www.militaar.net

Kunagi 1920-30ndail püüti arendada kahurit, mis sobiks nii tankitõrjeks, õhutõrjeks, kui kaudtuleks. Üldiselt läks untsu, kui noh 8,8 Flak välja arvata.

Selle USA raketisüsteemiga võib jah olla võimalik lasta nii ühtesid, kui teisi rakette, kuid ununeb ära, et raketilaskeseadeldis on vaid üks osa õhutõrje- või kaudtulesüsteemist, kui tervikust. Süsteemid, kui sellised, on aga täiesti erinevad.

Raketiheitjaid oleks meile vaja küll, kuid esmalt kuluksid ära mitte kallid MRLS-id, vaid lihtsad Grad-id, mis on vaid kuni miljon EEK/tk, kuid täiesti piisavad, et uus võimekus oleks saavutatud. Laskekaugus ka 20 km, millest hädapärast täiesti piisab. Palju neid raketiheitesüsteeme üldse on, mis lasevad oma valangu (ei mõtle 2 progetavat/juhitavat raketikest, mida saab lasta 1 MRLS-iga) 50-70 km? Smertš?

Väga kummaline ja mitte eriti asjalik jutt seal arengukavas. Eks meil ole suurtükiasjanduse tõsisemaid spetsialiste vähe ka.

Kaartulerelvadega tuleb arvestada, et 81 ja 120 MP on pataljonis näputäis, et mitte halvendada mobiilsust, kuid arvestusega, et pataljoni toetab kõrgema taseme kaartuli. Pataljoni mobiilsusest ei jää suurt järgi, kui kolme jalaväekompanii taga käib kaks kaartulekompaniid ja tagalakompanii. Venelastel Talvesõjas oli nii, pärast suurenes trofeede arvelt Soome tehnikapark mitmekordseks...seega pole oma tabelkaartulerelvastusega pataljon maastikul mitte eriti jätkusuutlik nähtus.

Ehk kui idee on pataljone juurde teha, aga külma sõja vanarauda mitte osta, siis tuleb midagi muud välja mõelda. Näiteks varustada jalavägi massiliselt kantavate rakettrelvadega, sh kildu laskvad Javelinid

EKV põhiline tulejõud tuleb suurtükiväest ja ka tulevikus järelveetavatest haubitsatest. Seega on kurb lugeda, et küllaltki kulukat kaartulerelvastuse juurdeostmist pole isegi märkimisväärseks peetud.

On kontseptuaalne probleem tegeleda tiluliluga nagu mereväe kaatrid ja muu, jättes maaväe peamise tulejõu kõrvale. Rahuldavaks võiks olukorda pidada siis, kui meil on välja panna vähemalt neli 155 mm pataljoni. Hetkel on üks ja D-30d võib arvestada koefitsendiga 0,5. Ehk meil on suurtükiväge reaalselt 50 ühiku jagu. Tõsi, tuleb märkida, et ilma oleks 24 ühiku jagu ja võibolla ilma Soome 105 mm annetuseta oleks meil seis nagu Lätis - missioonijalavägi ei vajagi suurtükke, sest neid on liitlastel.

D-30 tankitõrjerolli rõhutakse vist seepärast, et venelastel on olemas analoogse väljanägemisega TT kahur. Rannakaitseks vms on D-30 siiski sundvise, sest tuleb meeles pidada, et ta on haubits. Haubitsal on lühike toru ja väiksem algkiirus ning otsesihtimisega lastes läheb lennujoon kohe kõveraks. Otsetule andmiseks sobiksid sellised 100 mm torud nagu Lätil on.

Tänu oma 360 kraadisele tulesektorile sobivad D30 ja M389 venelastele üsna hästi ka nö. trassikaitseks. Kogu Luhamaa ja Tallinna vahelise trassi katmiseks ja varitsustele kiireks reageerimiseks piisab nende relvadega 8-st tulepunktist. Meenutagem siinkohal jänkide sõjafilme, kus varitsuse puhul on alati võtta kaudtuletoetus. Erinevalt meist ei ole neil vaja ka väga karta counterbattery't. Venelased ei ole srt tule kasutamisel üldse mitte nii kobad, kui arvama kiputakse. Näituseks selline lugu:

First, the successful artillery ambush conducted by Lieutenant V. Kozhbergenov, a D-30 (122mm) howitzer platoon leader, displays the accuracy that Soviet artillery operating in decentralized platoons could achieve through indirect and unobserved fire planning (Figure 3). At night, the Realii-U operator, (a seismic recording device), reported that 10-15 people, two trucks and pack animals were passing through the eastern most concentration, number 112. The platoon leader fired three concentrations. As the Mujahedeen continued to approach concentration 111, the gunners fired a volley. Then, the first piece switched to fire concentration 110 and the third piece switched to fire concentration 112. Number 2 gun continued to fire on concentration 111. The platoon destroyed two Toyota trucks, four pack animals and six men as well as destroying small arms and ammunition.

Pikk jutt lühidalt: kaardiluure ja seismilise monitooringu abil rünnati edukalt arvatavat afgaanide kolonni, ilma seda otseselt nägemata või selle tegelikku õiget asukohta teadmata nendesamade d30-te rühmaga, tulistades vastase eeldatavat asukohta ning võimalikke liikumissuundi.
allikas: http://smallwarsjournal.com/blog/journa ... ackson.pdf lk.6 viimane lõik.

Madise kirja jätkuks. Kui lüüa lingi all paremal pool tulbas olevasse otsinguaknasse D-30, siis leiab infot nende kasutamise kohta Nõukogude vägede poolt Afganistanis.

http://books.google.ee/books?id=EBCze66 ... &q&f=false

Madis22 kirjutas:Tänu oma 360 kraadisele tulesektorile sobivad D30 ja

Päris 360 kraadi ei pidavat see olema, sest teatud asendites (asimuut ja tõste) pidi suurtüki taha jääv jalg jääma raua tagasijooksule ette. See on aga tõsi, et D-30 saab ümber püsttelje lihtsasti keerata.

Mõned lk tagasi toimus siin teemas väike NLAW'i ja CG võrdlus. Panen illustreerimiseks ka ühe kabariitide pildi kõrvale.



Aga ikkagi sunnib see kraam võitlejat hüüdma "T..a, ega ma kaamel ei ole!!!"

Vt videos 26:00 http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=106228

Iva on selles, et kodumaal on meil kasutusel Mudel 2 (M2), mis on metallist ja kaalub miski 14 kilo, aga missioonil ja arenenud armeedes on Mudel 3 (M3), kus kasutatakse rohkem plastmasse ja mis kaalub suurusjärk 7-8 kilo.

CG leiutati ise 1940ndatel aastatel ja siis oli ainuke plastmass vist bakeliit ja parim kergmaterjal oli alumiinium. Lisaks on M2 masendavalt ebaergonoomiline, igal pool mingid teravad servad ja nurgad. Nagu enamik 1940ndate asju. Põhiline CG edu saladus on moonavalik, seal kus AT4 või M-69 valik lõpeb, pole GC oma veel õieti alanudki. Materjali valikut näitab kasvõi see, et ainus M2 plastosa on vist gaasilehti avamiskäepideme nupp ja isegi püstolkäepideme põsed on veel puust tehtud.

Trumm, kui Sa kohtad oma üksusega (kes on aasta jooksul üsna vähe harjutanud ning arvuliselt üsna pisike)sellist kolonni, siis kas Sul tuleks veel mõte arutada ühe relva paarikilosest eelisest teise ees?

Kapten Trumm kirjutas:

Madis22 kirjutas:Tänu oma 360 kraadisele tulesektorile sobivad D30 ja

Päris 360 kraadi ei pidavat see olema, sest teatud asendites (asimuut ja tõste) pidi suurtüki taha jääv jalg jääma raua tagasijooksule ette. See on aga tõsi, et D-30 saab ümber püsttelje lihtsasti keerata.

360 kraadi on ta väikeste tõstenurkade juures, so. otsesihtimine või maksimaalse laenguga ma julgen oletada 4-5 km, aga ka see eeldab suhteliselt avataud maastikku. Suuremate tõstenurkade korral jääb jah lafett ette.

Ma ei tea, et mida te oma CG-ga seal teete (sellise massi vastu), aga sellise kolonni puhul sooviks ma kasutada pigem varianti ühte neist kahest (või neid koos):



CG-ga lähenemine ei oleks minu lemmiktegevus.

Soomustatud vaenlase vastu on võimalik kasutada ka suurtükiväe tarka moona, ning muidugi Milane ja Mapatse.

See tähendab Eesti olukorras kusagil Suur-Tallinna kaitsevööndis.

CG:d on vajalikud.

Nende parim omadus on, et nad on juba olemas.

A-10... me ei saa Hawk-egi sebitud... Nii et - kui asi tõsiseks läheb - ikka Kusti selga ja "po kustam"...

M3 pidavat ka juba 1.Br (mitte ainult Scoutpat, vaid brigaad otsese mõttes) jagu olemas olema nagu siit ka varem läbi käinud...

Alles siin kaagutati, et Grad ei kõlba kuskile. Ee, soomlastel on äkki alles, lähme teeme kaupa, enne kui Mosambiigile ära müüakse

Meie viga ongi see ,et me ei taha enamvähem asja osta ja head asja me ei jaksa osta.(vähemalt nii öeldakse ,et kallis)