Kapten Trumm kirjutas:No stiili tulla rahulolematuse harjal poliitikasse lubades korda, ausust, korruptsiooni lõppu tõi ikkagi Rublika. EKRE lihtsalt matkib seda. Isamaa omal ajal tegi sel teemal hiire piiksu.
Miks ma seda kirjutan, on lihtsalt see, et minu silmis polnud A4 õiglane - Res Publica tuli poliitikasse omal ajal täpselt samasuguse retoorika ja ilma nähtava "positiivse sõnumita".
Kuna aga tänane IRL (kes on selle vaimne järglane) on kogemata see "õige partei", siis seda me ei kritiseeri, vaid alustame asja EKRE-st.
EKRE ja Vabaerakond on Eesti poliitikas väga vajalikud nähtused. Nende toetus peaks tegelikult veel kasvama nii, et nad astuks kandadele neile kellele "alternatiivi pole".
Vastasel juhul ei toimi konkurents ja algab mandumine.
Meenutuseks:
http://epl.delfi.ee/news/eesti/res-publ ... d=50943799
Analoogselt EKRE tegelastega olid ka Res Publica tegelased oma tegevuse alguses pehmelt öelda rumalad ja tegid lollusi.
Te vist ei mäleta seda donkihhotlikku võitlust ministrite ametiautode vastu? Ministri kõige odavam Audi A6 - pursuide igand. Tõeline rahvamees sõidab mingi ära aetud Passatiga (mis tegelikult pole odavam). Kus Res Publica ministrid sõitsid demonstratiivselt meediakära saatel ringi ministeeriumi garaažist kokku korjatud pannidega remondist remonti, samal ajal pea uued, eelmiste ministrite Audid ja Mersud lihtsalt kogusid garaazis tolmu ja liising jooksis...(toimus "kokkuhoid")...?
Ei maksa minu eelmisest postitusest välja lugeda seda, mida ma pole öelnud ega mõelnud.
Esiteks, EKRE ja Vabaerakonna parlamenti pääsemise puhul pole mina (ega ka paljud „pevoolupoliitikud“ ja „peavooluajakirjanikud“) eitanud seda, et ühiskonnas oli (on tegelikult siiani) selgelt kriitiline mass kodanikke, kelle jaoks senised „vanad“ erakonnad ei ole enam usutavad ja „valitavad“, ja seda täiesti reaalsetel põhjustel. Ja uute erakondade – nii palju kui saab uuteks erakondadeks muidugi lugeda Rahvaliidu õigusjärglast ja IRL-i siseopositsionääridest alguse saanud kahte parteid – tekkimine on selles mõttes normaalne ja isegi tervitatav nähtus. Iseküsimus ainult, et kas need erakonnad suudavad reaalselt tuua Eesti ellu ja poliitikasse mingi kvalitatiivse muutuse, või koguvad ainult pettunud ja pahaste inimeste protestihääli.
Samas ei maksa ka seda ühiskonna protestimeelsust ja ihalust uudsuse ja värskuse järele ka üle hinnata – 2015. aasta Riigikogu valimistel läks 85% häältest ja Riigikogu kohtadest ikkagi jagamisele „vanade ja kulunud peavooluerakondade“ vahel, sh pälvisid eelmised kaks valitsemistsüklit riiki valitsenud Ref, IRL ja SDE endiselt endiselt üle 50% häältest ja kohtadest. Kui poleks olnud 2014. sügiselt vastu võetud ja tugeva ühiskondliku pahameeletormi tekitanud kooseluseadust (olemuslikult pea igas mõttes pseudoprobleem ja -teema), siis kahtlen sügavalt, kas EKRE üldse oleks valimiskünnise ületanud.
Teiseks, ma absoluutselt ei eita seda, et EKRE ja Vabaerakonna tõusul on mitmeid selgeid paralleele Res Publica edu, populismi ja loosungitega 2003. aastal. Küll aga pole ma eriti täheldanud seda, et vähemalt EKRE (aga ka EKRE valijad) oleks sellest Res Publica 2003-2006. aasta kurvast ajaloost midagi õppinud – nimelt seda, et sa võid ägedate loosungitega küll lühiajalist edu saavutada, aga kui sa ühel hetkel ei suuda oma kõrgeid lubadusi ja ootusi täita (mis on päris kindel), siis võib kukkumine ja valijate pettumine olla seda suurem. Seda enam, et sellega blokeeritakse taas paariks valimistsükliks ära igasuguste tõsiseltvõetavate „uute jõudude“ esile kerkimine, sest „vanad“ saavad seekord näpuga näidata mitte ainult Res Publicale ja Rohelistele, vaid ka EKRE-le.
Kolmandaks, mina isiklikult ei ole kunagi Res Publica poolt hääletanud, aga on siiski üsna selge kvalitatiivne vahe 2003. aasta Res Publica ja tänase EKRE vahel. Res Publica kampaania ja loosungid olid paljuski lihtsad ja populistlikud (see tõi ka edu, aga seejärel kiire languse), kuid ei mäleta, et nad kunagi oleksid läinud nii räigeks, populistlikuks, vastanduvaks ja kohati lausa labaseks nagu EKRE, kus Mart Helmele pole probleem öelda, et „Eesti riik on nagu vammi täis maha, mille vastu aitab vaid kulutuli“. Põhiline vahe on aga selles, et erinevalt EKRE-st suutis Res Publica kokku kirjutada ikkagi sisulise, positiivse ja täiesti meinstriim parempoolse programmi, meelitada enda ridadesse kandideerima mitte ainult vanade parteide seniseid tagapingimehi vm jäänuseid, vaid ka kriitilise massi ühiskonnas tuntud ja tunnustatud akadeemikuid, ettevõtjaid, riigiametnikke jne; suutsid leida oma erakonnale rahastuse ettevõtjatelt (no mida võidab ettevõtja EKRE poliitikast?), said valimistel 28 kohta ning reaalselt tahtsid ja suutsid ka valitsust moodustada, et oma programmi kohe ellu viima hakata. See, et see kõik üsna kurvalt ja ruttu mandus tavaliseks erakonnapoliitikaks ja pettumuste reaks, kinnitab lihtsalt seda, et midagi ülemäära efektiivsemat ja toimivamat kui tänane erakonna-demokraatia oma plusside ja miinustega, ei ole inimkond suutnud veel siiamaani välja mõelda.
Nii et kui EKRE reaalselt ka tahab võimule pääseda ja oma programmi teostama hakata (milles mina sügavalt kahtlen), siis peaksid nad aegsasti valima natukene konstruktiivsema retoorika, püüdma leida nägusid, mis ei piirdu vaid perekond Helmede, Saue endise linnapea ja seejärel terve plejaadi endiste Rahvaliidu omavalitsustegelastega ning eelkõige mõtlema selle peale, mida oma valijatele öelda siis, kui nad märkavad, et EKRE valitsusse pääsemine ei toonudki äkitselt paradiisi maa peale. Ma kahjuks täna väga ei tähelda, et EKRE mõtleks muu peale kui see, kuidas järgmistel valimistel oma kohtade arvu (loe: rahastust riigieelarvest) käreda retoorikaga suurendada ja seejärel sama targalt ja mugavalt neli aastat opositsioonis istuda.
Ühesõnaga: vajalikud ja kasulikud on EKRE ja Vabaerakond Eesti poliitikale kindlasti. Sunnib teisi rohkem pingutama ja rahvale oma sõnumeid ja mõtteid arusaadavamalt selgitama. Aga peale selle ma väga ei märka, et ühiskonnas või riigis nende kahe väikeerakonna kisa tõttu midagi tegelikult paremaks hakkaks minema.
