www.militaar.net

Mao ning soolestiku vigastused olid meditsiinieelsel ajal alati surmavad nagu ka keisrilõige jms.

See kummipall on ka praegu apteegis müügil, mitmes eri suuruses (nr 1 jne).
Grafiitõli auto kere õõnsustesse pritsiti sellise auto piduritorust tehtud abinõuga, kus ühest torust tuli suruõhk ja teisest torust imes see suruõhk õli üles (venturi düüs vist nimetatakse).

Rektaalküsimustele vahelduseks niisugune uudis:

Kyros oli Esimese maailmasõja ajal 1917. aasta mais teel Stockholmist Raumasse või Pori lähedale Mäntyluotosse. Rauma oli tollal Soome Suurvürstiriigi peasadam. Laeva avastas Saksa allveelaev UC-58, mis paiknes jää serva juures Ahvenamaast põhjas. Allveelaeva kapteni sõnul oli laeval vaenlasele mõeldud salakaup, mistõttu läks allveelaeva meeskond laeva pardale ja sundis seal olnud 11 inimest minema teisele kaaperdatud Rootsi laevale. Kyros uputati lõhkelaengu ja põhjaventiilide avamise abil. Kauba saatekirjade järgi oli auriku lastiks muu hulgas 15 kasti likööri ja 50 kasti konjakit. Nende lõplik sihtpunkt võis olla Vene keisri Nikolai II õukond Peterburis.

Väärtuslikuks peetud alkoholilasti hakati otsima 1990. aastate lõpus. 1999. aastal arvati juba, et see on leitud, aga alles 2012. aastal paljastas raumalase Pasi Rytköneni Raumanmeren Hylky-Team, et tegi vraki asukoha kindlaks juba kuus aastat varem. Kyros lebas 77 meetri sügavusel ja selle last oli paksu settekorra all. Setete kõrvaldamine osutus väga keeruliseks ja kalliks tööks, mistõttu otsustasid soomlased vraki koos lastiga esialgu rahule jätta. Aastate jooksul jäi vraki külge kinni traalivõrke, mis muutis selleni jõudmise veelgi keerulisemaks. Rootsi Ocean X Team kasutas sukeldumisrobotit, mida juhiti emalaevana toiminud aluselt Deepsea Worker.

Rootslased teatasid, et tõstsid merepõhjast üles 600 pudelit konjakit ja 300 pudelit likööri. Konjaki tootja oli De Haartman & Co, mis enam ei tegutse. Likööri näol on tegemist benediktiiniga. Kõik pudelid olid ilma etiketita, mistõttu nende sisu ei teata. Ülestoojad ei ole veel pudeleid ka avanud. „Oleme saatnud üksikuid pudeleid analüüsimisele Rootsi ja Moskvasse. Ülejäänuid säilitatakse pimedas, niiskes ja jahedas kohas,” ütles Lindberg.

Lindberg on üritanud uurida ka pudelite väärtust. „Realistlik hind on võib-olla 5000-10 000 eurot konjakipudeli eest ja likööri eest võib-olla 1000-2000 eurot pudel,” ütles Lindberg. Nii võiks kogu alkoholiaarde väärtus ulatuda 3-6 miljoni euroni.

https://www.delfi.ee/news/paevauudised/ ... d=87967571

Need roosad või oranzid kummist pallikesed on jah klassika. Veeklistiir on ka tänapäeval tavaline värk, näiteks naistel enne sünnitust või suuremat operatsioone, et vältida roojamänge operatsiooni ajal. Sisuliselt pumbatakse sooja vett tagant sisse, kuni ainult puhast vett välja voolab. Ise olen seda kümneid kordi teinud, kuid endale ei ole tehtud, nii et ei oska kogemusasjatundjana arvata, mis tunne on. Keegi ei ole suvatsenud kurta, nii et ilmselt väga jube ei ei olegi.

See vee alt väljatoodud naps müüakse ilmselt oksjonil maha hea hinnaga, ehk satub mõni Eestissegi, et siis rahakad huvilised saavad proovida. Seal ei pruugigi midagi erakordset olla, kunagi varem oli juttu, et sajandeid merepõhjas olnud vein oli sisuliselt raisku läinud, kergelt kopitanud maitsega, rääkisid need, kes seda ise proovida said ja hea veini maitsest aru saavad.

Elavdaks korraks siia klistiiripumpade alla mattunud lihatööstuste ja vorstide teemat.

Nimelt oli nõuka ajal minu üks lemmikkeeduvorste "Doktori" kõrval ka väikeste pekitükkidega "Lemmik" keeduvorst.


Originaalkoostis GOST-46 järgi 1kg kohta:
Veiseliha kõrgem sort 350gr
Väherasvane sealiha 400gr
Kõva seapekk, kuubikud 250gr
Sool 3gr
Suhkur 1gr
Jahvatatud must või valge pipar 0,5gr
Muskaat või kardemon 0,25gr
Salpeeter 0,5gr

Originaalkoostis GOST-86 järgi 1kg kohta:
Veiseliha esimene sort 650gr
Sealiha pekiga, rinna- või küljetükk 350gr
Sool 3gr
Suhkur või glükoos 2gr
Jahvatatud must või valge pipar 1gr
Lõhnapipar 0,5gr
Muskaat või kardemon 0,3gr
Naatriumnitrit 0,1gr


Kuigi ma Läti keeduvorste põhimõtteliselt siin ei osta (Lätis olles võib ette tulla, et ostan), siis ühel päeval jäi letil silma R.G.K. "Lemmik" keeduvorst ja kuna ma polnud seda väga ammu söönud, siis sai võetud "nostalgia laksu all" maitsmiseks üks väike pakike.
Üllataval kombel see asi isegi meenutas maitselt kohati "Lemmik" vorsti, aga järelmaitse oli imelik, selline matalli maitse jäi suhu ja vorst ise roosamast roosam. Ühesõnaga rohkem ei osta.

Koostis:
Sealiha, searasv, joogivesi, kartulitärklis, sool, vürtsid, vürtsiekstraktid, säilitusaine E250, antioksüdant E315, stabilisaator E450, maitsetugevdaja E621, värvaine E120, maltodekstriin, lõhna- ja maitseained.

RGK oma tootele liha kogust pele millegipärast ei märgi ja selle olemasolu ning kogust tootes võib vaid aimata.

Energiaväärtus 1213.00 kJ / 293.00 Kcal
Rasv 26,80 g
Küllastunud rasvhapped 9,10 g
Süsivesikud 4,10 g
Suhkur 0,50 g
Valku 8,90 g
Sool 1,70 g

Aga sellest kogemusest tekkis "sportlik huvi" teiste tootjate "Lemmik" vorste maitsta.
Seega läksime osturallile "Lemmik" vorsti otsima.
Üllataval kombel osutus see suht keeruliseks ülesandeks, kuna avastasin üllatuseks, et "Lemmik" keedukat mitte igast poest kohe letilt ei leia.

Eraldi tahaks juhtida tähelepanu toodete täiesti erinevatesse retseptuuridesse. Vaatad ja imestad, et kuidas niivõrd erineva koostisega tooted kõik on meil nüüd järsku "Lemmik" vorstid. Oleks viimane aeg kehtestada kindla nimega toodetele mingid standardid, nagu kunagi oli GOST ja OST. Standardiväliselt võiks siis igaüks vorpida oma leiutatud "marke" ja mõelda neile välja unikaalseid tootenimetusi.

Niisiis, järgmisena õnnestus pärast pikemaid otsinguid hankida Saaremaa LT "Lemmik" vorsti.

Koostis:
sealiha (30%), joogivesi, veiseliha (20%), seapekk, tärklis, sool, stabilisaator: E450, suhkur, maitsetaimed, vürtsid (sh. sinep), happesuse regulaator: E575, lõhna- ja maitseained, antioksüdant: E300, lõhna- ja maitsetugevdaja: E621; säilitusaine: E250

Energiasisaldus 1046,2 kJ/252,5 kcal
rasvad 21,4g, millest küllastunud rasvhappeid 8,0g
süsivesikud 3,5g millest suhkrud 0,2g
valgud 11,4g
sool 2,2g

Lõhn meenutas natukene vana head "Lemmik" vorsti. Maitse aga mitte eriti. See ei olnud nii roosa, nagu RGK oma, aga jättis suhu ikkagi mingi võõra järelmaitse.
Võrdluses RGK asjaga meenutas toote maitse "Lemmikut" vähem. Pigem meenutas natuke maitselt endist "Moskva" keeduvorsti. Ühesõnaga süüa võib, aga see ei ole mitte "Lemmik" vorst. Paljalt see, et pekitükid vorstist paistavad (nagu tunduvad arvavat enamus selle margi tootjaid) ei tee vorsti veel "Lemmik" vorstiks.

Järgmisena õnnestus saada OG Elektra "Lemmik".
See meenutas proovitutest vist kõige rohkem seda vana "Lemmik" keedukat. Nii konsistentsilt, lõhnalt kui maitselt.
Kahjuks ei kirjutanud üles koostist. Mõtlesin, et võtan lõdvalt netist selle, aga OG Elektra oli proovitutest ainus tootja, kelle toodangut koos koostisega netis lihtsalt ei ole.
Seega täiendan seda koostise osa siin kunagi hiljem.

Edasi sain kätte Frank Kutteri "Lemmik" vorsti.

Koostis: sealiha 63%, vesi, seapekk, sool, fraksioneeritud herned, dekstroos, lehtpeedi mahl, maltodekstriin, acerola kirsipulber, emulgaator E471, hüdrolüüsitud taimne valk, sidruni õli, lõhna- ja maitseained, suhkur, suitsutuspreparaat, vürtsid sh. sinepipulber, säilitusaine naatriumnitrit.

Siin on kõige "loovamalt" lähenetud ühe "Lemmik" vorsti koostisele ja retseptuurile. Fraksioneeritud herneid, lehtpeedi mahla ja kirsipulbrit ei leia mitte igast "Lemmik" vorstist.

Vorst on vorsti maitsega, aga mitte "Lemmik" vorsti maitsega. "Lemmik" vorsti meenutab see toode proovituist kõige vähem.
Lisaks sisaldab see "suitsupreparaati", mida ma isikliku kiiksu tõttu võib lausa öelda, et jälestan. Õnneks pole seda tootesse ülemõistuse palju sisse uhatud (pigem tundub on pandud vähem, kui meie lihatööstustel kombeks) ja järelmaitses suitsupreparaati õnneks tunda ei ole.






Proovimata on:

Sigwar "Lemmik"
Koostos: Veiseliha(30%),vesi,sealiha(13%), pekk, keedusool (max 2%), maitseained. (Rohkem infot koostise kohta ei ole)

UVIC "Lemmik"
Koostis: sealiha (36%), veiseliha (29%), joogivesi, seapekk, seakamar, kartulitärklis, piimapulber (sh.laktoos), sojavalk, keedusool (max. 1,8%), lõhna-ja maitseained, lõhna-ja maitsetugevdajad E621, stabilisaatorid: E450, E451, E407; toiduvärv E120 , antioksüdandid: E300, E301; konservandid: E250, E262.

Energiat (100g kohta): 232 kcal/961 kJ
Valku: 12g
Rasva: 20g
Süsivesikuid: 1g

Wikmani "Lemmik" (seda ma ei taha proovida ka!)
Koostis: Vesi; mehhaaniliselt eraldatud kalkuniliha 23%; sealiha 12%; sea rasv; koed sealihast; sojavalk; keedusool; modifitseeritud tärklis; stabilisaatorid: E450, E451, E452, E508; lõhna- ja maitsetugevdaja: E621; zeleeriv aine: E407; glükoos; maitseained; antioksüdandid: E316, E315; vürtside ekstraktid; aroomained;
värvaine: E120; säilitusaine: E250. Sisaldab sojat, gluteeni. Toode võib sisaldada väikestes kogustes piima valke, laktoosi, sellerit ja sinepit.

Toiteväärtust 100 g toote kohta:
Energiasisaldus 985kJ / 238 kcal;
Rasva 21 g; millest küllastunud rasvhappeid 7,5g
Süsivesikuid 2,5g; millest suhkrud 0,1g
Valke 9,7g
Sool 3,3g

Rannarootsi tundub olevat lõpetanud "Lemmik" tootmise.

Fucs kirjutas: Originaalkoostis GOST-86 järgi 1kg kohta:
Veiseliha esimene sort 650gr
Sealiha pekiga, rinna- või küljetükk 350gr
Sool 3gr
Suhkur või glükoos 2gr
Jahvatatud must või valge pipar 1gr
Lõhnapipar 0,5gr
Muskaat või kardemon 0,3gr
Naatriumnitrit 0,1gr

Siinkohal teen ettepaneku et lihatööstused kes tahavad müüa keeduvorsti nimega "Lemmik" peavad jälgima GOST-86-te. PUNKT.
Ja kõigile kel käpp lihatööstustes sees, siis teadmiseks et jahimehed on 1 kapriisne rahvas, kui me teile anname põdra või sea ja tahame vastu saada vorsti, konserve või pelmeene sellestsamast loomast, mitte näiteks hirve, kopra või kährikumaitselist, siis ärge imestage kui järgmine kord tellimust ei pruugi tulla.

Paistab silma, et vanas retseptis on soola 3 grammi kilos, uutes pigem 2-3 grammi 100 grammi kohta ehk ligi 10x rohkem.

Levinud eksiarvamus on, et nõuka ajal oli keeduvorstis vähem liha, "kuna see oli vesine ja hall".
Tegelikkuses on vorsti tänane kaubanduslik välimus rohkem keemia, mitte lihasisalduse teene.
Tolles nõuka lihatootmises lihtsalt polnud muud keemiat peale naatriumnitriti (säilitusaine).
Taolisest pasast nagu täna vorste tehakse, poleks tolle aja tehnoloogiliste (loe keemiliste) võimalustega see asi oma kuju hoidnud.
Tegelikkuses on enamik tänaseid keeduvorste ebatervislikumad kui olid nõuka aegsed.
Lihtsalt raha räägib täna.

Fucs kuskil eespool kirjeldas, kui Rakvere kombinaati saabusid välismaa investorid ja missuguseid "viinereid" siis tootma hakati. Personal (RLK ei pääsenud ka päris igaüks tööle) käis ja naeris pihku.

Paistab silma, et vanas retseptis on soola 3 grammi kilos, uutes pigem 2-3 grammi 100 grammi kohta ehk ligi 10x rohkem.

Rohkete maitseainete (aga ka maitsetugevdajatega) saab peita toote nappi kvaliteetse materjali sisaldust, sest peeneks jahvatatud tapajäätmed ei ole just kuigi meeldiva lõhna/maitsega. Kvaliteetne liha on ju maitsev ka ilma soola/pipra/maitsetugevdajata.

Soomes on ka näha, et viimase 10 aastaga on juurde tulnud palju väiketootjaid, kes vana ja halva vedela soolalahuses immutatud keedusingi asemel toodavad korralikku sinki või vorste, milles ei ole liigselt säilitus- või maitseaineid. Tarbija lihtsalt on targemaks saanud ja ei suvatse suvalist säilitusainetega segatud tapajäätmete pastat kilesse aetuna vorsti pähe süüa. Tootjad suisa võistlevad, kellel on rohkem liha ja vähem lisaaineid sees. Korralik vorst, mis ei ole säilitusainetega rikutud, lähebki halvaks, see on normaalne. Kirkalt roosa vorst sisaldab reipalt toiduainevärvi, tavaline keeduliha ongi hallikas, kui sealt veri on välja võetud.

Aga lemmiku Lemmiku valimisse ka oma isiklik lemmik Lemmik vorst ehk Karni (Akre LT) toodang. Põhjas ei ole kohanud, pole ka eraldi otsinud, aga lõunas on ikka saada. Lapsepõlv tuleb meelde küll.

Sealiha (39 %), joogivesi, veiseliha (23 %), pekk, kamar, kartulitärklis, sool, lõhna- ja maitseained (sh SINEP), vürtsid, stabilisaatorid E413, E415, E451, antioksüdant E300, lõhna- ja maitsetugevdaja E621, happesuse regulaator E500, säilitusaine E250.
1275 kJ/309 kcal, rasvu 28 g (sh küllastunud rasvhappeid 11 g), süsivesikuid 3,8 g (sh suhkruid 2 g), valke 9 g, soola 1,8 g.

Lõunas toodab ka Nõo Lemmikut, aga noo ei ole lemmik.

Kui ained GOST-ides kokku liita, on tervik üle 100%. Mitte küll palju, aga ikkagi. See ei saa olla ka kaal enne töötlemist, sest kaalulangus peaks valmistootes tulema suurem kui paar protsenti. Kui keegi leiab kuskilt nõukaaegse kamajahu paki, siis ka see sisaldas üle 100% aineid - paki peal oli nii ausalt kirjas ajastu lõpuni.

see lemmiku teema tuletas meelde, et kunagi oli ka mingi vilets pekitükkidega vorst. raie vorstiks justkui kutsuti.
koogelmoogel miskit asjalikku ei ütle, aga äkitse keegi teab tolle asja õiget nime ja standardeid ka öelda?

See pekine ja vilets võis olla äkki teevorst. Minu mäletamist mööda oli tol ajal olemas raiesinkvorst . Meelde tuli sellepärast, et vanaisa ostis seda lati kaupa. Lõikas lati pikuti pooleks, mähkis marli sisse ning suitsetas tünnist tehtud suitsuahjus ära. Täitsa maitsev kraam oli.
Siin üks artikkel, kus kommentaarides mainitakse seda raiesinkvorsti.

Raievorsti ei olnud. Oli raiesink.
Pekiga olid Lemmik, Moskva ja Teevorst

ГОСТ 23670-79 järgi (80-ndatest alates) olid sellised tooted:
(Nutiplutis ei hakka eesti keelde näpuga ümber toksima)

Колбасы вареные:


высший сорт - говяжья, докторская, диабетическая, краснодарская, любительская, любительская свиная, молочная, русская, столичная, телячья, эстонская;

первый сорт - московская, обыкновенная, отдельная, отдельная баранья, столовая, свиная, с сорбитом;

второй сорт - чайная.

Сосиски:


высший сорт - любительские, молочные, особые, сливочные;

первый сорт - русские, говяжьи.

Сардельки:

высший сорт - свиные, шпикачки;

первый сорт - сардельки 1-го сорта, говяжьи.

Мясные хлебы:


высший сорт - заказной, любительский;

первый сорт - отдельный, говяжий, ветчинный;

второй сорт - чайный.

(Измененная редакция, Изм. N 5).

bodom kirjutas:See pekine ja vilets võis olla äkki teevorst.

Jah
https://nami-nami.ee/retsept/8642/teevorst

aitüma. see teevorsti retsept on jumekas. ei mingeid e-sid ega muud keemiat. või no salpeeter ehk välja arvata. ja see pidi kehvema otsa asi olema. suisa teine sort. kirjapandu pigem käib delikatessi kohta.
a see pagana raie ei anna rahu veel. olgu ta siis kasvõi sinkvorst. mis kujuga ta oli? ikka ümmargune latt? mitte päts nagu lihaleib?