Minu kolm tugrikut teemasolkimisse.
Ei anna käesolevaga omapoolset hinnangut "Tujurikkuja" nimelisele asjandusele.
Inimesed on erinevad ja see on normaalne.
Inimesed mõtlevad erinevalt ja see on normaalne.
Inimesed käituvad erinevalt ja see on normaalne.
Inimestel on erinev maailmavaade ja ka see on normaalne.
Nimetagem neid laias laastus tinglikult "erinevateks poolteks".
Kui üks pooltest avaldab oma arvamust, siis isegi see on normaalne.
Kui üks pool hakkab teisele poolele midagi (sunniviisiliselt) pähe määrima, siis see ei ole normaalne.
Kui üks pool hakkab teisele poolele süstemaatilist ajupesu tegema, siis see ei ole normaalne.
Minu arust on kahel viimasel tegevusel üks nimetus - Propaganda.
Midagi propageerides minnakse üldjuhul püüdma seda halli massi, kes ennast ei positsioneeri ühegi poolena.
Iseenesest ei ole asjade/teemade propageerimine väär.
Väärastunuks muutub see siis, kui minnakse nn "üle võlli" ja äärmustesse.
Kõikide äärmustega ja radikaalseerumistega on selline lugu, et need ei ole üldjuhul taunitavad.
Oleneb ka muidugi propageeritavast teemast ja sellest, milliseid eesmärke propaganda taotleb.
Väga pikk ja põhjalik teema iseenesest, mida kahe lausega ära ei lahka.
Kõik on nõus, et tervislike eluviiside propageerimine on aksepteeritav.
Kõik on nõus, et isamaalisuse propageerimine on aksepteeritav.
jne
Inimesed ei aksepteeri nn "võõrast propagandat" ja tekivad tõrked, ning vastureaktsioonid.
Definitsiooni "võõras propaganda" lahtimõtestamiseks läheks samuti mitu lehekülge ja jääb praegu minu poolt tegemata.
See, mida keegi peab või ei pea tegema (ei tohi teha) sätestatakse normaalsetes ühiskondades ja riikides vastavates seadustes. Seaduseloome on (peaks olema) ühiskondlik tegevus - ühiskonna liikmed lepivad kokku ühistes reeglites, kuidas nad tahavad elada ja kuidas see tagada.
Kui on kohustus teatud kuupäevadel nt. riigilippu heisata, siis ühiskonna liikmed heiskavad kobisemata lipu, või ka ei heiska mõni, ning siis võib järgneda seadusest tulenev karistus, mille seaduserikkuja võtab kobisemata vastu ja see ei tekita üldjuhul suurt poleemikat ühiskonnas, sest see nõue või karistus on põhjendatud ja valdavale osale elanikkonnast aksepteeritav. Nad on sedasi kokku leppinud.
Kui aga öelda kitsa ringi seltsimeeste poolt kodanikele, et nad peavad iga kuu kolm päeva kandma triibulisi sokke ja vormistada see seadusena, siis tekib kodanikel kõigepealt õigustatud küsimus, et MIKS ja kui sellele pädevat rahuldavat vastust ei ole ega tule, siis tekib vastasseis. Nad ei ole selles kokku leppinud.
Sama triangel käib meil nii pagulasteemaga kui seksuaalvähemuste teemaga. Kindlasti veel mõne teemaga.
Sama effekt oleks, kui nt. seltskond ärimehi hakkaks rahvale pähe määrima mõtet sellest, et fosforiiti tuleks siiski kaevandama hakata (meie helge tulevik muideks), aga rahvas on selle vastu. "Rahva" defineerimiseks kuluks jälle omakorda paar poognat paberit ja jääb tegemata praegu. Kes tahab saab aru.
Sellised "ärimeeste" poolsed teemade pähemäärimised "hallile massile" on tegelikult meie igapäev.
Trots ja vastuhakk tuleb ka seal igapäevaselt, kui teema ja tingimused on üldsusele vastuvõetamatud.
Selles suhtes pole midagi uut siin ilmas.
Kui "ärimehed" tunnetavad reaalsust, lepivad vastuseisuga ja ei keera teemat vägisi "üle võlli", siis seda saab pidada normaalseks asjade käiguks. "Üks pool" tuli välja oma ideega, aga "teine pool" ei aksepteerinud seda ja kui sellega lepitakse on kõik korras.
Mind isiklikult ei häiri niivõrd ei seksuaalvähemused ega pagulased (ega mõte nt fosforiiti kaevandada), kuivõrd täiesti vastuvõetamatu on lõppematute katkematute trummipõristamiste ja loosungite saatel ühe poole kontrollimatu, ning üle igasuguste piiride minev ajupesu. Miks? Sest nad tahavad pesta muuhulgas ka minu aju ja asi muutub siinkohal isiklikuks.
Kogu perfomance meenutab mulle lapse keelamist ja lapsevanema reaktsioone, kui laps ei kuula sõna.
Lapse kui sellise kujundit on muidu tegelikult täiesti vale kasutada antud juhul paralleele tõmmates, sest laste puhul on siiski tegemist nõrgema suhteliselt kaitsmata poolega, aga meile trumme põristavate seltskondade puhul on tegemist täiesti võrdväärse "partneriga", kuid asja sügavamat olemust kirjeldab see IMHO kõige paremini ja lihtsamini:
Lapsevanem: ära palun tee nii
Laps teeb ikka
Lapsevanem: ära tee nii
Laps teeb ikka
Lapsevanem: ma ütlesin ära tee nii
Laps teeb ikka
Mida peaks tegema nüüd lapsevanem?
Meile üritatakse sisendada, et lapsevanem peaks nüüd leppima olukorraga.
Midagi sihipäraselt taotlevad ja oma eelistusi teistele peale suruvad tegelased, kes ei tunneta oma tegevuse harrastamisel mingeid piire, lähevad ALATI täpselt nii kaugele, kui neil minna LASTAKSE. Selles suhtes, kui tahetakse pealetung pidama saada, peab kaitsjate hulgas alati leiduma keegi, kes reaalsete tegevustega neil edasi minna ei lase ja käesoleva teema kontekstis on nendeks kodanikud, kes pole rahul ühe või teise asjaga ja lõpuks ka oma vastuseisu presenteerivad samade vahenditega, millega n.ö. "vastane" peale tungib.
edit:
Suuremas plaanis ja suuremat pilti vaadates, on üks karvane käsi vaikselt, aeglaselt küll, aga järjekindlalt, saamas oma tahtmist, mis on kurb ja väga ohtlik.
Eks ole ka palju ressursse ja aega selle nimel kulutatud....
