Kunagi ammu selgitati meile ajalootunnis, et sõjal on alati põhjus ja on ajend. Need kaks ei pruugi ega langegi tavaliselt kokku.
Nii ka siin. Vene lennuki ( tõenäone ) piiririkkumine oli ajend, kuid mitte põhjus.
Põhjus, mis Türgit nii väga ärritab,. on see, et Vene lennukid pommitavad Süüria piiriäärseid alasid ja püüavad, et SAA saaks piirialad tagasi oma kontrolli alla.See oleks Türgile aga väga ebameeldiv areng.Sest siis oleks Süüria pool piiri elavad turki hõimud taas Türgi mõjusfäärist väljas ja tõenäoselt tabaks vähemalt aktiivseid valitsusvastaseid relvagruppe ka lojalistide kättemaks või peaks nad põgenema Türki.
Teine, üsna silmatorkav faktor on illegaalne piiriülene naftabisness.See on kestnud juba aastaid ja eksisteeris isegi enne kodusõja algust.Türgi saab sellest suurt kasu, sest piranafta pestakse ärikate poolt puhtaks ja müüakse maha juba ametlike kanalite poolt, makstakse ka vastavad maksud ja puha.Fakt, et USA koalitsioon(ja kõige vähem veel Türgi) pole aasta jooksul mässajate naftabisnist pommitanud, näitab selgesti, et sellele vaadati läbi sõrmede ja seda ei takistatud.
Nüüd on olukord muutunud ja kõige aktiivsem mässajate naftarajatiste ning tankurautode pommitaja on Venemaa, kaasa löövad ka kättemaksuhimuline Prantsusmaa ning USA. Eks ajab tigedaks kui kasum kipub saamata jääma. Räägitakse ka, et Erdogani pojal Bilal Erdoganil on selles naftabisnessis käsi kõvasti sees ja tal on ulatuslikud sidemed ka mässajate väepealikega, kellelt see nafta tuleb.
http://journal-neo.org/2015/08/24/erdog ... dangerous-
isis-games/
Nii et üks on see jutt, mida aetakse meedias oma õhuruumi kaitsmisest, teine aga reaalsed põhjused. Kui mitu Türgi lennukit oleks Kreeka ja Küpros pidanud aastate jooksul alla tulistama oma õhuruumi süstemaatilise rikkumise eest, seda ei jõua isegi kokku lugeda. Ka Eestil oleks Vaindloo kolmnurgas olnud puhtjuriidiline õigus kõvasti õhutõrjetuld anda ( kui meil vastav võimekus oleks)
Ajended leidub piisavalt, kuid kui põhjust pole, siis piirdutakse diplomaatilise noodiga.