VF inimõiguslasele Jelena Vassiljevale saadetud kiri Burjaatiast. Ilmselt mõnes VF peres praegu tavaline olukord.
Kuhu kadusid Ukrainasse mahajäetud burjaadid-spetsnazlased?
http://cripo.com.ua/?sect_id=4&aid=183826
Kiri: "Ei saa mitte jätta rääkimata, kuidas suhtub VF võim oma sõduritesse. Minu õepoeg Tšingis Bazarov teenis Burjaatia Vabariigi TSN spetsnazi rühma ründegrupis. Septembri alguses suunati ta ühendgrupi koosseisus komandeeringusse Ukraina piiri äärde, formuleeringuks „eesmärk tagada põgenike julgeolek laagrites“.
Sinna sõita ei tahtnud ta kuidagi, üritas komandeeringust keelduda, kuid juhtkond teatas, et ainuke variant on lahkumisavaldus. Lahkuda aga ei tahtnud sugulane seetõttu, et poolteist aastat tagasi oli ta sunnitud lahkuma Burjaatia Alfast oma poliitiliste vaadete tõttu. Sõtta suhtus ta äärmiselt negatiivselt ja enne komandeeringut teatas, et mitte mingil tingimusel Ukrainasse ei sõida.
Esimesed kaks nädalat asus nende grupp tõepoolest Rostovi oblastis, sugulane hankis kohaliku SIM-kaardi ja helistas regulaarselt emale. 17. septembrist asus ta kõigi tundemärkide järgi juba Ukraina territooriumil. Telefon oli kogu aeg välja lülitatud, helistas harva maksimaalselt mõni minut, kuuldavus oli muutunud väga halvaks, mõned korrad, kui talle helistati, kõlas teade abonendi kättesaamatusest ukraina keeles, Tšingis oli väga ärritatud ning ei selgitanud mitte midagi.
29. septembril helistas ta viimast korda. 4. oktoobril helistati sugulase telefonilt tema emale ning tugeva ukraina aktsendiga teatati, et äsja aset leidnud lahingus oli hävitatud bojevikkude grupp ja nende hulgas oli ka minu õepoeg. Peale seda katkestati kõne ja telefon lülitati välja.
5. oktoobril pöördusime rühma juhtkonna poole selle telefonikõne, sugulase asukoha ja tema saatuse asjus. Meile vastati, et kõne oli kellegi rumal nali, sugulane on elus, asub Rostovi oblastis ja maksimaalselt kahe ööpäeva pärast helistab ise tagasi.
Loomulikult keegi meiega ühendusse ei astunud. Pärast sellist avalikku pettust hakkas õde koguma infot teiste „komandeeritute“ kohta sugulastelt ja sõpradelt. Mitmetel neist oli sarnane olukord. Tagajärjena organiseeriti initsiatiivrühm 15 inimesest.
13. oktoobril jõudis algatusgrupp välja Burjaatia siseministri asetäitjani – see lubas võtta olukorra oma isikliku kontrolli alla. Samuti vandus ta tunnistajate juuresolekul, et meie spetsnazi võitlejaid Ukrainas pole ning pole ka kunagi olnud.
16. oktoobril teatas spetsnazi rühma juhtkond initsiatiivgrupi esindajatele, et umbes kuu aega tagasi lahkus omavoliliselt mingi arv võitlejaid rühma välilaagrist Ukraina piiri ääres ja astusid DNR-i omakaitse ridadesse. Täpset võitlejate arvu, nende nimekirja ja motiive taolise teo toimepanemise kohta ei teatatud. Samuti öeldi, et see on kriminaalkorras karistatav ja soovitati „mitte paati kõigutada“ ehk siis oma tegevusega me tegevat võitlejate olukorra ainult hullemaks.
On veel vaja lisada, et see versioon on absoluutne sonimine ja ei kannata mingit kriitikat? Sugulane oli täiesti sõjavastane ja poleks kunagi sellist sammu astunud.
19. oktoobril oli initsiatiivrühmas kindlaks tehtud, et vähemalt 57 võitlejat astusid omastega ühendusse viimast korda oktoobri esimestel päevadel.
20. ja 23. oktoobril võeti ette katsed veel kord pääseda vabariigi MVD juhtkonna juurde. Mõlemad katsed osutusid edututeks.
25. oktoobril viidi läbi pikett MVD hoone ees.
27. oktoobril toimus garnisoni ohvitseride majas rühma võitlejate perede ja lähedaste kohtumine TSN-i juhtkonna, vabariigi MVD juhtkonna ja Moskva esindajatega. Kohtumisel teatati, et võitlejate seas on kaotuseid (mitte üle viie inimese), nende hukkumise asjaolusid ega nimekirja keegi esitada ei suutnud. Lubati väljamakseid 2,5 miljonit ning abi elamisprobleemide lahendamisel.
31. oktoobril toimus korduskohtumine. Sellel avalikustati loend seitsmest ametlikult surmasaanuteks tunnistatud sõdurist – Solbon Badmadašijev, Žambal Žigmitov, Bujanto Nimbujev, Bair Otširov, Dorži Tsõrenov, Tšingis Tšimitov, Radnai Tšimitsõrenov
(ma lihtsalt pidin need nimed siia kirja panema).
Samuti teatati, et praegusel hetkel kuulub teadmata kadunute hulka 11 inimest ja veel 38 asukohta hetkel tuvastada ei ole võimalik.
Hukkumise asjaolud olevat järgmised: oktoobri esimestel päevadel sooritasid Paremsektori ja Kolomoiski pataljonide palgasõdurite rühmad rünnaku põgenike laagrisse ning meie võitlejad hukkusid seda rünnakut tõrjudes. Võimalik, et mõned inimesed olid haavatud ja need võeti endaga kaasa. Allesjäänud võitlejad läksid oma kaaslasi vangist päästma.
Kolmapäeval, 5. novembril, kohtus minu õde TSN-i juhtkonna esindajatega. Juhataja teatas, et Tšingis on tõenäoliselt hukkunud, kuid kuna surnukeha pole, siis kompensatsiooni väljamaksmine pole võimalik. Sellest olukorrast on kolm väljapääsu:
1.Oodata, et surnukeha ilmub välja. Aga sellise sündmuse tõenäosus on minimaalne, lisaks - kui ta leitakse poole aasta või aasta pärast, siis selleks hetkeks võib olla paljugi muutunud ja väljamakset enam tehta või on see tühine.
2.Oodata, kuni armee tuvastab järjekordse suure grupi surmasaanuid ja lisada ta üldisesse nimekirja. Sellise teenuse hind on 250 000 kohe pärast ametlikku tunnistust ja 750 000 pärast kompensatsiooni saamist.
3.Tunnistada omaks ükskõik milline tuvastamata laip nende hulgast, kes praegu lamavad surnukuurides. Siin allkirjastatakse paberid kompensatsiooni väljamaksmiseks kohapeal ilma ekspertiisi läbi viimata. Teenuse hind 250 000 kohe ja 250 000 pärast väljamakset.
Järelemõtlemiseks anti õele aega kuni esmaspäevani".
