Palgad

[Hjalmar Nelk]

Tooks teema vahepeal palkade juurde tagasi.

Esiteks - staapide vähendamine (ja seega ka staabiohvitseride arvu vähendamine) ei tähenda ju kohest instruktorite arvu tõusu. Staapides on ikka reeglina kõrgemad auastmed ja allüksustes vajatakse leitnante-kapteneid. Sellest vist saavad kõik samamoodi aru.

Mina oleksin täiesti radikaalsete otsuste poolt, ehk siis tipu äralõikamise poolt, aga küsimus on selles, et kuidas seda teha. Kas need majorid-kolonelid on vabatahtlikult nõus hakkama kapteniteks? Kas neid tuleb koondada? Kui nii, siis toob see lühikeses perspektiivis ju hoopis kulude kasvu, aga mitte kokkuhoiu. Kokkuhoid tuleb ehk 4-5 aasta pärast ja ka siis 20 aasta lõikes. Nüüd minu küsimus ongi, et kuidas te näete selle lõike praktilist läbiviimist?

[Hjalmar Nelk]

Ah jaa - KRA on tsiviilüritus ministeeriumi all, KL on vabatahtlik organisatsioon (kus küll teenib sõjaväelasi) ja kaitseringkonnad on kaitseväe omad. Kõik tahavad väga säilitada oma "iseseisvust". Nii, et põhimõtteliselt on väga raske neid kokku panna. Mis ei tähendaks, et ma sellega nõus ei oleks.

[Kipper]

Lühiajalisi huve kaitsta pole mõtet, selles mõttes üks eelarveaasta pole mingi näitaja. Pikaajaline süsteemi areng peaks olema püha eesmärk.

Asju ei pea muuseas tegema ilge mürtsu ja pauguga ning kohe homme. Kui tuleviku soovunelm on paberil paika pandud, siis hetkeolukorra analüüsil peaks vaatama, kui palju tegelasi lähitulevikus piirvanusega reservi läheb. Tõenäosuslikult on võimalik hinnata ka loomuliku personalivoolavust, kuigi staapides see vist nii suur pole kui põllupeal käijate hulgas.

Need, kes siiski üle jäävad... On olemas outplacement programmid, mille käigus aidatakse koondamistega toime tulla ning õpetatakse ka tööd otsima. Nähke vaeva, saab selle raske asja vähe lihtsamalt tehtud. Igatahes parem õudne lõpp kui lõputu õudus.

[Kapten Trumm]

Riskeerin tõsta pastaka ja küsida: palgalise kaadri kasutamine välismissioonidel - kas hetke maht on ikka vajalik? ESCOY osas on vabatahtlikkus arusaadav (pidev oht ja lahingutegevus), aga nt miinilaevastiku reakoosseis? Kas ikka on vajalik ajada taga missil olijate arv/per capita pingerea esikohta (mis on kallis), odavam oleks võibolla asuda seal tabelis märkamatul 8. kohal? Kompanii+toetuse asjad jääks edasi, aga sellega asi ka piirduks palgaliste mõttes? Meenutame, 1 mees välismaal maksab 1 miljon EEKi aastas.

Nähes ette diskussiooni arengut, täpsustame kohe ette igaks juhuks ära, et nähtused nagu ajateenistuse pikkus, asendusteenistus, reserv jne on vaid vahendid soovitava eesmärgi saavutamiseks, nt pole 8 või 11 kuud mingi väliskeskkonna vääramatu jõud, vaid piisava põhjenduse ja "äriplaaniga" igati muudetav suurus. Samuti pole mingi väliskeskkonna vääramatu jõud nt asendusteenistuse olemasolu/mitteolemasolu, reservi laiskus jne. Need on kõik vahendid (nagu ka palk) eesmärgi saavutamiseks ja nende kasutamine on tahtmise/kättevõtmise küsimus.

[Hjalmar Nelk]

Vastu vaidlemiseks Trummile minu postitust pidada ei saa, pigem tapsustamiseks. Kolab lollilt, aga teatud tasemelt alates on koik vaaramatud joud vahendid ja vastupidi. Ehk siis ajateenistuse pikkus on kyll vahend, aga siiski Riigikogu/valitsuse/Kaitseministeeriumi poolt nii seatud ja seega selle diskussiooni raames voiks seda ikkagi vaaramatu jouna kasitleda. Sama ka reservoppekogunemiste pikkuse (ehk siis seaduses maaratud) kohta. Samuti on vist ka puht byrokraatlike takistusi - minister peab kinnitama kaitsevae oppekogunemiste arvu ja aja jne. Voi mis?

[Kapten Trumm]

Kuulda on niipalju, et KV poolelt polevat seda teenistuse pikendamise asja eriti tõsiselt küsitud. Näib lihtsalt, et keegi pole vettpidavat (ja korralikult läbi arvutatud: pidi olema KV paljude plaanide suurim probleem) kontsepti lauale pannud. Kahe viimase ministri ajaarvamises ei ole palgaarmeele hiiliv üleminek eriline teema olnud. Kui vaadata ka KV-st võrsunud kirjamehi, siis probleeme nähakse vanade tankide mittevastuvõtmises ja paljus nö seksikas teemas, aga kpt Reinhold on seni ainuke, kes on pastakat tõstnud rahalise jätkusuutlikkuse teemal (käesoleva teema võtmes) ja sedagi vaid regionaalses lehes (Pärnu Postimees, lingitud eespool) ja vähemalt kaudselt viidanud, kuspoolt lahendust otsida. Ülejäänud on lihtsalt taktikaline heietamine olnud. Muidugi, viimane 5 a on reserviasjanduses toimunud märkimisväärne hüpe edasi, kuid ükskõik kuidas pingutada, 15a tagasi tegemisega läheb veel pikalt ja ikka põrkame probleemide otsa, mis pidanuks lahenduse saama juba 90ndate teisel poolel.

[Hjalmar Nelk]

Tavainimese jaoks ei ole segaduses olemine yldsegi mitte tundmata teema. Mina olen praegu segaduses. Paluks siis tapsustada, mis on probleem:

1. Liiga suur kaadrikaitsevaelaste yldarv rahuajal
2. Liiga suur staabiohvitseride yldarv
3. Liiga vaike instruktorite arv vorreldes staabiohvitseridega
4. Oige kaadrikaitsevaelaste yldarv, aga vale suhe korgemate staapide ja yksustes (ajateenijate ja reservvaelaste) valjaoppega tegelevate vahel

Ma muidugi saan aru nende yksuste paiknemise ja suuruse ja koige muu teemadest, aga siiski, mis on probleemiks/viltu personali poole pealt?

[Kipper]

Liiga palju staape ja staabiohvitsere, kes tekitavad üksteisele tööd juurde. Liiga vähe põllu peal põrkajaid.

100 inimesega eraettevõte piirdub administratiivis-logistikas 7-8 inimesega. Kaitseväes sama arvu kohta 40-50 inimest. Päris võrreldavad asjad loomulikult pole, kuid mingi aimduse probleemi suurusest vast annab.

[Kapten Trumm]

Kui see eraettevõte toodab sarnast toodangut kümnes eri kohas üle Eesti, siis ei ole temagi admin- ja toetuspersonali suhe selline nagu tavaliselt, on palju ebasoodsam.

Tegevuse koondamisele räägib vastu hajutamise põhimõte. Sõjalised asset'id ei tohiks olla ühes kohas, vastasel oleks liiga lihtne hävitada neid. See eespool tsiteeritud Luttwaki tarkus peaks olema majanduspoolega tasakaalus. Samas kahtlen sügavalt, et kas vastasel on eriti vahet, kas rünnata viite või 10-t kasarmukompleksi.

Muudes riikides (peale Balti riikide) on kombeks praktiseerida vähemalt brigaadi/rügemendi/polgu taseme baase. Pataljoni või kompanii kaupa paiknevad spetsüksused (näiteks iga vene lennuväepolgu juurde on kinnitatud üksik (puudub kõrgem väekoondis, allutatud lennuväepolgu ülemale) lennuvälja teeninduspataljon, mis teeb siis kõike, mis on vajalik baasi käigushoidmiseks - karauulis käimisest kuni lennukite remondini). Kas sel teemal tasub oma rahakoti peal jalgratast leiutada, kui mujal maailmas, sh külma sõja ajal ülimalt militariseeritud Saksamaal, kus elati pidevas esimese löögi ootuses - on see asi ammu leiutatud.....

Sestap on Jägala teema suur samm õiges suunas, kuid kahjuks (võibolla on selleks objektiivsed põhjused -nii jutumärkideta kui jutumärkidega) tuleb selle lahendusega hulk probleeme endiselt kaasa. Tallinna väeosade remondi- ja liikumisprobleem laheneb, aga säästu mõttes on see ikkagi poolik lahendus.

[oleeg]

Kipper konstateeris:

Liiga palju staape ja staabiohvitsere, kes tekitavad üksteisele tööd juurde.

Selgitage see mulle ära, miks tekitavad tööd juurde ?
- igavusest (pole midagi vaba ajaga teha ?)
- tähelepanuvajadus (tekitavad teistele tööd juurde ja siis on tähelepanu küllaga ?)
- kogemuste puudusest (äsja koolid lõpetanud ?)
- süsteem on selline ?

terv
o

[Kapten Trumm]

Vanasti oli käibel üks naljajutt. Alpinismiga tegelejad teavad, et NSVL aegadel oli alati suureks probleemiks vastava köie hankimine. NSVL-s oli kaks köietehast, mis mõlemad huugasid ööd ja päevad, üks valmistas jämedamat ja teine peenemat sorti köisi. Peene köie tehase toodang veeti jämedama köie tehasesse, harutati üles ja tehti jämedaks köieks. Jämeda köie tehase toodang aga vastupidi. Kui asja vaadata protsessipõhiselt, siis mõlemas tehases tuli inimesi veel puudugi, kuid tulemuspõhiselt suurt midagi peale suure tootmise alpinistide jaoks (tarbija) ei tekkinud.

[Hjalmar Nelk]

Naljajutud kõrvale

Meil on vist umbes 900 ohvitseri ja 1500 sõdurit/allohvitseri.

Saame me aru, et see üldarv on paras, või mis? Või on palju?

[toomas tyrk]

Kas 900 ohvitseri sisaldab ka KL ohvitsere? Siis peaks veel liitma malevlased neile sõduritele/allohvitseridele.

Ma kohe ei armasta, et MTÜ EKL jäetakse EKV arengust käivates aruteludes koguaeg kõrvale

[Hjalmar Nelk]

Minu arusaama kohaselt sisaldavad need arvud ikka kaadrikaitseväelasi (nii kaitseväes, kui ka KL-s), sellest see jutt ju siin kogu aeg käib, ega need reservväelased suurt raha ei röövi.

[Kipper]

Kipper konstateeris:

Liiga palju staape ja staabiohvitsere, kes tekitavad üksteisele tööd juurde.

Selgitage see mulle ära, miks tekitavad tööd juurde ?
- igavusest (pole midagi vaba ajaga teha ?)
- tähelepanuvajadus (tekitavad teistele tööd juurde ja siis on tähelepanu küllaga ?)
- kogemuste puudusest (äsja koolid lõpetanud ?)
- süsteem on selline ?

terv
o

Mitu asja, enamus ei ole väga üks-ühene aga kõik koos ja korraga kasvatavad palli päri suureks.

Esimesed jamad tulevad kommunikatsioonist. Kui sa tahad, et midagi tehtud saaks, siis üldiselt pead sa väga paljude inimestega suhtlema, et üldse midagi liikuma saada.

Teine aspekt sellel on pidev telefonimängimine. See, mis ühest otsast liikuma hakkab lõppeb teises otsas arusaamatuse ja vandumisega. Rohkem kui ühe korra nähtud, kuidas õilsate eesmärkidega projektid kuhugi struktuuri sumbuvad ning muutuvad naerukohtadeks. Asja teeb põnevamaks veel see, et ahela eriotsad on üksteisest nii kaugele viidud ning kohati räägitakse täiesti erinevat keelt. Pärast jaga, kas anti loll käsk ja kus oli saamatu käsutäitmine.

Kolmandaks on iseenda vee peal hoidmine. Enda üle on vaja arvestust pidada, palka maksta, teha oma strateegilisi plaane ja neid teistega koordineerida. Karjäärid vajavad planeerimist, koolitused korraldamist, eelarve kulutamist.

Neljandaks on asjaajamise aeglustamine. Mingi täiesti mõtetu paberi vormistamine käskkirjaks võttis rutiini korras aega 2 nädalat. Kui see paber näppu võtta ja kogu maja läbi joosta, sai asi aetud 30 minutiga. Kooskõlastada oli vaja 8 inimesega, neist vähemalt 7'l polnud õrna aimugi, millele nad alla kirjutavad ja mida nad kooskõlastavad. Pmst, oleks asja võinud tegelikult delegeerida südamerahuga üksuse tasemele, poleks midagi juhtunud.

Viimaseks on oma potentsiaali raiskamine - suur ja kohmakas struktuur ei õpi kiiresti, muudatused tulevad suure inertsusega, kui üldse tulevad. Väike ja lihtne struktuur - kiirem areng, parem kommunikatsioon, lihtsam ja mõistlikum asjaajamine.

Mis see täpne suhtarv peaks olema staabid vs üksused, ma ei tea. Praegune süsteem on aga ka mõtetult keeruline ning saaks palju paremini oluliselt vähemate inimestega.