www.militaar.net

Õllesõpradel tasub uurida, milliste õllede kääritamisel on raha säästmise huvides tööstused asunud kasutama maisisiirupit.

Eile õhtul Rimis isutas kõvasti suitsuliha järgi. Veeretasin käes lihatööstuste tooteid. Fuhh, mida teeb suitsusingi koostises glükoos(isiirup)? Rääkimata suituaroomiainetest ja tervest rivist E-ainetest. Hind oli 12 eur/kilo. See glükoos lihatoodetes on järjekordne "peidetud suhkur".

Meelepärase toote leidsin sealses mahe-külmkapist, maasuitsink, koosnes ainult sealihast ka keedusoolast, hind ca 15 eur/kilo. Ostsingi selle.

Tahaks ka teada miks eesti rukkileivas on suhkur?

Suhkrut lisatakse toodetesse:
1. maitseomaduste parandamiseks (rukkileib võib olla nt hapuvõitu, ilma suhkru või magusaineta Coca-Cola on nii happeline, et maitseks sidrunimahla sarnaselt)
2. tehnoloogilisel eesmärgil (et näiteks siduda tootesse vett, selleks kasutatakse siirupeid) - peamiselt toote erikaalu tõstmiseks (lisatulu).
3. kulude säästmiseks (looduslikud suhkrud on raskemini hangitavad ja kallimad), tavaline roo/peedisuhkur aga odav - alkoholi tegemisel tavaline trikk.

Peidetud suhkur tähendab seda, et suhkrut pannakse toodetesse, milles inimesed ei eelda selle olemasolu, kuna tooted pole magusad. Sellise toidulauaga (+ veel magusad tooted+vähene liikumine) aetakse inimese glükeemiline koormus ülemõistuse suureks, mille tulemusena avaldub II tüübi (ehk omandatud) diabeet tänapäeval juba 20ndates aastates.

Uusimad trendid sel teemal on 1. glükoosisiirup 2. maisisiirup.

Üks asi veel - suhkrul on roll karamellina kena tumeda kooriku moodustamisel.

Ja muidugi pärmile toiduks, kui pärmiga tehakse.

Kui eesmärk on saada odavat toitu, siis võib suhkru lisamise eesmärk olla saada täis nõutud kalorid. Kuna suhkrut saab lisada erinevatele toitudele (ka soolastele), siis trikk väga lollikindel. Pealinnas võitis hulga lasteasutuste toitlustushankeid üks alapakkumise teinud firma, kes sellist trikki ka kasutab.
Kalorid miskipärast on seal kohustuslikud, aga suhkru sisaldus soovituslik

Ja muidugi pärmile toiduks, kui pärmiga tehakse.

Nt õlle või veini kääritamiseks ei peaks üldse suhkrut kasutama. Õlle puhul on "toiduks" linnasesuhkur ehk maltoos ja puuviljade-marjade puhul kas viinamarjasuhkur ehk glükoos või puuviljasuhkur ehk fruktoos.

Suhkrud ju needki Sahharoosi ei pea kasutama.

Jutt sai aga alguse leivast. Suurt jagu leibu tehakse ka pärmiga.

Suhkruga on lugu keeruline. Keto dieeti pidavatel inimestel paistab tundlikkus suhkru osas suurem olema, aga eks teistelgi lõhub see veresooni. https://www.sciencedaily.com/releases/2 ... 112657.htm

Benjy kirjutas:eks teistelgi lõhub see veresooni.

Seda artiklis ei öelda? Mina saan aru, et see on ikka spetsiifiline kõnealuse dieediga seotud ainevahetuse probleem

Organism on kohanev süsteem. Kui inimene on kogu aeg söönud süsivesikurikast toitu, siis kuigi see kergitab veresuhkrut, on organism sellega kohanenud ja suudab seda enamvähem kontrollida. Kui inimene aga sööb kogu aeg valgurikast ja süsivesikuvaest toitu, siis üksainus süsivesikurikka toidu annus kihutab veresuhkru taseme täiesti läbi lae - võib näha ka arve 12-16, kuigi lihatoidul püsib see enamasti seal 5-6 kandis. See on sellest, et organism pole suhkruga harjunud ja kaitsemeetmete loomine uuesti võtab aega.

Sõltub millal sa veresuhkurt mõõdad. Kui kohe peale sööki, siis on ka tavalisel inimesel suhkur laes. Mõõta tasub alles 2 tundi peale sööki, siis on normaalne kuni 8 mmol/l.

Tavalisel inimesel (kui söök ei koosne näiteks kahest liitrist suhkrusiirupist) keskmise toidukoha portsu järel küll suhkur üle 10 ei viska, ka söögi järel.
Kui viskab, siis peaks olema juba veresuhkur "kõrgenenud" staadium (keha ei suuda seda suhkrusööstu kiiresti maha suruda, kuna rakud ei allu insuliinile ja kõhunääre ei anna ka insuliini niipalju kui vaja oleks selle "kulumise" tõttu). Muidu, see "toime tulek" tähendab suurte süsivesikuannustega peamiselt seda, et insuliini abiga köetakse see ülearune suhkur kähku rasvaks (kui peale sööki ei järgne nt füüsiline töö). Enamik kontoriinimesi on peale pubilõunat enamasti unised kui kärbsed ja värskendavad end (kange) masinakohviga - selle rutiine tarbimine viib peagi vererõhu käest ära. Uniseks teeb veresuhkru tõus normaalsest kõrgemaks (6-10). Kui see alla langeb, siis kaob unisus, kuid mingist hetkest alates muutub inimene pahuraks - algab toiduhankimise uus looduslik faas.

LCHF (ühesõnaga, süsivesikuvaese) toidu korral veresuhkur eriti ei tõusegi söögi järel - lihtsalt pole/napib aineid, millest seda tõsta. Kuna toitainete imendumisprotsess kestab tunde, siis püsibki veresuhkur kogu aeg stabiilne ja söögi järel tõuseb võibolla 1 ühiku - põhjusel, et päris süsivesikuvaest menüüd pole olemas (ka köögiviljad/roheline sisaldab siiski mõningad protsendid süsivesikuid).

Ja üks asi veel - ka stress tingib veresuhkru tõusu. See on looduslik reaktsioon, et sa pead võitlema, saaki püüdma, põgenema. Kuna kontoriinimesel seda suhkrut kuskile panna pole (puudub füüsiline koormus), siis töödeldakse see suhkur (insuliini abiga) keharasvaks. Kui inimene jõuab õhtul kell 19 spordiklubisse, on hilja - see ülearune on muutunud juba rasvaks ja rasvapõletus on energiakulutuse viisidest kõige vaevarohkem (aeroobne, st pikaajaline ja väsitav). Tegelikult, kui inimene teeb päev läbi mõõdukalt füüsilist, siis sellist probleemi ei tekigi, sest see veresuhkur läheb kohe energiaks või ladestub lihas- või maksaglükogeenina, kust seda on lihtne vabastada (kiirusliku jõu või anaeroobse tegevusega). Tänapäeval on paljude inimestel juba võhma nii vähe (tervitused kehalise vabastustele ja laste puudulikule liikumisele), et nad aeroobset õieti teha ei suudagi - lihtsalt pole võhma, et näiteks tund aega järjest joosta või tempokalt ratast sõita/ujuda.

Söö üks suur õun ja mõõda kohe veresuhkurt, sa üllatud näidust Terve inimese rakud võtavad glükoosi vastu nii palju kui nad vajavad, ehk siis too üleliigne glükoos läheb ja koputab maksa uksele. Too vaatab, kas tal glükogeenivarud on piisavad - ca 150 grammi ehk ööpäevajagu ja kui ei ole (inimene on ketoosis) siis täidab esmalt selle ning ülejääva glükoosi sünteesib pekiks. St ketodieeti pidaval inimesel on tänu olematule glükogeenivarule tegelikult hüpe väiksem.

Mis puutub väitesse, et kogu aeg süsivesikurikkaid toite söövad inimesed taluvad suhkurt paremini... Tõsi ta ju on, pikapeale rakud kohanevad kohe nii ära, et ei lasegi endale glükoosi ligi

Edit: Pilte ka!

Kummaline. BBC-s oli üks saade (äkki suudate leida), kus uuriti nende "lihadieetide" tegelikku efekti ja seal tuli välja, et ainus point on just valgud, kuna nende seedimisega läheb kaua, see pärsib isu ja suhkrurallit. Et rasv ei pidanud seda kuigivõrd mõjutama, kuna imendub kiirelt. Ühesõnaga, rasvale ei leitud seal sellist selgitust nagu allpool on.

Otsige, äkki leiate.

Svejk kirjutas:Nimelt peatäit ei tohi lasta raisku minna, ja sellise majanduslikult vägagi põhjendatud eesmärgi nimel on soovitavalt kohustulik alustada manustamisprotseduuridega juba tõusva päikese kiirtega korrelatsioonis.
Õhtu saabudes võetakse otsad vaikselt kokku ja pakitakse magama nagu normaalne inimene.

Tulemus: pohmakat null või talutavas formaadis ja järgmine päev on täiesti olemas.

Lihtsalt ääremärkuse korras ja siirupiteemade vahele Nojah, ma hooman seda lugedes teatud mõttealgeid kuid kogu käsitlus on pigem keskmisele koolieale. Akf pole arvestanud ajafaktorit. Relatiivsusteooria (mitte Einsteini oma) kohaselt keha massi suurenedes aja kulg kiireneb. Ehk siis vanuse ja kõhukese kasvades tunduvad päevad üha lühemad olema. Oli ja läks mööda nii et ei jõudnudki midagi ära teha. Lapse päev seevastu on väga pikk. Kusjuures aeg on ressurss, mida ei saa juurde osta.

Minul küll niipalju aega pole, et terve pikk suvepäev maha juua. Kui üldse, siis pigem juba Narva moodi ja ma olen seda meetodit ajapikku hindama hakanud. Olgugi, et alguses tundus harjumatu. Minuvanused tõusevad lõunalauast sõnadega " Ei, peab minema. Tööd on palju, elada on jäänud vähe" . Kui aga keegi põhikooli või gümnaasiumi lõpuklassidest seda teemat lugema juhtub siis tema võib akf Svejki selleteemalisi nõuandeid julgelt puhta kullana võtta.