hundikoerad, mitte puudlid. Praegu saab Venemaa vastu võiduni viia ainult agressiivne (pean silmas initsiatiivi võtmist ja selle hoidmist), läbimõeldud ja vastutustundlik poliitika.
Ukraina pretensiooni venelastele, täpsemalt nende riigile saab kokku võtta kahe sõnaga: kasige välja!
Teate, paljud küsivad, et miks Ukraina neid alasid vajab. Küsimus ei ole selles, miks neid alasid Ukraina jaoks vaja on. Ma ütlen teile rohkem, ma võiksin teile tundide kaupa rääkida, milleks Donbass on muutunud, ja kirjeldada seda katastroofi, mis on juhtunud selle piirkonnaga. Aga see on meie, ukrainlaste, maa, seal elavad meie inimesed, teised ukrainlased. On olemas kõrgema õiguse mõiste. Me ei ihalda kellegi teise maad. Mis saab Donbassist, mis saab Krimmist, see on meie probleem, meie peavalu, meie tragöödia, aga see on meie maa. Me ei pretendeeri ei Kurski ega Belgorodi oblastile, ehkki võiksime, ega Krasnodari kraile. Ukraina pretensiooni venelastele, täpsemalt nende riigile saab kokku võtta kahe sõnaga: kasige välja!
Ja see on ühine suundumus Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poolaga. Kahjuks ei saa sellesse ritta lisada Valgevenet, aga praegu saab sinna lisada ka Moldova. Need on riigid, mis mõistavad seda positsiooni ja on keeldunud vastu võtmast seda, mida nimetatakse „vene maailma“ reegliteks. Me tahame elada oma moodi, omaenda maal. Kuidas me elame, see on meie endi asi. Me ise lahendame, ainult ärge õpetage meid elama. Ja see on kõige tähtsam, mida on venelased meile viimase kümne aasta jooksul õpetanud. Euroopas on palju inimesi, kes on kõik justkui kõige halva vastu, aga samas kardavad oma käsi mustaks teha, kui on vaja kanalisatsiooni puhastada ja korda luua. Me peame mõistma, et me peame selle läbi käima, muud teed pole. Ja veel oluline nüanss: me ei tohi jätta seda sõda oma lastele.
Seda võib võrrelda vorsti lõikamisega: venelased lõikasid väikese tüki, seisid mõne aja paigal, võib-olla isegi tõmbusid kusagil tagasi, kuid nad ei loobunud sellest ja jätkavad laienemist.
Me mõistame väga hästi, et Venemaal on juba ajalooliselt välja kujunenud algoritm uute territooriumite vallutamiseks. Seda võib võrrelda vorsti lõikamisega: venelased lõikasid väikese tüki, seisid mõne aja paigal, võib-olla isegi tõmbusid kusagil tagasi, kuid nad ei loobunud sellest ja jätkavad laienemist. Seepärast on meie jaoks väga tähtis, et iga Venemaa katse Eesti või Ukraina aladest midagi võtta viiks Venemaa jaoks tugevate valudeni või lausa verise kõhulahtisuseni. Ainult sellisel juhul saame enda jaoks hea tulemuse. Miks liikus Punaarmee 1920. aastal nii enesekindlalt Varssavile? Sest nad pidasid Varssavit oma maaks. Nad pidasid Poolat oma territooriumiks. Jutt käis Venemaa impeeriumi piiride taastamisest, võib-olla loodeti midagi ka juurde võtta. Poolakad andsid neile Varssavi all sellise lahingu, et nüüd enam pole venelaste mõttemaailmas mõtet, et Poolat võib pidada venelaste „põliseks maaks“. Tänu soomlaste kangelaslikule võitlusele 1939.–1944. aastal pole venelaste pähe jäänud Soome kohta enam midagi, et see oleks kuulunud Venemaa või Nõukogude Liidu koosseisu.
Me oleme täpselt selles etapis, kus on tarvis ühendada Balti riikide, Ukraina ja Moldova jõud. Praegu võib öelda, et ka Moldova on meie leeris. Ja me peame jõudma selleni, et Venemaal kaoks samamoodi tulevikus isu pretendeerida meie aladele. Ja ideaaliks oleks, kui tulevikus sellist rahvusvahelise õiguse subjekti keskusega Moskvas üldse ei eksisteeriks. Sest Moskvaga ei õnnestu ei Ukrainal ega ka Eestil mitte kunagi mitte milleski kokku leppida. Tartu rahu mäletate? Iga territooriumi neile loovutamine tähendab, et Venemaa võidab. Isegi ruutsentimeetri territooriumi äraandmine, kui see on fikseeritud mingisuguse dokumendiga ja me loobume sellest territooriumist, siis Venemaa võitis. Nende jaoks on see võit ja peamine, isegi kui nad sellest midagi materiaalset ei saa.
Näiteks Donbassis ei ole midagi, mis võiks huvi pakkuda. See on humanitaarses mõttes Tšornobõl. Kuid Venemaa saab selle territooriumi loovutamisega teatud vaimse või moraalse õiguse jätkata sõda. Ja ta ei peatu Donbassis, ta ei peatu Narvas ega Balti riikide teistes linnades, võib-olla isegi Soomes mitte, ehkki Soomet nad kardavad, kuid nende territooriumi laiendamise ambitsioonid ei kao kuhugi. Seetõttu, Martin Helme, võite unustada igasuguse jutu, et las Ukraina annab ära oma maad ja sõda lõppeb. Ei, sõda ei lõpe. Enamgi veel, see lähendab uut sõda. Kallis sõber, miks arvate, et kui Ukrainas sõda lõpeb, siis venelased, mõistes, kui halb sõda on, ei pöördu pärast seda Eesti poole? Jah, sõjalisest loogikast lähtudes olete järjekorras kolmandad, kelle Venemaa okupeerib, aga see pole teie maa ja rahva jaoks põrmugi meeldiv väljavaade. Kas olete valmis Ukraina territooriumitega makstes viima oma riigi sellise otsese enesetapuni? Ma arvan, et ei ole.
Kallis sõber, miks arvate, et kui Ukrainas sõda lõpeb, siis venelased, mõistes, kui halb sõda on, ei pöördu pärast seda Eesti poole?
On veel üks nüanss, mis välistab Moskvaga lepingu sõlmimise võimaluse. Igal territooriumil elavad inimesed. Ja teate, Venemaal on ajalooliselt tohutu, lausa virtuoosne kogemus nende inimeste kaasamiseks oma impeeriumi ambitsioonides kahuriliha rollis. Olete ehk kuulnud, kuidas mongolid ajasid alistatud rahvaid enda sõjakäikudele? Põhimõtteliselt on sama praktika olnud Vene impeeriumis. Moskva jaoks pole tähtis, mis perekonnanimi kahurilihal on, kas ukraina- või eestipärane – kui nad võtavad selle territooriumi enda võimu alla, muutuvad kõik, kes seal elavad, nende orjadeks ja nende sõjaväe kahurilihaks. Just sellepärast mõistame me Ukrainas hästi, et kui me anname ära oma maad, siis tähendab see seda, et see bumerang tuleb meile viie, seitsme või kümne aasta pärast tagasi. Mitte midagi ei muutu. Ja uued ukrainlaste põlvkonnad peavad veel raskemates oludes, veel halvemates tingimustes võitlema selle koletisega, kellega me oleme juba 600 aastat sõdinud, põhimõtteliselt 1362. aastast. Teie olete nendega natuke vähem sõdinud, Moskoovia jõudis teie piirideni alles 15. sajandil. Aga olukord on meie jaoks olnud ühesugune.
?
Selle jätavad ektretiinid oma "rahva arvamuse" õigustamisega muidugi mainimata, et 