www.militaar.net

_dumbuser_ kirjutas: ↑16 Veebr, 2024 23:36 Millele ta üleüldse lootis kui sinna orkistani tagasi läks ?

“Denis Zakharov” kirjutas:
It was a very cold day in Moscow. I know for sure, wandering through the streets all day - from one spot to another, from Nemtzov Bridge to Lubyanka. Everywhere I found these people with eyes red from tears, totally lost, just like I am lost right now. Navalny was killed today.

I can't call myself Navalny's supporter. The war in Ukraine became this watershed that just grew bigger over time - with days, then months, then years of idiotic fixation on Russia and Russia only, he and his team lost me completely. And still, it hurts like hell.

Navalny had this bizarre quality - you didn't need to support or like him to fall under his influence. He managed to be... Present. The natural demand to be acknowledged, as if he was constantly saying "Look I am still here". But he didn't need to say anything, we always knew it.

And now it feels empty. My first rally in '13 happened when he was arrested. I pitched ideas for his Chayka doc in '15. '18 - observing elections. 2019. 2020. 2021. Protests. Navalny was a natural part of my reality even when I decided I didn't need this part. Was. Fuck.

Many of you today go with "the sandwich guy", "the Russian march egomaniac", "some useless opposition douchebag" - and grieving people will feel offended by this. But I am nearly sure Alexey himself wouldn't give a shit. He didn't care about any opinions but those of Russians.

He was hardwired to this fucking country and while it was collapsing, his only option was to fall with it, hugging it in a deadly grip.
The clear byproduct of the colonial fairytales about Russian unique greatness, he refused to see anything but the great Russia of tomorrow.

It was a nearly maniacal, totally myopic faith, but for sure he believed in this passionately and he was ready to die for what he stood for. And I respect it. God knows I am angry that his talent, charm, and determination didn't get anywhere close to helping Ukraine.

But no matter, how angry I am, I grieve. Navalny was an example of what it means to believe, of what unbreakable means. Someone who will fearlessly face death, crack a joke, and come back with the next Pobeda flight. Honestly, I still wait for this fucking Pobeda to come.

I like to think that no matter how bad some of his takes were, he gave us the building blocks for something important and beautiful. Lose the empire but keep bravery, ignore ego, and take the wit. Cherry-picking, yes, but why the fuck do you need anything but cherries?

I will always remember him as an insanely free man who refused to surrender. I will never forget him fighting against cynical cruel apathy. His fight is not over and it will not be lost because he taught some of us something.

I don't think any of this makes any sense for anyone but people here. But it is by design. Thread over. And it hurts.

Russia: In downtown Moscow, undercover gestapo in plainclothes are dismantling & desecrating a memorial site dedicated to Alexei Navalny, murdered earlier today by Putin. Everyone who came out to mourn has either been arrested or dispersed.

Mis oli Navalnõi tapmise eesmärk ja miks pidi see toimuma just nüüd? Ilmselt on siin põhjuseid palju ja nende hulka kuulub ka Putini kättemaksuhimu, kuid põhjust on tähelepanu pöörata kahele märksõnale – need on valimised ja vangide vahetus. Neist esimene versioon paistab nõrgem, kuid väärib siiski osutust.

Kas tõesti kardeti Navalnõi sekkumist valimistesse?

Valimisi pakkus põhjuseks Jekaterina Šulman oma kiirkommentaaris Müncheni julgeolekukonverentsilt, ehkki Venemaa märtsis toimuvad presidendivalimised päris valimised mõistagi ei ole. Ilmselt ei saanuks Navalnõi valimiste ette määratud tulemust kuidagi mõjutada, kuid ta oleks võinud tekitada Putinile olulisi ebamugavusi.

Navalnõi algatas oma toetajatega üleskutse, et kõik Putini vastased võiksid minna valimisjaoskondadesse valimispäeval ühel ja samal kellaajal, et omasuguseid kohata ja valimispunktides maksimaalselt segadust tekitada. See üleskutse levis juba mitu nädalat tagasi, jättes mulje, et Navalnõi ikka veel suudab midagi mõjutada. Ja samuti mõjutas ta ju kandideerimiseks vajalike allkirjade kogumist varem võimude jaoks «ohutuks» peetud Boriss Nadeždinile.

Isegi kui öelda, et valimistel puudub Venemaal igasugune tähendus, tuleb siiski tunnistada, et Navalnõil oli oluline roll opositsiooni loomuliku liidrina ja seda isegi kolme vanglates veedetud aasta jooksul. Tapmise eesmärk võis olla see roll lõpetada.

Vangide vahetusega seotud versioon

Kuid on veel üks versioon, miks võidi Navalnõi tapmine ajastada just praegusele ajale. Minu jälgitud juutuuberitest meenutavad nii Mark Feigin kui ka ukrainlane Tarass Berezovets, et Venemaa kaupleb Berliinis vangis oleva palgamõrvari Vadim Krassikovi vabastamise nimel.

Selgituseks: Krassikov tappis 2019. aastal Berliinis ilmselt FSB ja Kremli tellimusel Gruusia kodanikust tšetšeeni Zelimhan Hangošvili.

Tucker Carlsoni intervjuu Putiniga pidi maailmale näitama, et Venemaa on valmis vabastama USA kodakondsusega ajakirjaniku Evan Gershkovichi, kui saab vastu Krassikovi. «Gershkovich võib pääseda kodumaale, kui USA luureagentuurid tulevad teatud küsimustes vastu oma Vene kolleegidele,» ütles Putin Carlsonile.

Feigin ja Berezovets rääkisid juba reedel, et Venemaalt on küsitud Krassikovi eest mitte Gershkovichi, vaid eeskätt Navalnõi vabastamist ning sarnasele võimalusele oli viiteid juba varem, vt näiteks Konstantin Eggerti intervjuud Sergei Lagodinskiga. Kuna aga Navalnõid Putin mitte mingil juhul vabastada ei soovinud, siis otsustati ta tappa, et teema päevakorralt maha võtta ja siis Gershkovichi vahetamisega Krassikovi vastu edasi kaubelda.

Seejuures Gershkovichi kinnipidamisel mullu märtsis ja talle esitatud spionaažisüüdistusel ei olegi mingit eriti loogilist seletust peale selle, et USA kodanikule süüdistuse fabritseerimine jättis mulje sammust mingi vahetuskauba nõudmiseks.

Nädalavahetusel vahendas sarnast versiooni ka Julia Latõnina. Ta ei avanud oma allikaid, aga väitis, et USA ja Saksa luure ühelt poolt ning Venemaa teiselt poolt olid Araabia Ühendemiraatide vahendatud kõnelustel üsna lähedal kokkuleppele vahetada Krassikov Navalnõi vastu. Edasi peatus Latõnina juba sellel, miks sellest kaubast asja ei saanud. Tema arvates on süüdi Putini kasvanud enesekindlus, mida toidab USA relvaabi viibimine Ukrainale, mis on viinud ka halbade tulemusteni rindel, näiteks Avdijivkas. Latõnina meelest on süüdi Donald Trump ja tema toetajad, aga ka president Joe Biden, kes pole leidnud olukorrale muid lahendusi.

Runkel kirjutas: ↑18 Veebr, 2024 2:19 Kas tõesti kardeti Navalnõi sekkumist valimistesse?

Valimisi pakkus põhjuseks Jekaterina Šulman oma kiirkommentaaris Müncheni julgeolekukonverentsilt, ehkki Venemaa märtsis toimuvad presidendivalimised päris valimised mõistagi ei ole. Ilmselt ei saanuks Navalnõi valimiste ette määratud tulemust kuidagi mõjutada, kuid ta oleks võinud tekitada Putinile olulisi ebamugavusi.
https://maailm.postimees.ee/7962048/ule ... suka-vastu

ruger kirjutas: ↑17 Veebr, 2024 22:25Ehk pakun välja mingit terrorirünnakut või tuntud isiku surma selles, et seda saaks kasutada rohkem kruvide kinni keeramiseks orkistanis.

soul kirjutas: ↑17 Veebr, 2024 22:53 Osad poolehoidjad tõdevad, et ainuke, mis nüüd jäänud on, võidelda putiniga läbi Ukraina toetamise.

Nibelungen kirjutas: ↑17 Veebr, 2024 10:33 Panen siia uuteuudiste hulgast Ivan Makarovi järelhüüde, mis ka natuke ilmestab teatud osa venelaste hoiakuid ja arusaamu miks Navalnõi tagasi läks.


Hüvasti, Aleksei!


Aleksei Navalnõi oli kompromissitu naiivne võitleja. Praegu kõik küsivad, miks ta ikkagi Venemaale tagasi tuli.

Ma tean vastust.

Esiteks sai ta aru, et selleks, et oma rahva jaoks midagi ära teha, peab olema nende inimestega koos, oma riigis. Mitte keegi Venemaal ei võta tõsiselt sealt lahkunud Putini oponente, Hodorkovskist Makarevitšini. Venemaalaste meelest nende ajaloolise mentaliteedi ja üüratu propaganda tõttu on maalt lahkumine sama kui oma „süü“ tunnistamine.

Teiseks lootis Aleksei hingepõhjas, et tema riik ei ole lõplikult kaotatud, et tema rahvas ei ole hingepõhjani alatu, nagu ta tegelikult on koos kogu „vene maailmaga“. Et isegi Putini hinges on kusagil hästi sügaval peidus halastus, inimlikkus, lugupidamine. Aleksei eksis.

Venemaa, kus nii rahvas kui ka „vene jumal“ on pandud teenima sadistist usurpaatori inimvihkajalikke plaane, on lootusetu. Lääs on liiga kaua poputanud KGB sigitatud tsivilisatsiooni kägistajat, võtnud teda vastu nagu väärikat inimest, õhutanud tema eneseuhkust, rikastanud teda, tema lähikonda ja sõjamasinat, ja just Lääs on oma mõistuse uinakus sünnitanud selle koletise.

Ja ikka ei leidu Putini ja maailma vahel seisvate ukrainlaste jaoks piisavalt relvastust, mürske, toetavat sõnagi. Erinevad poliitilised jõud eri riikides vaidlevad, kas anda või mitte anda. Mustavad ukrainlasi ja irvitavad nende üle.

Venemaa agentuurid väidavad, et Aleksei Navalnõi surmas oli süüdi tromb. Tegelikult oli Aleksei pärast mürgitamist maailma ühe hirmsaima mürgiga niigi elu ja surma vahel. Tema tervenemine oli näiline, novitšokist päris ei paraneta. Teda mõnitati, peksti, piinati maailma silme ees. Lõpuks langes ta, nagu Avdijevka kaitsjad.

Aga Lääs muudkui lubas vene sportlasi rahvusvahelistele võistlustele, võõrustas kurjategijat Lavrovi, saatis Putini juurde Karlsoni, ostis jätkuvalt vene gaasi ja naftat ning tarnis Venemaale strateegilisi materjale relvade tootmiseks. Ka Eesti tarnis. Meie oma Eesti. Isegi peaministri Kaja Kallase pereäri tarnis.

Nii et teie seal Stenbocki majas võtsite ka osa Aleksei Navalnõi jälgist mõrvast. Järgmisel aastal lähevad Navalnõid surnuks piinanud terroririigi kodanikud jälle valima eestlastele võimu. Teie lahkel loal.

Ärge tulge nüüd valama oma krokodillipisaraid, ärge tehke avaldusi.

Oi kui valus on. Ja kui häbi on.

Hüvasti, Aleksei!

Ivan Makarov

Castellum kirjutas: ↑18 Veebr, 2024 9:51
Miskipärast suunab selle Uute Uudiste loo lingi Eurodisneylandi kodulehele?

Lääs astub siin idioodi järjekindlusega ikka ja jälle sama reha otsa. Vene režiim sellisel kujul sobib venelastele suurepäraselt. Kaetud laud ja odav viin, kujutluspilt messiaanlikust rahvast ja erilisest missioonist ning hirm, mida need naabrites tekitavad, täidavad venelase südame õndsa rahuloluga. Kardavad, järelikult austavad.

Ja lõpuks meenutame, mida väljendas “vene demokraatia isa” Krimmi liitmisel Mordoriga. Puhas rõõm ja ülistuslaul. Kadunuke oli täiesti tavaline suurvene siga ega erinenud puutinist oma vaadetelt karvavõrdki, paljud dissidendid peavad teda aga tavaliseks suliks ja kriminaaliks ning FSB agendiks.

Navalnõi eluloos on väga palju vastamata küsimusi ja kahtlast, mis neid väiteid kinnitavad.