www.militaar.net

Proovin taaskord ettejõuda kpt Trummist, kuid Eesti kontekstis. Lisaks leian, et on olemas Kaitseliidu reaalne heidutusvõime. Ja leian, see peitub ainult ühes asjas.

Ja seda ei ole praktiseeritud.

Nimelt reaalne heidutusvõime peitub seadusandluses. Kui kõigile kaitseliitlastele (sh need kellel pole relvaluba) antakse kahel juhul:

a) süsteemi väljaõppe,
b) kui riigis hakkab hapuks minema

kätte kolme kuu perspektiivis olemasolev täisrelvastus koju. Kui antud süsteemi väljaõpe või "hapu aeg" kulmineerub - tuuakse süsteemselt tagasi. See on olulisem kui mobilisatsioon eales. See näitaks ka kaitseliitlaste võimekust korrektselt omada relvastust samaaegselt avaliku pasaloopimisega, ja tõestaks, et riigijulgeolekule on see pigem positiivne kui see, et relvi näidatakse kaugelt ja kätte ikka ei anta.

tervit,

setu kirjutas:Proovin taaskord ettejõuda kpt Trummist, kuid Eesti kontekstis. Lisaks leian, et on olemas Kaitseliidu reaalse heidutusvõime. Ja leian, see peitub ainult ühes asjas.

Ja seda ei ole praktiseeritud.

Nimelt reaalne heidutusvõime peitub seadusandluses. Kui kõigile kaitseliitlastele (sh need kellel pole relvaluba) antakse kahel juhul:

a) süsteemi väljaõppe,
b) kui riigishakkab hapuks minema

kätte kolme kuu perspektiivis olemasolev täisrelvastus koju. Kui antud süsteemi väljaõpe või "hapu aeg" kulmineerub. Tuuakse süsteemselt tagasi. See on olulisem kui mobilisatsioon eales. See näitaks ka kaitseliitlaste võimekust korrektselt omada relvastust avaliku pasaloopimisega samaaegselt ja tõestaks, et riigijulgeolekule on see pigem positiivne kui see, et relvi näidatakse kaugelt ja kätte ei anta.

tervit,

Nõus, nõus, nõus! See on üks punkt, mida ma olen ka ise eraviisilistes vestlustes nimetanud: kaitseliitlasele on võimalik (täna veel kahjuks vaid mitte-ametlikult ja mõningaid pabereid vaid vormitäiteks vormistades) relvad kampaania korras koju anda/käskida (käskida selles mõttes, et mõned mehed ei taha relvi koju võtta, kasvõi näiteks oma igalepoole nina toppivatele lastele mõeldes). Hetkel on nendeks relvadeks vaid automaadid ja püstolid, kuid perspektiivis võiks sinna kuuluda ka nn grupirelvad kuulipildujate, tt-relvade ja miinipildujate näol.

Saddami peamine mure Lahesõja-järgses Iraagis olid mitte USA õhurünnakud, vaid sisemaised ülestõusud. Põhjuseks oli kindlasti shiitide ülestõus Iraagi lõunapiirkondades, mille Saddami armee veriselt maha surus (ja millele USA appi ei läinud). Sellega pidid 90ndate teisest poolest alates tegelema paramilitandid, keda kutsuti fedajeenideks.

Kogu organisatsioon oli ühes ehitatud selliselt et igas külas ja linnas oli võimalik luua oma vastupanupesa, mis pidi vastu pidama mässajatele seni, kuni Saddami rahvuskaardi tankid appi tulevad. Selleks rajati Baathi partei funtktsionäride kontrolli all olevad arvukad relva- ja laskemoona- ja lõhkeainelaod ning turvamajade võrgustik. Iga fedajeenide rakuke pidi suutma võidelda ka omapäi.

Kogu see struktuur sai tuumikuks sellele, mis algas peale okupatsiooni ja kestab tänaseni ning USA lõplikku võitu ei paista niipea kuskilt.

Loo puänt on aga selles, et pole suudetud leida mingeid tõendeid, et Saddam või Baathi partei oleks selle sissisõja organiseerinud, vaid sissisõda tekkis tänu USA strateegilistele möödalaskudele (eelkõige ebapiisava arvukusega okupatsioonivägede-millest tulenes anarhia peale Iraagi riigi lagunemist ja Iraagi armee laiali saatmise tõttu), kasutades seda fedajeenide organisatsiooni ja tugistruktuuri. Saddami mure ei olnud USA rünnak (2003 sõja alguses oli see suuresti ootamatu kogu Iraagi juhtkonnale), vaid oma riigi kooshoidmine ning võimul püsimine.

Edasi jääb vaid oletada, mis oleks siis USA-d ees oodanud, kui sissisõda oleks olnud põhjalikult ette valmistatud, rahastatud, välja õpetatud ja varustatud samadel alustel kui Iraagi regulaararmee. Fedajeenide relvastuse lagi oli 12,7 mm, RPG ja 82 mm MP. Nagu märgib Kunnas, oli sisside tegevus ka aastaid peale sissisõja algust taktikaliselt väga lapsekingades.

Kummaline on veel see, et asjaosalise USA kindralite kommentaarides paistis kõige suuremaks probleemiks olevat fedajeenid, mitte Saddami regulaarväed, mis ka veel 2003 arvestatavat arvukust omasid. Fedajeenide rünnakute tõttu olid ameeriklased sunnitud tegema ka ühe operatiivpausi, samas kui vabariikliku kaardiväe tankidiviisidest sõideti enamvähem käigult üle ning suurim oht lähtus mineeritud sildadest üle suurte jõgede.

Edasi on küsimus, mida meil on kõrva taha sellest panna? Ma üldse ei ürita vastandada sissisõda vs konventsionaalne sõda, pigem selgitada, et konventsionaalset sõda pidagu KV oma reservidega ning sissisõda võiks jääda KL businessiks ning kombineerituna oleks neil kindlasti võimas sünergia.

Täna aetakse suurt vaeva nähes taga bin Ladenit ja tema sõpru. Tegelikult küsiks, mis juhtub, kui bin Laden ühe Iraagi relvavenna jälgedes ameerika lennukipommi seljas Allahi manu sõidab (al Zargawi). Mis juhtus Iraagis, kui Zargawile pihta saadi? Pommiplahvatuste arv kasvas. Ameeriklased otsisid aastaid mingit "raskuskeset" ja raiskasid oma kalleid laserjuhitavaid pomme, mida saavutamata. Ja sedasi nad ka ei saavuta midagi - sest organisatsioonil puudub keskne juhtimine (nagu ka Talibanil pole mingit müstilist kindralstaapi kuskil Tora Bora mägedes), tegevus on väärtuspõhine ja ülesehitus sarnane sotsiaalvõrgustikule.

KVJ: Teise maailmasõja ja hilisemate sõdade kogemus on näidanud, et värsked rindeüksused kandsid suurimaid kaotusi esimese kolme-viie lahingupäeva jooksul. Kes meeskonnas selle aja vastu pidas, elas veel kaua.

sekundeerides üldiselt reservüksuste kompaniide jne suurvormide ihalusest loeme välja endiselt hävingu ka tänapäeval.

Ma sekundeeriks repliigi korras Kapten Trummi kirjutatule (sorry läks pikemaks).

Minuarust peaks KL koosnema iseseisvatest rühmadest. Rühmadest mitte KV mõistes vaid rühmast laiemas vaates, 7 ... 50 koordineerituna tegutsevat isikut (mitte "meest" vaid "isikut"). Rühm oleks suveräänne, tegutsemiseks võetakse teatud ala (teistega konsulteerides), kõrgemaid korraldusi sellele üksusele anda ei saaks, poleks ka aruande kohustust, laiemalt KV-lt saab vaid küsida vajalikku varustust, mida talle ka võimalusel antakse. Iga rühm oleks omapärane, konkreetsest alast, inimestest jne lähtuv. Täielik sõltumatus muudabki selle rühma ettearvamatuks. Jah, ettearvamatus ei lase loota KV peastaabil konkreetseid tulemusi, kuid samas ei lase see ka vastasel seda teha. KL peaks laussõja korral olema kui Jokker, mille tegevust ei saaks keegi ette prognoosida.

Lisaks 1. Ma siiski pean KL laiemat tausta Eesti erinevates piirkondades erinevaks. Laiemalt saab eristada vähemalt 7 erinevat piirkonda, millest juba tuleb esialgne eristumine KL rühmade vahel. Kindlasti ei maksa KL eesmärgiks pidada vaid laussõda, pigem tuleb suuremat tähelepanu suunata piiratud konfliktidele ja tsiviilkaosele.

Lisaks 2. Ma pean relvastuse ja eeskätt muu varustuse hajutamist ülimalt oluliseks. Ma pean seda oluliseks ka KV puhul. Samas igaühe koju seda tuua oleks vale. Kui aga ühe isiku relvakapis oleks 3 ... 5 isiku relvad on minuarust optimaalne lahend. KV mobilisatsioon ja KL tegutsemine peaks olema selgelt rohkemalt kokku harjutatud. KL üksusi ei oleks vaja reservist täiendada, pigem vastupidi. KL suudab ala ohjata teatud hulga inimeste ja varustusega, kui see hulk on olemas siis pigem peaks KL moodustama KV jaoks täienduse. Teatud piirist suudab inimene rohkem anda KV koosseisus kui KL ridades. KL peaks olema reservistide kaasamise esmane struktuur, kust siis suunatakse inimesed järjest KV ("kiir"-)formeeritud üksustesse.

Põhimõtteliselt õige kõik, nii sõjalise rünnaku kui sisemaise jama puhul on igati kasulikum, kui relvastus, varustus ja laskemoon on hajutatud. Mingi riigipöördekatse vms tõsisema sisemaise ürituse korral on KL baasid esimesed, mis rünnaku alla satuvad ja kust üritatakse hankida relvi/laskemoona.

Wrangel kirjutas:...igaühe koju seda tuua oleks vale...

Ei wrangler. Ei ole vale.
Õige on.

Miks ma arvan, et igale koju relva vaja ei ole?

Ma jätan kõrvale turvalisuse küsimused, hoiustamise maksumuse jne

Minu jaoks on olulisim reaalne otstarbekus äkkrünnaku korral. Suurem osa kaitseliitlastest ei asu 24/7 oma kodus. Samal ajal on naabrimees või -naine kodus ja saab teate korral viia relvastuse ja laskemoona kokkulepitud kohta kuskil 1 km kaugusel lepikus. Sealt saab koju naasnud mees ka oma relva, moona ja ka kokku oma grupiga, mis vaatab, mis olukord on ja kuidas tegutseda jne. Lisaks ei ole KL mingi idealistlik pühameeste kogu vaid ka seal võib olla "Simme", kes oma relvaga hoopis paha hakkavad tegema, või lihtsalt omale "paadi peale teed rajama" hakkavad. Grupina on sellise asja % minuarust oluliselt väiksem. Lisaks saab sellises "ühises" hoidlas ka rohkem relvi hoida kui reaalselt isikuid on.

Naabrimees kelle kodus on 3-5 relva on erinevalt teistest 24/7 kodus?

Jah valitakse selline paik, kus ligipääsu teab ehk mitu inimest ja üks neist on valdava aja "kodus", ehk siis hoiukoha ligiduses. Ka eakatel patriootlikult meelestatud inimestel on seega võimalus panustada riigikaitsesse.

Ka "kodu" naabruses töötavad inimesed on rohkem "saadaval".

isand Wrangel, te lähete oma jutuga hullumeelsuse piiridesse...
anname relvad üldse mingile kolmandale papale, aga äkki see papa on purjus ja magab peatäit välja, kes siis relvad kohale viib, ja selle papa pärast jääb 5 meest üldse kõigest ilma?!?!?

hämmastav...

Ma rääkisin maks 5 inimesest ja mitme inimese ligipääsust arsenalile.

Lisana ma lisasin ka selle, et relvade arv võib olla märgatavalt suurem kui isikute arv, kes sealt oma "küsima" tuleb. Ka 16 aastane" poisike" on sõjas ehk tegija, kuigi ta relvaluba ju ei saaks.

See KL relvade hoidmises paistab välja hästi meie riigikaitse haige mantra - peaasi, et (rahuajal) midagi ei juhtuks, keegi ei kipuks minu pagunite või ametikoha kallale, et ei järgneks mingit vastutust jne jne. Ehk riigikaitset peetakse rahuaegseks administratiivseks nähtuseks, kus peamine eesmärk on igasugu intsidentide vältimine.

Et kodus hoidmine kallis on, pole teema. Relvakapp koos paigaldusega maksab hulka vähem kui nt digilaiguga talvejope, mida igale RÕK-i ilmuvale "surnud hingele" lõdva randmega jagatakse. Pigem on asi selles, et KL kaader pole eriti huvitatud sellega kaasnevast lisatööst ja vastutusest ja sellest ka kummivenitamine. Seda on vaja ju korraldada, administreerida, kontrollida, vahejuhtumeid uurida jne jne jne. Milleks see jama, kui kuupalka see ei mõjuta?

Et ühel hommikul selgub, et need kesksed laod on mingite erariides spetznazi "turistide" poolt hõivatud, paar pensionieeliksut valvurit kasti löödud ja ladude sisu jagatakse välja Öise Vahtkonna võitlussalkadele, nähtavalt plaanidesse ei taha mahtuda.

Kas 1. detsembri 1924 sündmused oleks toimunud, kui oleks teada, et igast kolmandast aknast tina saab?

Kas küüditamist oleks toimunud kui igalt õuelt tina oleks saadud? Kas kolhoose oleks loodud kui igast õuest tina oleks saadud? jne.

Iseenesest kuniks pole seadust, Mõtlen taas wrangleri idee peale. Kirjutan lahti. Kui antaks relvad KLi liikmele kellel on relvaluba (no nii rühma kuni kahe relvastus), juhtub see, et tegelikult see KLi liige juba on näiteks VG ja teda ei huvita teiste relvade hoidmine kuna need teised on ka VGd. Elik vastu seina jooksmine.

Lähtume VGde planeerimisest. Kui rahuajal tuleks luua peidikuid. Siis KL saaks soodustada peidikute loomist VGdest lähtudes, kuid tava KL liikmete relvastuse väikekonteinerite jne paigaldamiseks. See võimaldaks ka TT ja teiste relvasüsteemide jaotamist väljapoole KL ladusid.

Tuleme tagasi jälle Saddami juurde.

Fedajeenidel oli igas külas, asulas ja linnas hajutatud relvalaod. Iga asula pidi olema kui poolelgi autonoomne kindlus, mis pidi kuni regulaararmee appitulekuni ise hakkama saada.

Tavaliselt arvatakse, et sissisõja "materjalid" leiti, varastati, Iraanist toodi. Tuumik olid ikkagi needsamad fedajeenide konspireeritud peidikud, mida ameeriklased ei suutnud leida. Sinna lisandus mõistagi armee poolt vedelema jäetu, aga paljast suurtükimürsust ainuüksi pommi ei tee.

Sissisõda Iraagis sai alguse fedajeenidest, keda ja kelle logistikat ei suutnud ameeriklased likvideerida USA ebapiisava vägede hulga ning totaalse ettevalmistamatuse tõttu (USA luure ei teadnud enne sõda, et vahepeal toimus massiline peidikute rajamine ja varustamine). Tuure lisas asjale Saddami armee sisuliselt tänavale viskamine ja üldine korralagedus peale Iraagi riigi kokkuvarisemist, kus riisuti ja tassiti laiali kõike, kaasa arvatud relvi ja moona.

Seejuures ei olnud tehtud erilisi ettevalmistusi sissisõjaks USA vastu. Saddami peamine mure oli siseriiklik käärimine. Siiski on täna sõda käinud 8 aastat, hukkunud on tuhandeid ameeriklasi (kuuajases konventsionaalses sõjas hukkus alla 200) ning noorema Bushi lubatud võitu ei paista.

Kas küüditamist oleks toimunud kui igalt õuelt tina oleks saadud? Kas kolhoose oleks loodud kui igast õuest tina oleks saadud? jne.

Eks saadi ka tina, aga peab arvestama, et
1. esimesele küüditamisele eelnes KL sisuline likvideerimine ja relvade organiseeritud äravõtmine
2. esimese ja teise küüditamise eel polnud tehtud mingeid ettevalmistusi vastupanuks, kui pauku tehti, siis sellest, mis kuskilt oli leitud või kõrvale pandud. Mitte organiseeritud, suurtest, peidetud varudest.

Sellepärast oli metsavendlus suht nõrgajõuline ja sõjaliselt midagi hiilgavat ei saavutanud - sest selleks polnud tehtud pea mingeid ettevalmistusi ja vastupanu organiseeriti ad hoc. Polnud relvi, varusid, sissiväljaõpet jne jne.

Edasi on küsimus, mis oleks saanud siis, kui nendeks tegevusteks oleks tehtud süstemaatilisi ettevalmistusi raha ja vaeva säästmata? Ja kas me peaks brigaadi ja tankide kõrval KA selliseks asjaks raha kulutama?