www.militaar.net

retti kirjutas:Toode ei sisalda tina - Sn90 Zn7 Cu3

Mis see Sn siis on? Tahtsid vist öelda et ei sisalda pliid mis on mürgine?

Pöörake sellele ka tähelepanu et see on ilgelt kallis materjal. 250g latt 25 EUR ehk 100 EUR kg. Plii on mitu korda odavam. Tina on raske ka ning üsna vähe jätkub sellest. Kuipalju see pahtlikilo maksiski?
Mingit täppisviimistlust või väiksemat mõlki on hea teha kuid tervet tiiba ei hakka tinaga küll keegi sirgeks ajama.

Tina on inimesele vägagi kasulik
Autopahtel hulgi kogustes ostes on suurusjärgus 5 eurot kilo.
Kilose topsi kaupa post ostes on ca 10 eurot kilo.

Selle meetodi võtsid kasutusele just kindlustustöid teostavad töökojad.

Eestis on olemas väga põhjalik automaalri õpik, lugege sealt tina kohta ise
https://e-koolikott.ee/et/oppematerjal/ ... ikoolidele

Kapten Trumm kirjutas:Tina on inimesele vägagi kasulik

Plii või elavhõbedaga võrreldes on ohutu.
Need hiinatooodangu "õnnetinad" mida poes õnnevalamiseks müüakse olid veel mõni aasta tagasi tegelikult pliist ja üsna odavad. Tänaseks on EL -s keelatud ja samad asjad peavad tinast olema. Soliidses kohtades ongi ja palju kallimad. Seevastu võivad ka rinnalapsed kuuse all tina valada ja omale tulevikku ennustada.

Pahtlitolm ja lahustiaur on tinast ikka hullemad.

vanahalb kirjutas:

Kapten Trumm kirjutas:Tina on inimesele vägagi kasulik

Plii või elavhõbedaga võrreldes on ohutu.
Need hiinatooodangu "õnnetinad" mida poes õnnevalamiseks müüakse olid veel mõni aasta tagasi tegelikult pliist ja üsna odavad. Tänaseks on EL -s keelatud ja samad asjad peavad tinast olema. Soliidses kohtades ongi ja palju kallimad. Seevastu võivad ka rinnalapsed kuuse all tina valada ja omale tulevikku ennustada.

Pahtlitolm ja lahustiaur on tinast ikka hullemad.

Kordan veel - töö kiirus on kordades suurem.
Rällakaga plekk haljaks, tina peale,rällakaga siledaks, lihv ja auto edasi värvijale.
Ps ka töökoja sisetemperatuur ei pea olema nii kõrge kui pahteldus/värvitöökojas

Ma võibolla usuks seda, kui ma poleks värvitöökodades käima pidanud.
Tehakse ikka pahtliga. Tinutamist olen elus näinud ühe korra - kui Leivategija Tsaikat restaureeris.
Ja see jutt, et tina saab peale nii siledalt, et rellakaga siledaks, tundub et sa pole elus midagi ise tinutanud.

retti kirjutas:Kordan veel - töö kiirus on kordades suurem.

Seda küll. Materjal on ka kordades kallim. Seepärast on täitsa mõeldav kui keegi on parklas ukse ära kriipinud vms.
Aga mitte siis kui on vaja kortsus auto sirgeks saada sest viimasel juhul on odavam uus detail või kogu auto osta.

Selle meetodi võtsid kasutusele just kindlustustöid teostavad töökojad.

Et siis BMW Eisenachi tehas oli hoopis " kindlustustöid tegev töökoda..." nu-nu. Eluaeg õpid, aga lollina sured ikka. Keevitajale oli suureks üllatuseks, kui peale sõda Saksamaalt siia jõudnud bemu tiiba keevitades metall leegi eest lihtlabaselt pealt sulama hakkas....

Keretina ajalugu on samas automaalri õpikus kõik lahti kirjutatud, esimene seeriaauto, mis aeti siledaks ilma tinata, oli Ford Mustang.

Uuel autol on tina kasutamine priiskamine aga vanal plekil, mis on nii roostes et pahtel peal ei seisa ja mida ka keevitada ei kannata, on tina remondil sobiv materjal.
Nõukaajal, kui autopõhju lapiti tavaliselt kotiriide, kliistri, ajalehtede, vineeri või laudisega, jootsin mina tina ja leeklambiga uue pleki esiistmete põrandaks alla.
Kui Volgal tuli tagavedru kinnitus läbi kere pagasnikusse, siis tehti prussidest konstruktsioon pagasnikusse, et vedru toetus tagaaknalaua alla.
Kui käigukasti tagumine kinnitus lagunes, siis seoti turvavöödega läbi uste plank (aiapost) kasti toetuseks põhja alla ja ikka sõideti kodumaale tagasi.

Eee...aga korralikult metalli ja tulega tegemast takistas täpsemalt misasi?

NSVL ajal polnud poolautomaatkeevitus just väga levinud asi. Mäletan, kuidas mu isa parandas mu katkist jalgrattaraami gaasikeevituse ja traadiga.
Keevituskohta taoliselt punaseks lastes kannatab ka metall keevituskoha kõrval. Teatud terased võivad karastuda või pehmeks muutuda.
Poolautomaat, eriti argooniga, keevitab õhukest ja ka roostest puretud plekki ikka tasemel, millega see elektroodi või gaasiga oleks auke täis lastud.
Võib kasutada väga madalaid voolutugevusi, kusjuures keevitusleek on väga kindel ja korralik.
Võibolla taolist "pitsi" oligi võimalik vaid jootes lappida.

80ndate esimeses pooles toimeteti sõiduautode kereremonti paljudes kohtades gaasikeevitusega. Otsast lõpumi. Põhjad, sisemised ja välimised karbid, lonžeronid, vedrukinnitused, tiivaservad...

Niipalju ma sellest tean, et selliseks tarbeks on poolautomaatkeevitus palju kvaliteetsem ja kestvama tulemusega lahendus.
Aga jah, vanasti tehti igasugu asju. Jalgratta raamid, mida tulega lapiti, läksid enamasti keevituskoha kõrvalt varsti katki.
Metalli omadused lihtsalt niipalju muutuvad.

Ideaalne oleks muidu keevitada kontaktkeevituskääridega (korrosioonikaitse säilimise mõttes), aga see on väga monofuktsionaalne riist, mida iga töökoda ei omagi.

Lemet kirjutas:80ndate esimeses pooles toimetati sõiduautode kereremonti paljudes kohtades gaasikeevitusega. Otsast lõpuni. Põhjad, sisemised ja välimised karbid, lonžeronid, vedrukinnitused, tiivaservad...

Täiesti loomulik - tolleaegse elektroodkeevitusega ei saanud pleki kallale minna ning muid toimivaid lahendusi polnud. Kohtades kuhu ligi pääses kasutati ka punktkeevitust. 80-ndatel ilmusid eesrindlikumatesse kohtadesse muidugi ka esimesed Kemppid (nägin sellist Järve teeninduses kui korra tahatuppa lasti).