KEVADE PLAAN: Rühm Eesti tipptegijaid tegi Johnson & Johnson tippjuhtidele ettepaneku: J & J müüb meile kiiresti ja palju vaktsiine, Eesti annab vastutasuks vaktsineerimisega seotud teadusandmeid ja -uuringuid.
Mikk Salu
mikk.salu@ekspress.ee
Erik Moora
erik.moora@ekspress.ee
Holger Roonemaa
holger.roonemaa@ekspressmeedia.ee
Mõte iseenesest on lihtne. Vaktsiinidest on praegu suur puudus. Eestil ei ole võimalik neid ise osta. Seda keelab Euroopa Liidu ühishange, mille järgi liikmesriigid ei või teha ravimifirmadega otsetehinguid. Teisalt, olukorras, kus nõudlus ületab pakkumist mitmekordselt, pole ravimifirmasid võimalik niikuinii meelitada pelgalt rahaga.
Mis oleks see präänik? Eesti on e-riik ja meil on väga palju terviseandmeid digitaalsel kujul olemas. „Meil on väga haruldased andmed. Meil on terviselood ja maailma parimaid anonümiseerijaid. Meil on ka Geenivaramu. Ja kui paned need asjad kokku, siis see võib olla väga huvitav neile (vaktsiinitootjad-ravimifirmad- toim.),” sõnastab Toomas Hendrik Ilves projekti sisu.
Kui need kaks soovi - Eesti tahab vaktsiine ja vaktsiinitootja tahab andmeid - kohtuvad, võiks sellest ideaalis sündida koostöö, mis tagab Eesti inimeste kiire vaktsineerimise, pandeemia seljatamise ja ühiskonna uuesti lahti tegemise.
Midagi sarnast tegi Iisrael, kes mitte lihtsalt ei ostnud vaktsiine, vaid lõi ravimitootjatega andmevahetuse ja sai tänu sellele vaktsiine kiiremini ja rohkem kätte. Eelmisel nädalal algas Austrias koostööprojekt Pfizeriga, kus umbes 80 000 inimest vaktsineeritakse kiiresti ära, et uurida Pfizer-BionTechi vaktsiini mõju uute koroonaviiruse tüvede neutraliseerimisel.
Plaani tutvustatakse Kallasele
Vahetult enne Ilvese kirja Johnson & Johnsoni juhtidele ehk 1. märtsil tutvustas väike seltskond inimesi sama ideed ka peaminister Kaja Kallasele. Ettepaneku kohtumiseks tegi peaministrile Ilves. See võimaldas Ilvesel hiljem ravimifirma juhtidele viidata, et Eesti riigi juhtkond on projektiga kursis.
Zoomis toimunud koosolekul osalesid lisaks Kallasele ja Ilvesele ka ravimifirma The J.Molner Company ärijuht Indrek Kaing (tema on projekti mootor ja idee autor), küberturvafirma Guardtime meditsiinijuht Ain Aaviksoo, küberturvalisuse ekspert (firmast Cybernetica) Dan Bogdanov, Ravimiameti meditsiinijuht Alar Irs, Tehnikaülikooli e-tervise professor ja Ida-Tallinna Keskhaigla radioloog Peeter Ross, digitaalse valitsemise spets Keegan McBride ning The J. Molner Company asutaja Jason Grenfell-Gardner. Oma valdkondade absoluutsed tipptegijad.
Esitleti projekti uhke nimega „Kevade Plaan”.
Plaani sisuks oli Eesti massvaktsineerimine algusega 5. aprillil. Edasise kohta näidati kolme erinevat stsenaariumi. Ambitsioonikaimas ja ebatõenäoliseimas pidi Eesti vaktsineeritama kolme päevaga. Teise järgi kahe nädalaga ja kolmanda järgi kahe kuuga. Suve alguseks pidanuks olema suurem osa Eesti inimestest vaktsineeritud. Eesmärk: avada Eesti ühiskond nii kiiresti kui võimalik.
Kuni 50 suures vaktsineerimiskeskuses pidanuks ära süstima kuni 100 000 inimest päevas.
Teisalt esitleti viisi, kuidas oleks võimalik Johnson & Johnson projekti kaasata. On selge, et ravimifirma ei tuleks Eestisse raha pärast, kõrgema vaktsiinide ostuhinnaga pole neid siia meelitada võimalik. Küll aga oleks võimalik pakkuda teaduskoostööd ja andmevahetust.
Projektiga kaasamõtlejate hulgas mainiti ka õiguskantsler Ülle Madiset, kommunikatsioonispetsialist Andreas Kaju (Meta Advisory) ja Tamro Eesti tegevjuhti Tanel Kuusmanni.
Algselt pidi Zoomi koosolekul osalema ka Irja Lutsar, kuid kuna samal ajal toimus teadusnõukoja istung, jäi Lutsar peaministri briifimisest kõrvale. Aga Lutsar oli teemaga kursis, talle tutvustati „Kevade Plaani” paar päeva varem.
„Mina kindlasti toetan,” ütleb Lutsar, lisades, et loomulikult on detaile, mis vajavad täpsustamist ja riske, mis vajavad maandamist. „Kui aga ei proovi, siis ei saagi teada. Ei tohi jääda kinni suhtumisse, et Eesti on väike ja vaene ja me ei saa ise midagi teha.”
Kuna Ekspress ise Zoomi koosolekul koos peaministriga ei osalenud, siis on raske öelda, mis on selle täpne tulemus. Kõige õigem oleks vist öelda, et Kallase reaktsioon oli äraootavalt ettevaatlik. "Tema hoiak oli: kui mingi asi töötab, siis on hästi. Proovige! Kui midagi sellest välja tuleb, siis tegeleme," hindas Toomas Hendrik Ilves kohtumise tulemust.
Teisele ringile
See ambitsioonikas plaan oli selleks hetkeks juba teisel ringil. Korra olid nad juba valitsusasutuste käest vastu näppe saanud.
Veebruari keskel kirjutas Eesti Päevaleht loo pealkirjaga „Ravimifirma tegi Eestile ettepaneku vaktsineerida kõik Eesti elanikud 72 tunniga”. Lugu ise põhines juba 5.veebruaril Indrek Kaingi poolt valitsusele ning sotsiaalministeeriumile suunatud kirjal.
Idee tuum oli sama – vaktsiinid teadusuuringute vastu - , aga seal oli see vürtsitatud ulmeliste ja naiivsete detailidega: kogu täisealise elanikkonna vaktsineerimine 48-72 tunni jooksul ning seejärel Eesti piiride sulgemine mitmeks nädalaks. See tähendanuks riigist omamoodi katselaboratooriumi moodustamist.
„Reaalsuses pole see absoluutselt teostatav,” kommenteeris terviseameti endine erakorralise meditsiini osakonna juhataja Martin Kadai. „Idee kuulub pigem fantaasia maailma,” põrutas ka sotsiaalminister Tanel Kiik.
Otse öeldes, idee oligi toores. Viis, kuidas see avalikkuse ette tuli (jäi mulje, et valitsusega suheldakse ajakirjanduse kaudu) lõi imeliku fooni.
„Meie seda kindlasti ei soovinud,” sõnab Kaing.
Aga ta on optimist. Ei visanud püssi põõsasse, vaid otsustas hakata luude peale liha kasvatama ning toorevõitu ideest realistlikumat projekti vormima. Paari nädala jooksul pärast Delfi esimest kajastust tekkis Kaingi ümber väike seltskond asjatundjaid, kes tunnevad meditsiini, andmekaitset ja teavad, kuidas asjad poliitikas käivad.
Paralleelselt on sujuvamalt liikuma läinud ka riikliku vaktsineerimise hammasrattad. Reaalselt räägitakse nüüd "Kevade plaani" usutavaks mahuks mõnesaja tuhande inimese kiirvaktsineerimist. Enam ei räägita kogu Eestist.
Kõik töötavad tasuta
Mingit majandushuvi projekti asjaosalistel nende sõnul ei ole. Kõik, kes osalevad, teevad seda isiklikust initsiatiivist ja tasuta. Nagu väikeses Eestis kombeks, tekivad võrgustikud tihtipeale läbi varasemate tutvuste.
Näiteks Dan Bogdanov aktsiaseltsist Cybernetica on üks maailma parimaid andmekaitse ja privaatsuse spetsialiste. „Minu supervõime selles grupis on, et oskan hästi kujundada andmetöötluslugusid, mis inimesi ei hirmuta,” ütleb Bogdanov. „Kaingiga oleme kunagi koos käinud ühe äridelegatsiooniga Tokios,” lisab ta. President Ilves nimetab Bogdanovit üheks maailma parimaks andmete anonümiseerimise eksperdiks.
Ain Aaviksool on pikk kogemus nii riigiametniku kui ettevõtjana meditsiinisektorist. Ka temaga võttis Kaing ühendust. Aaviksoo kaudu jõudis omakorda sama seltskonna juurde valitsussuhete spetsialist Andreas Kaju, kes oskab nõu anda, kuidas riigi ja avalikkusega asju ajada.
Ühes Aaviksoo vestluses Ravimiameti meditsiininõuniku Alar Irsiga tuli jutuks ka Indrek Kaingi idee ja nii sai abiks olla ka Irsi oskusteave: teadusandmed ja info, millised uuringud üldse võiksid vaktsiinitootjaid huvitada.
Keegan McBride on e-riigi ekspert. McBride´i ja Kaingi kaudu tuli paati Toomas Hendrik Ilves. Arvati, et Ilves võiks olla prominent, kelle abil saaks vajalikke uksi avada. Ilves ise ütleb, et endise presidendi tiitel ei tähenda selles maailmas mitte midagi. Tähtsam on see, et ta juhtis omal ajal Euroopa Komisjoni töörühma e-tervise teemal ning see, et Ilves on Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) demokraatia töögrupi juht. Pigem annavad kredibiilsust need ametikohad, arvab Ilves.
See väike vabatahtlike seltskond paneb kokku projekti, mis võiks huvitada nii Eesti riiki kui Johnson & Johnsonit, kuid nii Kaing kui Aaviksoo ütlevad, et loomulikult ei saa seltskond ise projekti lõpuni, ravimifirmaga lepingu sõlmimiseni viia, vaktsiine Eestisse tuua ja siin vastutasuks teadust teha ning ravimifirmale andmeid saata. Ühel hetkel tuleb anda projekt riigile üle.
Miks aga just Johnson & Johnson? Ka siin on lihtne seletus. The J. Molner Company, kus Kaing äriarendusjuhina töötab, asutaja on Eestis elav ameeriklane Jason Grenfell-Gardner, kes on paarkümmend aastat farmaatsiavallas tegutsenud. Jaanuari lõpus-veebruari alguses, kui idee sündis, lapati lihtsalt Grenfell-Gardneri kontaktide nimekirja ning leiti üks nimi – Orlon Boston.
Orlon Boston on Grenfell-Gardneri vana sõber, aga antud hetkel on tähtsam see, et ta on konsultatsioonifirma Ernst & Youngi partner ja Ernst&Young juhib omakorda Johnson & Johnson koroonavaktsiini globaalset lansseerimist. „Põhimõtteliselt istub ta Johnson & Johnson tippudega iganädalaselt koos,” selgitab Kaing.
Isiklikud tutvused on olulised. Selge see, et president Ilves või peaminister Kallas ei kirjuta kirja Johnson & Johnson üldmeili aadressile, vaja läheb kedagi, kes aitaks ukse lahti teha ja pöördumisel õigele lauale jõuda. „Samas, isegi isikliku sideme olemasolul on praeguses olukorras väga keeruline löögile pääseda,” tunnistab Kaing ausalt.
Arusaadavalt on kõigi maailma vaktsiinitootjate ukse taga järjekord pikk. Ja neilgi on omad mured. Poliitilised. Juriidilised. Suhtekorralduslikud. Keegi ei taha tülli minna Euroopa Liiduga. Keegi ei taha ka arusaamatusi Ameerika Ühendriikidega. Praegu vaadatakse ravimifirmasid erilise kullipilguga, et nad midagi valesti ei teeks, mõnda ekspordireeglit või lepingut ei rikuks.
„Ametlikku vastust Johnson & Johnsonist ei ole tulnud,” ütleb Kaing. Mitteametlikult (jälle läbi tuttavate tuttavate Johnson & Johnson juhtkonnas) on tulnud võrdlemisi ümmargune ja diplomaatiline tagasiside.
Nad (Johnson&Johnson – toim.) said meie kirja samal nädalal, kui said Euroopa Ravimiameti heakskiidu,” ütleb ka Ilves. „Euroopa on palju suurem asi kui Eesti. Neil on käed-jalad ja muud kehaosad tööd täis hetkel.”
Samal ajal on Eesti projektitiim püüdnud lahendada mõningaid võtmeküsimusi.
Näiteks juriidiline ja isikuandmete kaitse. Selles osas konsulteeriti teiste seas õiguskantsler Ülle Madise bürooga. Sealt tuli vastus, et projekti saab teha küll: digiloos olevaid andmeid tohib kasutada vaktsiini mõjude analüüsimiseks. Eeldus on andmete pseudonüümimine, turvaline töötlemiskeskkond, kuritarvitamiste vältimine. Seda kõike tuleb teha Eestis ja siit välja saavad liikuda ainult sada protsenti anonümiseeritud andmed. Samuti peab olema inimese enda või eetikakomitee nõusolek.
„Aga me ei ole projekti juriidiliseks nõustajaks. Kuidas vettpidavaid lepinguid (Eesti poole ja ravimifirma vahel – toim.,) koostada, meie ei oska öelda. Ilmselt tuleb leida väga tugev advokaat,” ütleb Madise.
„Ametlikku vastust Johnson&Johnsonist ei ole tulnud,” ütleb Kaing.
Andmekaitse osas on kandev roll Dan Bogdanovil, kes aitab kokku panna andmete liigutamise protokolli. „Kui palju on tegelikult andmeid vaja, kuidas neid saada, mis on andmete minimeerimine, mida minimaalselt vaja, et kaup kokku panna, aga et inimeste õigused saaksid tagatud,” räägib Bogdanov.
Bogdanovil on tõeliselt tundlike andmete liigutamise kogemus. President Ilves kirjeldab Bogdanovi juhtimisel sündinud projekti Sharemind ülivõrdes. Muuhulgas ütleb ta: "USA kasutab tema loodud tarkvara. Sa pead viima kokku Hiina, Vene ja Ameerika satelliitide trajektoorid, et nad ei põrkaks kokku, aga mitte keegi ei saa teada kellegi teise asukohast. Keeruline värk."
Probleem on ka selles, et hetkel on endiselt ebaselge, milliseid andmeid vaktsiinitootja (Johnson & Johnsoni tütarfirma Janssen-Cilag) üldse vajaks. Seepärast on Kaing, Aaviksoo, Bogdanov ja nende kaaslased läbi mänginud erinevaid stsenaariume nii juriidilisest kui andmekaitse vaatenurgast.
Ideaalis ei lahkuks andmed hetkekski Eestist. Et ravimifirmal on keegi kohalik partner, Eesti puhul näiteks Tartu ülikooli kliinikum või Põhja-Eesti Regionaalhaigla, kes teeb ise kõik vajalikud uuringud ära, ilma et andmebaas kuhugi liiguks.
Märtsi keskpaiga seis: olukord on endiselt ebaselge, sõnastab Ain Aaviksoo. Ei Johnson & Johnsoni ega Eesti riigi kohta ei saa öelda, et keegi institutsionaalsel tasandil projektiga tegeleks. Ei saa ka öelda, et ravimifirma oleks moodustanud töögrupi, kes oleks juba saatnud välja koostöölepingu mustandi ja uuringuprotokolli või nimekirja andmetest- uuringutest, millest ollakse huvitatud.
Ei saa ka öelda, et Eesti riik, näiteks peaministri või sotsiaalministri tasemel oleks teemast kinni haaranud ja ise oma töögrupi teinud, kes juba koostaks lepinguid ja valmistaks ette logistikat.
Tegelikult ei toimu ju isegi aktiivset suhtlust Johnson & Johnsoniga.
Mis praegu on, on puhas iduettevõtluse maailma loogika: on suur probleem, mille lahendamiseks tuleb kokku sobivaim meeskond. Proovitakse julgelt ja ambitsioonikalt. Kui õnnestutakse, siis suurelt. Kui põrutakse, siis pole midagi katki.
Väike edasiminek on siiski toimunud. Sel esmaspäeval toimus esimene kohtumine sotsiaalministeeriumi tippjuhtkonnaga. Kaing, Aaviksoo ja teised ei taha (ega saagi) ise vaktsiiniprojektiga lõpuni minna. Nende töö pole kuidagi mõeldud konkureerima käimasoleva vaktsineerimiskavaga. Mõte on endiselt, et riik võtab selle üle, sulandab juba toimuvasse vaktsineerimisplaani ja suve alguseks on Eesti inimesed vaktsineeritud.
