www.militaar.net

Nõukogude tankide tuleohutuse koha pealt selline arvamus: Et siis kas kütuse- või õliauru levis nõukogude tankil palju ja tuli ainult natuke väljastpoolt kaasa aidata, et lõke süttiks.
Kuna aruanne on 1942.a. märtsist, siis võiks olla tegu diiseltankidega (kui just sellele seltskonnale need M-17 varustatud tankid ette ei jäänud) - sõja alguse bensiinimootoriga masinad olid pigem otsa saanud?

Kuna diiseltanki on külmaga raske käivitada, siis oli kasutusel selline tehnoloogia. Tanki alla kaevati auk, kuhu süüdati lõke. Lõkke soojus soojendas alt meeskonnaruumi ja mootoriruumi. Küsimus oli õiges kütmises, mis vajas kogemust.

Kuna mootoriruumi põrandal oli maas õli ja diisli läbu, mis "ülekütmisel" võis süttida, siis maha on neid tanke ka ilma sakslasteta põletatud. Paremal juhul võisid toonasest kummist õli- ja jahutusvedeliku voolikud pensioneeruda, lastes oma sisu sinna põrandale. Kütuse soojendamiseks sellest abi polnud, sest T-34 sisemised paagid ei omanud tankipõhjaga kokkupuudet.

Õliauru kohta kahjuks inglise keelde tõlgitud T-34 manuaal aastast 1942 vastust ei anna
http://www.allworldwars.com/T-34%20Tank ... anual.html

Võibolla selline viga, et mootori karterituulutus on lahtist tüüpi (karterigaasid juhitakse lihtsalt mootorist toruga välja) ja see tingibki õliauru hulga.

Kapten Trumm kirjutas:Kuna diiseltanki on külmaga raske käivitada, siis oli kasutusel selline tehnoloogia. Tanki alla kaevati auk, kuhu süüdati lõke. Lõkke soojus soojendas alt meeskonnaruumi ja mootoriruumi. Küsimus oli õiges kütmises, mis vajas kogemust.

Kuna mootoriruumi põrandal oli maas õli ja diisli läbu, mis "ülekütmisel" võis süttida, siis maha on neid tanke ka ilma sakslasteta põletatud. Paremal juhul võisid toonasest kummist õli- ja jahutusvedeliku voolikud pensioneeruda, lastes oma sisu sinna põrandale. Kütuse soojendamiseks sellest abi polnud, sest T-34 sisemised paagid ei omanud tankipõhjaga kokkupuudet.

Õliauru kohta kahjuks inglise keelde tõlgitud T-34 manuaal aastast 1942 vastust ei anna
http://www.allworldwars.com/T-34%20Tank ... anual.html

Võibolla selline viga, et mootori karterituulutus on lahtist tüüpi (karterigaasid juhitakse lihtsalt mootorist toruga välja) ja see tingibki õliauru hulga.

Siinkohal tuleb teha vahet , kas soojendati meeskonda või mootorit koos vedelikega?

Lõkke tegemine on ju kaunis tuleohtlik ja väga ebaefektiivne ning aeganõudev tegevus kui tahetakse mootorit käivitada.

Pigem kasutati ahjusid mis paigaldati tanki alla kaevatud augus kükitava meeskonna soojendamiseks. Tanki all mõnes mõttes turvalisem kui niisama lageda peal.

Selle teema kohta üldse vähe infot ja fotomaterjali. Venelastel oli mitu versiooni ahjust ning väidetavalt isegi osadele tankidele pandi tehasest ahi kaasa ja ahju jaoks olid eraldi kinnituskõrvad keevitatud tagumisele soomusplaadile(Postitusega kaasas oleva pildi peal keskmine karp).

Paberi peal oli idee "soojast tankist" parem kui praktikas.

Efektiivsem oli ju eraldi soojendada õli , jahutusvedelik/vesi ning vajadusel ka kütust ning siis sisse valada kui 30T rauda kütta välispidiselt

Aga üldiselt IIMS perioodil kõikide riikide tankistid külmetasid talvel kuna puudusid korralikud ja mugavad küttelahendused.

Üks võimalik kandidaat parima tanki kohale;
https://www.youtube.com/watch?v=gyMzq6j0Ly0
Väga põhjalik tutvustus Nicholas Morani ja Hilary Doyle poolt. Panen ülejäänud osad ka ;
https://www.youtube.com/watch?v=94yvc_BB-2M
https://www.youtube.com/watch?v=pmG6rjOl2C8
Üldinfo;https://en.wikipedia.org/wiki/Panzer_IV
Loodud 1936 tootmises 1945 aastani välja hoolimata sellest, et tank loodi täiesti teiste ülesannete täitmiseks. Masinat oli võimalik kohandada, aga õhuke soomus tähendas vähest hukukindlust.
Isegi selline animatsioon loodud tanki sisemusest;
https://www.youtube.com/watch?v=yjd0Wgp6Ivw

Vahel Panzer IV vaadanud (ja ka Tiiger I), et kas sakslastele ei tulnud kordagi pähe proovida nii Panzer IV (kui ka Tiigre I) aretada ette selle neljakandilise karbi asemel kaldus esisoomust. Et kas see oleks olnud nii väga keeruline, et selleks oleks tulnud vaja teha täiesti uus tank. Tiigri puhul Tiiger II.

See on veider jah, sakslased jätkasid nende kandiliste kastide vorpimist pea eelmise sajandi lõpuni, alles Leopard 2A5 mudelil tehti torni esikülg kaldsoomusega.

wudu kirjutas:Vahel Panzer IV vaadanud (ja ka Tiiger I), et kas sakslastele ei tulnud kordagi pähe proovida nii Panzer IV (kui ka Tiigre I) aretada ette selle neljakandilise karbi asemel kaldus esisoomust. Et kas see oleks olnud nii väga keeruline, et selleks oleks tulnud vaja teha täiesti uus tank. Tiigri puhul Tiiger II.

Läbi Sakslaste silmade kuid ka ajalooliselt Tiiger 1 soomus vaatama kalde puudumisele jäi isegi sõja lõpuni täiesti arvestatavaks. Lihtsalt pidi ettevaatlikum olema kui varem.

Alles lugesin läbi ühe raamatu(Sledgehammers: Strengths and Flaws of Tiger Tank Batallions in World War II) kus kirjeldati igat kampaaniat eraldi. Kõike rohkem pakkus mulle huvi Itaalia 1944 kuna sellest kirjutatakse vähe. Seal siis peeti täpset arvestust iga kaotatud Tiigri üle. Ja selgus lõpuks, et ainult väike osa Tiiger 1 kaotati kuna nende soomus läbistati vastase kahuri poolt ja seetõttu masin muutus parandamatuks vanarauaks/varuosa doonoriks.Palju peavalu tegi aga aktiivne USA õhuvägi. Suurem enamus kaotusi oli ikka tingitud tehnilistest riketest või väiksest vigastusest mis hiljem kasvas suuremaks probleemiks ja siis logistika/remondi toetuse puuduse tõttu lihtsalt õhiti meeskonna poolt - kui nüüd lühidalt öelda.

1943a kui Tiigreid kasutati massiliselt(suhteline mõiste) polnud küll soomusele ette heita. Võrdleme vastastega ja arvestame ka üldist olukorda ning taktikat.

Üldiselt alates 1944 aasta keskelt hakkas igast otsast armee ja sõjapidamine kärisema. Küll puudus jalaväge kes tanki vastaste jalaväe eest kaitsevad või luure oli puudulik ning sõideti varitsusse jne. Kogu tegevus meenutas kohati planeerimata taganemist mille käigus kõik mida selga ei saanud võtta jäeti maha olude sunnil.

Mida Sakslased aga tahtsid Tiiger 1 teha oli asendada senine nö lühikese rauaga 88mm kahur pikema vastu. See aga ei mahtunud lihtsalt öeldes torni ära.

1943 oli aga nendel juba Tiiger 2 võetud projekteerimisse ning seetõttu puudus mõte hakata tootmises olevat Tiger 1 hakata ümber muutma - väiksemaid täiendusi ikka tehti. Põhiline probleem oli tootmisarv aga mitte püstine soomus(kaitse oli piisav).

Ainult esisoomuse paksemaks tegemine/kalde alla panek oleks olnud rohkem teoreetilist laadi kasuteguriga kuna senine soomus pidas kinni 95% kasutusel olnud vastase relvad mõistlikust kaugusest.


-----------

Panzer 4 oli sama lugu, et puudus idee/probleem mida kaldsoomus oleks lahendanud. Korpuse esisoomust tugevdati mitu korda kuni 42. aastaks jõuti 80mm . Mõõduka vahemaa tagant pakkus kaitset enamustele laialt levinud vastaste kahuritele.
Torn jäi eest aga kuni sõja lõpuni 50mm .

Miks sealt edasi kaldsoomuse modifikatsiooni(paberi peal siiski midagi oli) ei tehtud oli järgnev:

*Kohe kohe(tolle ajastu soov mõtlemine) saab Panter tank valmis ning seda saab olema piisavates numbrites, et üldse asendab Panzer 4
*P4 torni suurus ja veermiku kande võime oli isegi juba maksimumi peale venitatud ja rohkem polnud võimalik massi juurde panna.
*P4 ei olnud võimeline mahutama suuremat kahurit
*Üks korpuse kaldsoomuse plaadikene ei kaalunud ülesse tootmise häirimist sest püstine esiplaat polnud kaotuste statistikas oluline näitaja.
*Panzer 4 esiotsa eripära on ka see , et seal asuvad luugid käigukasti/muude mehhanismide teenindamiseks. Üks probleem jällegi monoliitse kaldplaadi puhul.
*Panzer 4 puhul lihtsalt mindi seda teed, et tagada maksimaalne tootmise arv. Seetõttu ei hakatud küsitava väärtuse modifikatsioone tegema ja nii palju lihtsustati hilisemate mudelite(ausf G,H,J) tootmist kui võimalik. Seda näitas ilmekalt ka toodangu arv.

Arvatavasti oligi WW2 parimateks tankideks P3/P4 kes tegid terve sõja algusest lõpuni läbi ning polnud ühelgi momendil olukorras, kus nad poleks olnud ohtlikud vastased.

T34 muutus tegijaks alles 42 aastal T-34-85 versioonis, kus sai endale 3 mehelise torni.

Teiseks ärme unusta kordagi, et tankide peamine ülesanne polnud võidelda teiste tankidega (see oli rohkem kõrvalülesanne) ning ega ka lahingukaotused ei tulnud peamiselt võitlusest teiste tankide läbi.

Xender kirjutas:T34 muutus tegijaks alles 42 aastal T-34-85 versioonis, kus sai endale 3 mehelise torni.

Täpsustus, mitte 1942, vaid 1944-l aastal.

Kaldsoomusel on siis mõtet kui eeldada, et lõhkelaeng läheneb tankile täiesti horisontaalselt ja ka tank on horisontaalses asendis. Praktikas toimub see aga nagunii soomuse suhtes mingi nurga all, kasvõi ballistilise kaare tõttu ja mingine nurk laengu ja soomuse vahel tekib iseenesest ja see on muutuv suurus.
Küll aga saab ristküliku kujulisse karpi palju rohkem vajalikku kraami paigutada kui trapetsikujulisse.

läbi Sakslaste silmade kuid ka ajalooliselt Tiiger 1 soomus vaatama kalde puudumisele jäi isegi sõja lõpuni täiesti arvestatavaks. Lihtsalt pidi ettevaatlikum olema kui varem.

Tiiger oli natuke teise klassi tank kah (rasketank) kui T-34 või M4.
KV-d oli sakslastel oma 1941 suve tankidega umbes sama raske auklikuks lasta.

Xender kirjutas:Arvatavasti oligi WW2 parimateks tankideks P3/P4 kes tegid terve sõja algusest lõpuni läbi ning polnud ühelgi momendil olukorras, kus nad poleks olnud ohtlikud vastased.
T34 muutus tegijaks alles 42 aastal T-34-85 versioonis, kus sai endale 3 mehelise torni.
Teiseks ärme unusta kordagi, et tankide peamine ülesanne polnud võidelda teiste tankidega (see oli rohkem kõrvalülesanne) ning ega ka lahingukaotused ei tulnud peamiselt võitlusest teiste tankide läbi.

P3/P4 olid 1941 suvel juba vananemas, nende nina hoidis veepeal saksa sõdurite ja ohvitseride tase, optika ja side. Moskvas oleks seepeale aga vaadatud, et probleem on masinas ja ehitatud midagi paremat.

Kapten Trumm kirjutas:P3/P4 olid 1941 suvel juba vananemas, nende nina hoidis veepeal saksa sõdurite ja ohvitseride tase, optika ja side. Moskvas oleks seepeale aga vaadatud, et probleem on masinas ja ehitatud midagi paremat.

Mõned näited ka selle väite illustreerimiseks:
1941.a. visati kõrvale T-34M ja jätkati T-34 tootmist
Peale sõja algust jäi kõrvale T-50, mille asemel hakati tootma T-60 ja T-70
KV-1 arenes mudeliks KV-1s (tehti soomuskaitset õhemaks, et sakslased ei peaks oma kahureid liiga jämedaks ajama)
Sõja lõpus, kui oli olemas T-44, jätkati rõõmsalt T-34 tootmist, T-44 lasti valmistada mingisugusel teise järgu tehasel.

Kapten Trumm kirjutas:

Xender kirjutas:Arvatavasti oligi WW2 parimateks tankideks P3/P4 kes tegid terve sõja algusest lõpuni läbi ning polnud ühelgi momendil olukorras, kus nad poleks olnud ohtlikud vastased.
T34 muutus tegijaks alles 42 aastal T-34-85 versioonis, kus sai endale 3 mehelise torni.
Teiseks ärme unusta kordagi, et tankide peamine ülesanne polnud võidelda teiste tankidega (see oli rohkem kõrvalülesanne) ning ega ka lahingukaotused ei tulnud peamiselt võitlusest teiste tankide läbi.

P3/P4 olid 1941 suvel juba vananemas, nende nina hoidis veepeal saksa sõdurite ja ohvitseride tase, optika ja side. Moskvas oleks seepeale aga vaadatud, et probleem on masinas ja ehitatud midagi paremat.

Tehniliselt oli Pzkw IV üle vene varastest T34-dest. Tema peamine häda oli õhuke soomus, mille lisamist masina projekteerimise ajal ei peetud vajalikuks ning seda mitte ainult sama ajajärgu saksamaal! Masin oli ju algselt projekteeritud jalaväe toetusmasinaks. Tema lühiraudne 75mm kahur haubits oli omas ajas vägagi edumeelne lahendus. Venelased jõudsid sarnase kaliibriga kahurini 3-4 aastat hiljem T 34 ja Kv 1 projekteerides. Tema veermik polnud arvestatud maastikul kiireks liikumiseks. Samas kui selgus vastase tankidega võitlema pidanud Pzkw III kahuri kaliibri mittepiisavus, oli olemasolevatest soomusplatvormidest just Pzkw IV-le võimalik torni paigaldada pikema rauaga suurtükk. Kuna Tanki komandör istus torni tagaotsas kahuri tagasilöögi suunal ees, pani see piirangu kahuri raua pikkusele ja võimsusele. Kuni sõja lõpuni sai teda siiski kasutada edukalt jalaväe toetuseks, milleks oli ta algselt mõeldudki. Lääneliitlastel olid sellise universaalse mitmeotstarbelise suurtükiga relvastatud M 4 Sherman, T 34 ja Kv 1.
Leidsin veel ühe oma ajastu kontekstis tehniliselt vägagi arenenud tanki;
https://www.youtube.com/watch?v=mX7oultgO4k
Projekteerimist alustatud rootsis 1936. Keevitatud kere, torsioon vedrustus, vaatlus masinast lahendatud periskoopidega. Moranile jättis sügava mulje. Rootsis toodeti neid natuke üle 200 ühiku ja kuhugi sõdima need ei jõudnud. Kusjuures ega avaliku infot interneedusest Strv m/38 kohta väga polegi. Leidsin siiski midagi;
https://wiki.warthunder.com/Strv_m/38#Usage_in_battles

T-44 puhul olen aru saanud, et suurim tegur miks(kuigi riiklikud katsetused läbinud ja relvastusse võetud armee poolt 44a) ta reaalselt rindele ei jõudnud oli tööstuse suutmatus seda valmistada.

Esialgu pandi T-44(erinevad katse ja eelmudelid) kokku sisuliselt käsitööna ning väga valvsa pilgu all - siis oli aksepteeritav kvaliteet.

Kui aga lükati sama mudel seeriatootmisse siis olevat kvaliteet nii jube olnud, et armee keeldus toodangut vastu võtmast- ju oli praagi % liiga kõrge. Samuti polnud T-44 isegi paberi peal(disain ja lahendused) 44 aasta lõpuks täitsa valmis ja kulus veel tükk aega ennem kui enamus "lapse vigasid" oli kõrvaldatud.

Mingis mõttes võib aru saada, et miks sõja ajal lasti T-34ga lõpuni välja aga reaalsuses T-44-st ei saanud asja ka peale sõda. Alles 50. alguses seoses T-54 masstootmis küpseks saamisega hakati tasapisi "sõja võitjat" välja vahetama.