www.militaar.net

Igor Kopõtin: Kreml võib üritada Eestis uut „juunipööret”, seekord on sihikul NATO

Venemaa rakendab hübriidsõjas sama taktikat kui Stalini-aegne Nõukogude Liit

14. juulil avaldas kohalik Venemaa saatkond sotsiaalmeedias postituse, mis meenutas Eestis „juunipöördena” tuntud 1940. aasta sündmusi. Samasugune postitus avaldati Venemaa Läti saatkonna Facebooki lehel.
Mõlemad postitused annavad mõista, justkui oleksid Balti riigid liitunud Nõukogude Liiduga vabatahtlikult. Venemaa diplomaatide arvates olid 80 aastat tagasi korraldatud riigivolikogu valimised „Eesti juhtkonna samm legitiimseks Nõukogude Liidu koosseisu astumiseks”.
Kuna viimaste aastakümnete jooksul avaldatud arhiividokumendid ja sel teemal ilmunud ajaloouurimused on näidanud, et NSV Liit lavastas 1940. aasta suve sündmused ja need ei peegeldanud Eesti rahva tahet, äratab Venemaa saatkonna postitus üksnes hämmastust. Teisest küljest: kui asetada see postitus Vladimir Putini hiljutise „ajalooartikli” ja Venemaa üldise riikliku ideoloogia konteksti, siis tundub see üsna loogiline.
Mida võib sellest järeldada? Kas Vene riik püüab näidata, et ta võib seda korrata ja Balti riigid uuesti „emakese Venemaaga” liita?

Täiuslik võit
Sõjalise strateegia klassiku Sunzi järgi peetakse ülimaks sellist võitu, mis saavutatakse sõjata. Selles mõttes oli Balti riikide okupeerimine ja annekteerimine 1939.–1940. aastal kahtlemata Nõukogude diplomaatia suurvõit.
Võib tõdeda, et taasiseseisvunud Eestis tehti ajalookogemusest õiged järeldused ja tugevdati Eesti riigikaitset liitlastega. Kuid idanaaber näib samuti olevat teinud ajaloost omad järeldused.
Nõukogude Liidu vastasseis Eesti ja teiste riikidega oli tänapäeva mõistes samuti hübriidsõda, sest sõjalisi eesmärke üritati saavutada sõjalisi ja mittesõjalisi meetmeid kombineerides. Võib öelda, et samalaadseid meetodeid kirjeldav nn Gerassimovi doktriin põhineb paljuski sünteesitud sõjaajaloo kogemusel, millele lisandusid kaasaegsed tehnoloogiad.
Ka tänapäeva Vene hübriidsõja põhimõtteid võib tinglikult tuletada Vladimir Lenini revolutsioonisõja teooriast, mille üks komponent oli nn revolutsioonitõuge. Selle põhimõtte järgi pidi võidukas proletariaadiriik Nõukogude Venemaa andma tõuke teistes riikides revolutsiooni puhkemiseks, toetades vennasproletaarlasi nii sõna kui ka teoga. Kui võõrriigis oleks puhkenud proletariaadi ülestõus, pidanuks Punaarmee seda väljastpoolt toetama (marssal Mihhail Tuhhatševski teooria järgi революция извне).
Revolutsiooni püüti 1920. aastal viia Poolasse ja 1924. aastal Eestisse. Seega võib nii Balti riikide ülevõtmist 1940. aastal kui ka ebaõnnestunud katset vallutada Soome käsitleda revolutsioonisõja teooria vaatevinklist.

AJALUGU | ISE ANDSIME KÄEST

Tänapäeva vaatevinklist võib pidada kahetsusväärseks Eesti riigijuhtide, ennekõike Konstantin Pätsi tegevust, millega Eesti riik ja rahvas sisuliselt agressorile üle anti.
Mäletatavasti nimetas Päts ametisse Johannes Vares-Barbaruse nukuvalitsuse ja kirjutas alla selle esimestele dekreetidele. Laidonergi kirjutas oma käega alla „Narva diktaadina” tuntud kapitulatsiooniaktile. Eesti riigijuhtide koostöö agressoriga hõlbustas riigi okupeerimist ja võimaldab isegi praegu esitada protsesse, mille Nõukogude Liit Eestis käivitas, „legitiimsena”. Loodetavasti ei lase praegu veel toimivad Eesti demokraatliku riigi mehhanismid praegustel Eesti riigijuhtidel korrata autoritaarsete esiisade vigu.
Igal juhul peaks Eesti riigi hävingu eest kandma vastutust ennekõike agressorriik, mitte selle surve alla langenud meeleheites valitsejad ja rahvas.

Geopoliitiline platsdarm
Venemaa geopoliitilised huvid on alati hõlmanud Baltimaid. Alates Ivan Julma ajast on Venemaa üritanud Baltimaid oma võimu alla võtta. Peeter Suurel õnnestuski raiuda aken Euroopasse, kuid 1917. aasta revolutsioon ja Vene impeeriumi lagunemine eraldasid ääremaad jälle Venemaast.
Baltimaade üle kontrolli kehtestamine ei tulenenud Nõukogude Liidu jaoks ainult maailmarevolutsiooni ideest, vaid ka julgeolekupoliitilistest kaalutlustest, sest Venemaa suuruselt teine linn Peterburi asub Eesti piirist ainult 150 km kaugusel. Peeter Suur asutas Peterburi Läänemere kallastele kui Vene suurriigi võimu sümboli, näidates sellega kõigile, et Venemaa jääb Baltimaadesse kauaks. Ka Nõukogude Liit pidas Leningradi kui revolutsiooni hälli oma oluliseks sümboliks.
Kuna geopoliitilise mõtteviisi järgi ei ole vaakum võimalik, siis peab keegi Baltimaid valitsema. Kui venelased ise ei saa seda teha, siis järelikult valitsevad piirkonda nende oponendid. Olgu need siis ajaloos ristirüütlid, Rootsi, Poola, Saksamaa, Suurbritannia või tänapäeval NATO (USA).
Balti riikide relvajõud ei ole Nõukogude Liidu ehk Venemaa jaoks kunagi ohtlikud olnud, kuid Baltimaid on hinnatud Peterburi kaitse eelpostina, mida Venemaa vastased saaksid omakorda kasutada pealetungi platsdarmina. Need Nõukogude Liidu ohuhinnangud tulid ilmsiks Selteri ja Molotovi 1939. aasta läbirääkimistel ja kumavad läbi ka tänapäeva Venemaa välispoliitikast.
Teisisõnu võib nõustuda politoloog Valeri Solovei hiljuti väljendatud arvamusega, et Venemaa püüab juba lähemas perspektiivis saavutada Balti riikide NATO-st väljaastumise. Seda püütakse ilmselt korraldada nii sõjaliste kui ka mittesõjaliste meetmete, sealhulgas „pehme jõu” abiga.

Teistsugused kommunistid
Praeguseks on näha, et Venemaa kasutab hübriidsõjas ajalookogemusest pärit mõjutusmeetodeid. Põrandaaluste kommunistide asemel on sadakond mittetulundusühingut, „kultuuriasutust” ja organisatsiooni; lendlehtede ja raadio asemel kõikvõimsad televisioon ja internet. Samal ajal jätkatakse klassikalist majanduse, kultuurisidemete ja diplomaatia kaudu mõjutamist. Üheks „pehme jõu” võimsamaks relvaks on Venemaa kätes kujunenud ajaloost sünteesitud ideoloogia. Putini võimu tugevdades allutati ajalooteadus Venemaal järk-järgult ideoloogilistele vajadustele ja genereeriti ajaloonarratiiv, mis paljuski meenutab Nõukogude Liidu aegset käsitlust.
Igal juhul on Venemaa praeguse ajaloopoliitika eesmärk peale rahva konsolideerimise ka sise- ja välispoliitilisi otsuseid ja samme põhjendada. Selles valguses võivad hiljutised Vene saatkonna postitused, Putini ajalooartikkel ja ajaloopoliitika üldse näidata ohu astet. Ilmselt valmistub Venemaa järjekordseks rünnakuks lääne tsivilisatsiooni vastu ja kavatseb selle suunata just NATO Achilleuse kannale – Baltimaadele. Küsimus on vaid selles, millal see juhtub.

Baltimaade üle kontrolli kehtestamine ei tulenenud Nõukogude Liidu jaoks ainult maailmarevolutsiooni ideest, vaid ka julgeolekupoliitilistest kaalutlustest, sest Venemaa suuruselt teine linn Peterburi asub Eesti piirist ainult 150 km kaugusel.

”Russian discussion serves to highlight the role of armed force as a central...it is time to move beyond...as blurring the lines between war and peace and towards thinking of it as blurring the lines between the offensive and the defensive.