www.militaar.net

Lugesin paari "minevik kui helesinised mäed" postitust. Minu arust täielik jama. Ise olen Tallinnas üles kasvanud ja infot on veel paari lähema asumi kohta. 80-tel kakluse (õigemini - peksasaamise, sest kes see loll ikka kaklust alustab, st lõpptulemus pole kindel. Alustatakse ikkagi peksmisi) vältimiseks Tallinnas oli tihtipeale ainuke viis hämaras-pimedas mitte liikuda. "Seisuks" võis minna igal pool - ka rahvarikastes kohtades ja ühistranspordis. Ei olnud seal mingit totaalset miilitsakontrolli ja sellest pataljonist kuulsin ainult läbi selle, et õnnelikud (reeglina priviligeeritud) koolivennad said sinna teenima. Reeglina mingit põhjust selliste kakluste algatamiseks ei olnud. Tõsi küll, üks raudkindel põhjus oli asjadest (ka rahast) väljatõstmine. Oleks tahtnud näha välismaa asjades pimedal ajal üksi jalutajat - ega väga kaugele poleks vist jõudnud.

Loomulikult puhastati ka siis hooti tänavaid, aga rääkida, et see praegune on mingi uus asi, on ülim naiivsus. Lihtsalt meedia seda ei kajastanud. Nii nagu siin enne räägitud

No rahakoti pärast peksa andmises ja mingis organiseeritud süsteemses grupiviisilises peksmises pulli pärast on päris suur vahe (ka tollaste "organite" silmis).
Esimest juhtumit menetles tavaline kriminaalmiilits (nimetati kriminaaljälituseks), teisega tegelesid (koos muude massikorratustega) spetsiaalsed üksused.
Selles ma olen enam kui kindel, et kui mingi pätikamp oleks (tänase Kanutiaia-gängi eeskujul) seadnud küsimärgi alla seadluslikkuse kehtimise, siis vastus oleks tulnud päris vägivaldset laadi.
Selliste asjadega tegelesid nõuka "organid" erakordse agarusega (vähemalt laulva revolutsiooni alguseni) ja ressursse säästmata.
Samuti tegeleti agaralt asjadega, mis naeruvääristasid avalikult nõuka edukuvandit - nt korjati süsteemselt kokku ja küüditati mujale ära kerjuseid, parme ja taolist rahvast.
Selle "tähtsa asja" taustal võiski kellegi tossudest välja tõstmine jääda lauale tolmu koguma.

Ja veel. Sellest miilitsapataljonist oli juttu kui reservist, mida taolistel puhkudel rakendada (nt kesklinnas jalgsipatrullidena). Üllatusena avastame, et taolised "pataljonid" on tänaseni olemas ka Saksamaal (kes ei usu, proovige immigrantide peksmist ja vaadake, mis juhtub). Kindlasti ka mitmel pool mujal. Meie siin ei räägi meediast, vaid sellest, kuidas antud probleemi lahendus peaks olema organiseeritud. Üllatusena on see probleemi lahendus totalitaarses ENSV-s ja vabal Saksamaal üsna sarnane, kas siit poleks midagi õppida?

Paraku ei suuda ma leida statistikat, mis näitaks, et 2000. aastal oli risk peksa saada suurem kui 1985. Seda põhjusel, et meil algab vastav aruandlus kuskil 1991-1993. aastast (võid ise arvata, miks).

Aixc kirjutas: Äkšõn läbi, kaagid tagasi https://www.ohtuleht.ee/894172/fotod-ja ... nuti-parki

Asjaolu, et "pargivalvurid" ei suuda/viitsi neid nagamanne isegi pildi jaoks pingi selgatugedelt maha kupatada, võtab ikka ohkama küll.

Veiko Palm kirjutas:Oleks tahtnud näha välismaa asjades pimedal ajal üksi jalutajat - ega väga kaugele poleks vist jõudnud.

Jah, minu jutt käis keskmise nõukogude inimese kohta, kes nii ka välja nägi, see on õige.

Ma olen selles lõimes küll pigem Martin Hermi ja Veiko Palmi poolel. Siin on ikka suur annus optilist illusiooni: kui mingist asjast kirjutatakse palju, siis jääb mulje et ka on palju. Ja kui mingist asjast ei kirjutata (kunagi võib-olla ei tohtinudki kirjutada), siis artvatakse et seda ka ei eksiteeri.

Iseenesest on meedia poolne tähelepanu ok (olen ka ise seda teinud), aga vahel minnakse ikka üle võlli ja tipp-politikute kohale tormamine on juba naeruväärne. Üleüldine moraalne paanika, mis omakoda võimendab illusiooni.

Viimase 25 aasta kuritegevuse statistika on meil täpselt olemas. Tipust aastal 1994, kus oli ca 400 tapmist aastas, oleme tulnud 37 tapmise peale aastas (2017 andmed). Sama trendi on läbi teinud ka kehavigastuste tekitamised, röövimised. Vargused liikusid veidi teises rütmis, seal algas langus hiljem, aga lõpuks samamoodi kõva kukkumine.

ENSV kohta on andmeid raskem leida ja võibolla ka teine metoodika ning usaldusväärsus, aga paistab et 1970-te lõpus ning 1980-tel oli tapmiste arv tänase Eestiga võrrdles 2-3 korda kõrgem.

Ja veel kaugemale minnes, ka Pätsu ajal kui "kord majas", oli tapmisi rohkem kui tänapäeva Eestis.

kert122 kirjutas:Loe ja imesta, ei saa nüüd mingeid nagamanne korrale kutsutud, mingi käte laiutamine käib.
Kui muud moodi ei saa, siis tuleb nagamannid peapidi kokku lüüa, piisava jõuga. Misasi see nüüd on siis...

Kui naaskleid korrale ei kutsuta praegu, siis läheb getoks kätte. Mina pooldan jõu kasutamist, täiesti tuima näoga tuleks nüplikut anda.

*

Veiko Palm kirjutas:Lugesin paari "minevik kui helesinised mäed" postitust. Minu arust täielik jama.....

Isiklkest mälestustest ja kogemustest 80-ndail peamiselt väljaspool Tallinna.

* meil olid linnaruumis erinevad "jõugud"/kambad/seltskonnad. Erinevad kambad käitusid ja tegutsesid erinevalt.
* hierarhia: nn "noortekambad" vanuses 12-16 (+/-) ; nn "eestlaste kamp" (vanuses 15-18 +/-); nn "venelaste kamp" (vanuses 15-18 +/-) ; ärikad koos sidemetega allilmas ; kohalik(ud) autoriteet(teedid) - täismehed ; kohalik "maffia" ; üle-eestiline maffia (külalisesinejad pms Tallinnast, nn "Linnuvabriku grupeering") ja maffia väljastpoolt Eestit (külalisesinejad nn "Permi maffia")
* eraldi olid sellised samal hierarhia tasemel asuvad kambad erinevates linnades/alevikes ja käidi teistes piirkondades "külas" mõõtu võtmas. Autoriteedil oli oma piirkond, kus tema sõna maksis. Kui külalised tulid mujalt kui piirkonna autoriteedi võimuala, siis lahendasid probleeme hiljem autoriteedid omavahel. Näiteks, kui Kohtla-Järve kamp läks ilma kõrgemalt poolt antud loata või heakskiiduta "külalisesinemisele" Jõgevale ja tuuseldas seal kohalikku kampa, siis autoriteedid võisid kokku leppida, et Jõgeva kamp võib nüüd minna Kohtla-Järvele ja ilma tagajärgedeta seal õpetuseks rahulikult kõik kuhjaga tagasi teha. jne.
* MIILITS tegeles pms noortekampade ja nende nn "eesti/vene" kampadega. Noortekampadega (ja nende noorukite vanematega) tegeles nn noorsoomiilits ja alaealiste asjade komisjon + rajooni komsomolikomitee + rajooni täitevkomitee + rahvamalev. Rahvusliku taustaga kampade, ärikate, autoriteetide ja maffiaga lisaks KGB.
* noortekampasid hoidis vajadusel "lõa otsas" lisaks miilitsale kohalik autoriteet või autoriteedid koos enese ümber organiseeritud seltskonnaga. "Kõrgemal tasemel" jõuke ja autoriteete kardeti rohkem kui miilitsat. Ei olnud ebatavaline see, kui miilits pöördus ise autoriteetide poole, et need lööks oma hallatavas ruumis korra majja.
* Ärikad jagunesid omakorda suurtegijateks ja prügikaladeks. Suurtegijatel olid sidemed allilmas ja neid iga mats tänavalt ilma vastavate tagajärgedeta ei tülitanud. Prügikalasid puistati ka erinevate kampade ja maffia poolt, kui neile keegi just katust ei pakkunud. Eraldi klass olid "erataksojuhid", kelledest suur osa tegeles samuti "äridega" ja omas kas katust või sidemeid autoriteetide/maffia hulgas. Või vähemalt tundis enamusi kohalikke "suurtegijaid".
* Peamiselt olid kõik "tegijad" kellegi "katuse" all. Siis õiendati erimeelsuste korral arveid juba katusepakkujate tasandil. Kellel "katust" polnud, need olid vabalt jahitavad. See puudutab eeskätt seda 80-ndatel levinud "väljatõstmist" ja väljatõstmiste käigus tekkinud omavahelisi arveteõiendamisi. Kui nt. Linnuvabriku külalisesinejad tulid ja hakkasid puistama kohalikke prügikalu avalikus linnaruumis, siis miilits tavaliselt ei sekkunud enne, kui prügikalad olid küpsed ärakorjamiseks. Kui omavahel jagasid maid Permikad ja Linnuvabrik, siis miilits üldjuhul ei sekkunud. Ainult (pms ülevabariigiliste) erioperatsioonide puhul sekkuti. Vähemalt meil oli miilitsas ka mehi, kes tundsid autoriteete vms tegelasi ja tegid teatud ulatuses nendega koostööd.


Mis on muutunud?
IMHO
* Üha nooremalt tegeletakse asjadega, millega minu noorusajal tegelesid juba kõvasti vanemad noorukid.
* Need teod on muutunud jõhkramaks ja seda juba nooremas astmes (mida noorem, seda suurem karistamatuse tunne)
* "Pätiks läinud" tütarlapsi oli toona vähem (ja need olid koondatud pms Kaagvere erikooli, ei jõlkunud tänaval)
* Peamiselt käis arveteklaarimine jõukude omavahelises suhtluses ja mõjualade kehtestamisel (eriti mis puudutas "katuse pakkumist", "äri" ja "väljatõstmisi"), kõrvalisi kolmandaid isikuid (n.ö. "tavainimesi") puudutati harva ("välja" võidi siiski "tõsta", kui nõukainimese kohta liiga pling-pling välja nägid ja valel ajal vales kohas seda eksponeerima läksid). Lihtsalt kellegi "lambist" peksmine oli suht "suur uudis" ja kui juhtuski, siis enamasti selgus, et see polnudki tegelikult "lambist".
* Oli rohkem miks, keda ja mida karta, mis distsiplineeris. Enam tundub ei kardeta kedakuraditki.
* Nõuka riigikorrast üleminek "Glassnosti, IME ja kooperatiivide kapitalistlike sugemetega riigikorra" ajajärku sünnitas uusi, ning sillutas teed olemasolevatele grupeeringutele nende tegevuses, enam sellist rammusat pinnast väär- ja kuritegevusele ei tohiks olla.
* Põhimass kampadest ei olnud tegelikult retsidiivne kriminaalse taustaga seltskond. Võisid olla ainult juhtfiguurid, kuid ka seda mitte alati. Korduva väär- või kriminaalteo eest korjati sellised noored suht kiiresti tänavapildist ära (v.a. kõrgemad autoriteedid, kes polnud enam ka noorukid). Sestap ei lastud neil vabalt tänaval/kodus/koolis areneda sellisele tasemele. Kõrgemale tasemele areneti/jõuti juba kas erikoolis või noortevanglas.
* Nõuka süsteem võimaldas sulle ja sinu lähedastele mõjusamalt "käru keerata" (siis öeldi "kasvatada") kasvõi kogu edaspidise elu.
* Karistused on läinud leebemaks.


HIRM millegi või kellegi ees, oli kampade (ja üksikindiviidide) puhul põhimotivaatoriks midagi teha või mitte teha ja käituda nii või teisiti.
Kambajõmmide kõige suurem hirm oli hierarhias kõrgemal seisvate tegelaste ees, kõige vähem kardeti tavamiilitsat.

Mida nooremad kambajõmmid ja mida vähem "pätt", seda rohkem kardeti ka miilitsat, rahvamalevat, alaealiste asjade komisjoni jms.
Mida vanemad olid kambajõmmid ja mida suurem "pätt", seda vähem pöörati miilitsale tähelepanu.
Miilitsat kartsid need, kes kartsid ka kodus vanemaid, koolis tekkivaid jamasid (õpetajaid, direktorit, õppenõukogu jms), noorte- ja alalealiste komisjoni ("pätimalevasse" saatmist; alaealiste komisjoni; erikoole; noortevanglat), komsomolikomiteed (sundkaristusi komsomoliliinipidi), täitevkomiteed (ahistama ja karistama hakatakse ka sinu vanemaid) ja võimalikke muid jamasid, mis vanematel sinu pärast tekkida võivad (ja neid võimalusi ning võimalikke jamasid oli palju). Kui kadus hirm vanemate jt ees, siis kardeti ainult kõvemaid kampasid (pidevalt peksasaamise oht), autoriteete ja maffiat (nende "orjaks" saamisest kuni mahalöömiseni välja). Sinnamaani jõudmiseks pidi üldiselt olema läbitud juba teatud astmed ja periood kambajõmmluses.


Miks ma seda nii kindlalt väidan?
Mul on olnud isiklikud kogemused 1983-1991 nii erinevate kampade, ärikate, kohalike autoriteetide, Linnuvabriku tegelaste kui Permikatega.
Tundsin nii kohalikke autoriteete, suuremaid ja väiksemaid ärikaid, kui ka kohaliku "venelaste kamba" pealikku. Kuna mul oli vene keel suus ja tundsin seda kohaliku vene kamba peameest isiklikult, siis saadeti mind (kuigi mina ühtegi kampa ei kuulunud vaid lihtsalt teadsin ja tundsin asjaolude sunnil enamusi nendes erinevates kohalikes kampades) tihti n.ö. "läbirääkimistele", kui järjekordselt oli õhus mingi suurem tüli eestlaste ja venelaste vahel. Osalenud ka väiksemas "massikakluses" Tapa Raudteelaste klubis, kus omavahel võtsid mõõtu meie ühe linna "eestlaste kamp" ja sealne kohalik teise linna "venelaste kamp". Miilitsat seal ei näinud ja miilits toimuvasse ei sekkunud.

Erataksojuhi kogemus 1990-1991 ja "erataksoärinduse" kogemus on ka olemas.
Olen erataksoga korduvalt sõidutanud ka nii Linnuvabriku mehi kui Permikaid punktis A punkti B koos sellega, et tuli siis olla sealsamas sunniviisiliselt kohal ja "veeta koos nendega aega", kuniks sind minema lubati, sest härrad ei tahtnud rohkem ringi sõita. Meie piirkonnas käisid pidevalt mingid Linnuvabriku ja Permikate "läbirääkimised" ning kusagilt sealt jooksis läbi ka kahe erineva grupeeringu mõjutsoonide vaheline joon. Korduvalt olin enam-vähem kindel, et "no seekord küll elusalt minema ei pääse". See ka peamiseks põhjuseks, miks erataksonduse toona lõpetasin.

Kui toimus midagi tõsisemat, siis tavamiilits ei julgenud sekkuda.
Ka siis mitte, kui tuldi küll väljakutse peale vms kohale. Lihtsalt vaadati eemalt pealt, või sõideti tuldud teed tagasi minema.

Kord vehkisid hommikupoole ööd kaks meest püstolitega taksopeatuses ja istusid mulle taksosse, et sõita punkti B. Üks aga läks uuesti välja midagi kellegagi õiendama. 20 minutit hiljem sõitis kohale halli kongiga GAZ-52 kainer, kaks miilitsat sees. See püstoliga vend, kes õues ärples läks rahulikult miilitsa masina juurde, vehkis ja seletas seal midagi ja see miilitsa masin sõitis lihtsalt minema.....

Meil räägiti toona sellist anekdooti:

Küsimus: Miks on miilitsa masinal sinine triip?
vastus: Et miilits leiaks ukselingi üles.
Küsimus: Miks miilits ei tule masinast välja, kui kambad tänaval kaklevad?
vastus: Sest seespool ei ole sinist triipu.

Hullud ajad, kogemused ja mälestused.

Fucs, sa võiks vaikselt oma memuaaride kirjutamisega alustada... kui hästi välja kukuvad läheb müügiks aga ka muul juhul oleks huvitav ajalooline täiendus tolleaja Eesti ellu-ollu. Aga nagu sa mainisid - tavakodanikku üldiselt ei puututud. Tavakodanikel olid omad probleemid teiste tavakodanikega. Mul endal ei tekkinudki kokkupuudet organiseeritud kuritegevusega - küll aga mäletan et ilmselt 1983 aasta paiku aeti meid terve kooliga aulasse kus direktor tegi ettekande teemal kuidas saadi kätte 2 14-aastast (polnud meie koolist) kes olid miski tüdruku kuskil ära vägistanud ja seda mis nendest nüüd edasi saab... Suurt ei mäleta sest 11-aastasena oli termin "vägistamine" eluvõõras, ja üritus igav, ei hakanud isegi kodunt üle küsima.
Aga praegune probleem pole ka mitte organiseeritud (kampadevaheline) kuritegevus vaid lihtsalt punt lõnguseid (mingis kunagises kirjandusteoses kirjeldati elavalt Viru tänava omi) kellele on süüdimatus pähe hakanud ja kes tuleks efektiivselt korrale kutsuda, vajadusel mõõduka vägivallaga.

Mina nt arvan, et kui aastal 1984 oleks mingi teismelistest suurem kamp käinud regulaarselt Tallinna kaubamaja või teenindusmaja ees inimesi peksmas ja röövimas ning selleks oleks tekkinud avalik pahameel, siis selle kamba käsi oleks käinud väga kurvalt. Õnnelikumal juhul oleks see tegevus lihtsalt täiendavate miilitsajõududega tuimalt maha surutud, õnnetumal juhul oleks see tehtud ülesandeks Pika tn "organitele" ja vähemalt ninameeste käsi oleks haprasti käinud. Seepärast, et taoline tegevus naeruvääristab riigivõimu toimimist ja sellise asjaga nalja ei tehtud.

See, mis täna aset leiab, on lihtsalt saamatus ja tahtmatus otsustavalt tegutseda.
See ei ole tekkinud üleöö, nt Pealtnägija on seda teemat juba tõstatanud vähemalt aasta eest.
Aega tegutsemiseks on olnud küllalt. Väheveenev on täna käsi laiutada.

Disklaimin ka: minu jutus pole kübetki mingit nostalgiat või vene elu kiitmist, lihtsalt tõdemus, et tänane seis meile au ei tee. Ja kui hakata süüvima, mismoodi sellist asja klaaritakse mujal (või klaariti ajaloos), siis tundub, et pole millegagi klaarida ka (strateegilised planeerimisvead). Kindlasti on perioodid Gorbatsovini ja Gorba periood+laulev revolutsioon erinevad nähtused. Mulle tundub, et kuskil aastast 88 käitusid juba "organid" ilmselt Moskva suuniste põhjal natuke teistmoodi kui nad oleks käitunud 1983. Seepärast meenutamistes tasub neil perioodidel vahet teha. Mina käisin laulva revolutsiooni ajal mitmetel vene sõjaväe/okupatsiooni vastastel miitingutel ja kohalikud kagebiidid vaatasid seda käed taskus eemal pealt ega teinud midagi. Aastal 1984 oleks selline pull tuimalt laiali pekstud (selleks olid miilitsal ja tuletõrjel märulitõrje vahendid) ja korraldajad saadetud mõneks aastaks trellide taha.

Edit: ma näen selles "Kanuti kamba kaasuses" samu paralleele, mis olid 2017 seoses Tallinna liikluses esinenud anomaaliaga nimega Subaarik. See oli siis üks tiba logisevate kruvidega vene tädi, kes arvas, et juhiload ja liikluskindlustus on lollidele, ning tegi süüdimatult avarii avarii otsa. Kuigi teema oli juba paar aastat vana, siis politsei tegeles eimillegitegemisega kuni Pealtnägija selle teema 2017 märtsis kella külge pani. Kui panete selle sõna otsingusse (Pealtnägija oli märtsi lõpus 2017), siis maikuust 2017 võite leida ridamisi olukirjeldusi politsei resoluutsest tegutsemisest, kuidas auto pandi Rahumäe parklasse ja tädi tiriti jõuga autost välja ja viidi arestimajja. Loodetavasti see hull enam ringi ei sõida. Netis oli grupp "Stop Subarik".

Mulle paistab ühe põhjusena inimressursi nappus politseis - jamaga tegeletakse ainult siis, kui see kuumaks (st meedias kisaks) läheb.

Aga praegune probleem pole ka mitte organiseeritud (kampadevaheline) kuritegevus vaid lihtsalt punt lõnguseid (mingis kunagises kirjandusteoses kirjeldati elavalt Viru tänava omi) kellele on süüdimatus pähe hakanud ja kes tuleks efektiivselt korrale kutsuda, vajadusel mõõduka vägivallaga.

Just.
See tundub ongi ka üks erinevus möödanikuga.
Aga üks ühine joon tundub olevat ka - nii siis kui praegu tuleb päeva lõpuks krimiringkondade teatud järelkasv sellistest "lõngustepuntidest".

* IMHO tuleks selliste puntide ninamehed ja liidrid kõrvaldada tänavalt, ning enamus punte lagunevad ise laiali, või tegelevad edaspidi vähe tsiviliseeritumate tegevustega.
Selleks peaks olema pädev seadusandlus, vahendid ja vajadusel ka kohad, kuhu nad paigutada.

HIRM on ka sellistes puntides sisemiseks motivaatoriks midagi teha või mitte teha, või käituda ühte või teistmoodi.
Pundi BOSS allutab pundi liikmed enda tahtele (ja tõmbab punti ligi teatud iseloomuga noorukeid) just HIRMUGA.
Ta on autoriteet, sest tal on JULGUST teha midagi sellist.
Et HIRM oleks piisav ja keegi ei kasvaks üle pea, selleks peavad hirmuteod olema üha hirmsamad (ja muutuma ajas vajadusel üha hirmsamaks).
HIRM annab võimu teiste üle ja kõik sellistes puntides püüdlevad selle poole, sest nad ei taha olla need, kes hirmu tunnevad, vaid need, kes hirmu külvavad.
Nad ei suuda ennast muul moel lihtsalt kehtestada ei tavaelus, koolis ega sõprusringkonnas.
HIRMUTEGU vajab ka vähem vaeva ja aega enese kehtestamisel, kui näiteks autoriteetsed saavutused mõnel muul elualal (kasvõi nt sport).
Sellised tegelased saavad ka ise aru ainult tegudest, mis neile endale hirmu valmistavad.

jne

1984 oleks selline pull tuimalt laiali pekstud 

Mitte oleks, vaid pekstigi. Meenutagem, kuidas Karuks istus vangitornis. Või Pärnus toimunut. Riigivõimule koha kättenäitamise ja suhtumise demonstreerimisega oli tegu nii siis kui praegu.

mäger kirjutas:
Kui peredünaamika on selgelt alaealise normaalset arengut kahjustav, siis tuleb see ametnike poolt ära lõpetada, st. alaealine perekonnast eraldada või leida võimalusi kahjuliku mõju teistsugusel viisil lõpetamiseks. Need pered ei suuda ise oma elu struktureerida, mistõttu vajavadki tavapärasest rohkem nö käest hoidmist - tehke nüüd nii, käige nüüd seal, muretsege need ja need asjad.

Dr Mägeri postitusega muus osas väga nõustudes võin ma oma töökogemuse pealt kinnitada, et see vanemate hooldusõiguse piiramine või lõpetamine on meie liberaalses õigussüsteemis üsna keeruline ja tihtipeale võimalik alles pärast lapse rasket kahjustamist.
Samas lisaksin, et iseenesest õige noorukite karistuspraktika liberaliseerimine on käinud kuidagi liiga žabloonselt. Nii prokuratuur kui kohus peaks ikka olukordi rohkem kaalutlema ja tegema sotsiaalhoolekande ja meditsiiniga rohkem koostööd, aga oma meelest on nad ju kõige targemad ja varmad toimuvat "sotsiaalseks probleemiks" liigitama (ehkki kogu kuritegevus on sotsiaalne probleem, millega tegelevad mh õiguskaitseorganid). Praeguseks on nendepoolne tugi negatiivse motiveerijana, kes stimuleeriks omalt poolt noorukit pakutavat abi vastu võtma, pea kadunud.

Mingil määral meenub mulle 90date lõpp, nullindate algus, kui üldise karistuspoliitika liberaliseerimise käigus puhkes tõeliselt "õide" ka harjumuskuritegevus mh pedofiilia. Pärast hakati ikka vahet tegema, et igal juhul liberaliseerimine ei ole ikka põhjendatud ja keerati vähemalt pedofiilidele aastaid juurde.

Ma ikka loen ja imestan. Üheltpoolt kirjeldab Fucs nõukaaega, kus arvukas vägivaldne ja otsapidine kriminaalne noorukite subkultuur, mida riigivõim täielikult ignoreeris. Teisalt tänane seis, kus alaealiste kuritegevus tegelikult väheneb, politsei reaalselt tegeleb ja kui vaja ka kinni paneb (muuseas, sellest Lasnamäe "kambast", kelle hingel enamus meedias kirjeldatut Tallinna kesklinna episoode, on tänaseks enamus vahi all, osadel juba ka karistused käes). Aga ometi jääb kõlama toon, et olid ajad kui kord majas, aga praegu on politsei saamatu, pehmo ja äpud.

Minu arvates toob akf Fucs ses kontekstis peamise erinevuse hästi välja:

Peamiselt käis arveteklaarimine jõukude omavahelises suhtluses ja mõjualade kehtestamisel (eriti mis puudutas "katuse pakkumist", "äri" ja "väljatõstmisi"), kõrvalisi kolmandaid isikuid (n.ö. "tavainimesi") puudutati harva ("välja" võidi siiski "tõsta", kui nõukainimese kohta liiga pling-pling välja nägid ja valel ajal vales kohas seda eksponeerima läksid). Lihtsalt kellegi "lambist" peksmine oli suht "suur uudis" ja kui juhtuski, siis enamasti selgus, et see polnudki tegelikult "lambist".

No siin on nüüd küsimus, et kes oli see "kolmas kõrvalseisja". Noorte jõugud kehtestasid oma tsoonid just teiste noorte suhtes. Olid täiesti olemas "no go" tsoonid, kuhu terve mõistusega noor ei läinud. Sest kui jäid kohalikule seltskonnale silma, siis tunti kohe huvi, et kes sa oled ja mis siin teed. Ja parimal juhul jäid taskurahast ilma. Halvemal juhul said veel kolakat ka.

Ja "pommimine" oli selline kuritegevus, millega miilits lihtsalt ei tegelenud. Kahjusumma oli liiga väike...

Sellest "no go'st" edasi läks juba mingite pidude "enda omaks" kuulutamine, ja võõraste mitte lubamine. Löömade nende pidude pärast ja suuremate jõukude vahel. jne...

Kõik see ise nähtud seitsmekümnendate lõpp - kaheksakümendate algus. Tallinn. Ja ei olnud ise mingi gängar ega kuritegevuse kasvulaval liikuv tüüp...

Fucs kirjutas: Osalenud ka väiksemas "massikakluses" Tapa Raudteelaste klubis, kus omavahel võtsid mõõtu meie ühe linna "eestlaste kamp" ja sealne kohalik teise linna "venelaste kamp". Miilitsat seal ei näinud ja miilits toimuvasse ei sekkunud.

Kõigepealt muidugi tänud kenasti kirja pandud mälestuste eest. Ma vaatan, kui aeg klapiks, siis me võisime isegi Tapal samas kambas olla . Kampade tõsisemad kogunemised ja kokkupõrked käisid lainetena, aluseks ikka ühelt või teiselt poolt keegi, kes kõvemini oli tappa saanud, siis mobiliseeriti, muidu elati 80ndatel põhimõtteliselt rahvusrühmiti eraldi - täielik segregatsioon. Aga parimal juhul saadi Tapal nii ühelt kui teiselt poolt kokku ikkagi nii 20-30 pealine kamp. Mäletan, relvastuti kah, mul ja sõbral oli nii poolemeetrisest kaablist "dubinka samadelkin" - ühte otsa suusakepi käepide ja teisest otsast kaabli traadid n-ö karedaks. Kordagi ei läinud vaja, aga esikukapis ta ärapeidetuna seisis. Kui õhtul oli kirikupargis kogunemine, siis vanemad küsisid, kuhu minek, vastasin, lähen korraks välja, siis salamahti kapist nuut tagi käisesse ja minek. Nüüd tagantjärgi tundub uskumatu, kuidas tookord ilma interneeduseta kiiresti koguneti ja organiseeruti, siis mis rääkida tänapäevast ja kõikidest nutiplutide abli loodavast "võimekusest". Miilits väga ei sekkunud tõesti, aga siis kui kambad ikkagi liiga suureks paisusid, ja kambas olles kotkaks muututi, siis sidrunite ilmumine tõmbas ikkagi moti maha, rahuneti ja rahuneti pikemaks ajaks. Küsimus on ikkagi korrakaitse nähtavuses, õigeaegses sekkumises ja nn vastumeetmete proportsioonides. Nüüd, mil kogu nett sai Kanuti jt kohtade kambajuttu hooga täis, oli, ma arvan, ministrite ja politseipääliku paraadpatrull isegi omal kohal. Aga kohe algab kool ja loodetavasti panevad pedagoogid õppetöö pressi peale - pätt jääb edasi hängima aga kampajõmme jääb vähemaks.