www.militaar.net

Seepärast alumiiniumit toodetakse boksiidist vahe-etappi kasutades, et iga konkreetne metallurgiatehas kasutab omi sulameid ja möksib vajaliku segu ise kokku. Lisaks on alumiiniumi saamine üsna elektrimahukas tegevus ja tavaliselt tehakse seda seal, kus on hüdroelekter kõrvalt võtta. Terase puhul, kus kasutus on palju laiem ning eksisteerib rohkem üldostarbelisi formaate (lehed, profiilid, torud) lastakse see produkt välja üldiselt samas tehases, kuhu maak kokku veetakse. Tavaliselt valatakse või sepistatakse seal ka valmis masinaehituslikud toorikud, mida ole otstarbekas masinaehitustehases enam valmistada. Samas sulatatakse ümber ka vanametall.

Toon paar näidet, kudas 22. juuni sündmusi tänapäeval vene massidele esitletakse

1. Seriaal "Rahvaste isa poeg", eesti keeles näidatakse nimega "Stalini" poeg. Lisaks Stalinit isaliku torisejana näitamise grotesksusele on seal hästi jälgitav ka "rünnak magavatele lennuväljadele" ja "rahulik laupäev NSVL piirialal", õhurünnak vt alates 05.40. Vassili Stalin koos kombrigiga kalal, ootamatult katavad taeva Stukade hordid (stukasid oli 22. juunil idarindel ainult 300 ringis).
Mõistetavalt ka vineerist Isakkide vapper õhulahing Lufwaffe ässade vastu, mille Luftwaffe võidab. Mis lennukiga noor Stalin üldse lendas tollal?

https://www.youtube.com/watch?v=L3bdWi00vAQ

2. Seriaal "Vabastajad" (tehti vist 70ndaks võidupühaks). Osa "Hävitajad". 22. juuni sündmused 02.10. Ootamatult ilmuvad saksa lennukite hordid, magav isikkooseis, hävitati maapeal kohe esimeste tundidega 800 lennukit. Mõistagi istus terve diviis (200 masinat) ühel lennuväljal, nagu nõuka kroonuajaloos - tiib tiiva kõrval. Seejärel ilmusid taevast katvad luftwaffe hordid ja muudkui hävitasid ja hävitasid. Jahmunud lendurid jooksid kohale oma põlevate lennukite juurde.

https://www.youtube.com/watch?v=89F998-uQyk

Võitluseks taolise jamaga, mida venekeelsele publikule taotakse, ongi Solonini raamat vajalik.

Sama seriaali osa "tankistid" räägib ka, kuidas T-34 ja KV "äsja hakkasid jõudma" ning kuidas 20 tuhat tanki jäeti maha tehniliste rikete, kütuse ja laskemoona puudumise tõttu.
https://www.youtube.com/watch?v=dnZRHQwtA6g

Hm, kui me tuletame meelde veidi eelpool toodud fakte, siis kaotasid venelased esimese päeva jooksul (ametlike andmete järgi) ca 1200 lennukit. Kuigi pole täpselt teada seda proportsiooni õhulahinguis kaotatud ning lennuväljadel hävitatu vahel - 800 lennukit lennuväljadel on vägagi realistlik. Tõsi - mitte mõne tunni, vaid kogu päeva jooksul. Sest rünnakuid lennuväljadele tehti päeva jooksul mitu.

Samuti - kaudsete arvutuste kaudu hinnati esimese päeva kogukaotusi ca 2000 lennukini. Nii et ca 800 kohta lihtsalt pole andmeid, kuidas need kaotati. Väga võimalik, et osa neist kaotati samuti lennuväljade ründamise tagajärjel.

Terve diviis ühel lennuväljal - jah, oli küll selliseid diviise. Eriti just Läänerindel, kus korraldused maskeerimise ja lennukite laialipaigutamise kohta jäid väeosadesse edastamata. Mõned lehed tagasi tõin ka numbriliselt ära polgud, mis jäid esimesel sõjapäeval sootuks lennukitega, ning diviisist, mis kaotas enamuse oma lennukeist ning seejärel evakueeriti...

Minu mäletamist mööda lendas Stalin sel ajal I-16 lennukil ja teenis üldse kuskil Moskvas. Kas mingis Moskva polgus, või oli juba staabis. Nii et piiri ääres kalapüüdmas ja Ju 87 pommituslennukeid vaatamas ei saanud ta kuidagi olla. Selles mõttes toimus muidugi jõhker ajaloo võltsimine seal filmis...

Alumiiniumiteema lõpetuseks konstateerime, et:
1. Muhhini raamatu järgi kulutas lennutööstuse rahvakomisariaat 1940.a. 45 protsenti kogu kättesaadavast alumiiniumist: http://militera.lib.ru/h/muhin_mu01/index.html
2. Solonin teeb järjekordselt suli, kui "arvutab" duralumiiniumivajadust - lennukis oli lisaks plaanerile veel mootor, kus oli samuti ca 300 kg alumiiniiumsulameid: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 37#p474437

Neid diviise, kus diviis kandis suuri kaotusi, oli Läänerindel üksikuid (Solonin räägib kas 2 või 3 diviisist). Enamik elas selle "ootamatu purustava löögi" üle minimaalsete kaotustega ja see ei tulnud üllatuslikult, sest korraldused lahinguhäire andmiseks tulid kuskil kella 1 ja 3 vahel. Esimesed ründavad lennukid avastas mälu järgi Sevastopoli lähedal asuv NSVL radarijaam (vot oli ka selline asi olemas) kuskil kella 2 paiku. Viimane rahuöö oli sootuks teistsugune, kui puhkus ja kalalkäimine.

Mida venelased ise siiani avalikult ei tunnista, on see, et nad ei saanud sõdimisega eriti hakkama.
Sõjaraua puudus või selle kvaliteet võib seal lüüasaamises olla kuskil kolmandajärguliste asjade hulgas.
Taktikalisel tasemel tundus, et enamvähem asi toimis, kuid operatiivsest alates jooksis kinni.
Ja mida oli kasu pataljoni või eskadrilli professionaalsest vastupanust, kui ümberringi kõik "ümber baseerusid", selline vastupanu tähendas lihtsalt kotti jäämist.

Seni kaua kui sm Trumm meid anekdootidega lõbustab - mõned arvud.

Allpool toodud tabel on lennukiehituse rahvakomissari Šahhurini ettekandest alumiiniumi tootmise arendamise plaanist 1940-43 aastateni. Mille ta esitas 1940. a. suvel. Seega 1940. a. numbrid on ilmselt üsna tõepärased. Tol ajal täideti plaane nii 80-90%. Plaaniületamist tavaliselt ei esinenud. Kui juba 90% plaanist täideti, siis oli preemiat loota...
Nagu näeme on isegi 70 000 tonni ilmne liialdamine. 67 000 oli 1940. a. plaan. Ning 1941. a. oma lendas juba kuradile.

Ja BTW - seda Šahhurini plaani ei võetud vastu ning värviliste metallide rahvakomissariaat esitas om alternatiivse plaani. Aga selle kohta polnud nii ilusat tabelit. Ja nagunii ei läinud kumbki neist ju täitmisele.

Aga vähemasti olemasolevad ning planeeritud kombinaadid on kirjas.

Ja NB! - see on alumiiniumi tootmise kohta! Erinevate alumiiniumisulamite tootmise kohta võib ka kroonikatest andmeid leida.

Nagu aimate - allikas on Rodionovi kroonikate 1940. a. teine fail.

Reaalsest plaanitäitmisest, ning veidi ka duralumiiniumitootmisest 1940. a.

В августе 1940 г. ситуация с алюминием и магнием, на первый взгляд, начала улучшаться (ГА РФ. Ф. 8007. On 1. Д. 27. Л. 56.). Положение с ключевым для авиастроения сырьём и полуфабрикатами накануне войны было далеко от идеального. Так, из положенных в 1-м квартале НКАПу 10000 т. дюралюминиевого проката, реально было поставлено лишь 7307 (РГАЭ. Ф. 8044. On. 1. Д. 401. Л. 77), причём основным лимитирующим выпуск дюралюминия фактором была именно нехватка алюминия. Например, ведущее предприятие по дюралюминиевому литью — завод № 95 — в январе 1940 г. получил лишь 69 % от потребного количества алюминия, а в феврале ещё меньше — 54,5 % (РГАЭ. Ф. 8044. On. 1. Д. 401. Л. 36). К этому же периоду относятся многочисленные жалобы на Днепропетровский магниевый завод, который «систематически срывает поставки» (РГАЭ. Ф. 8044. On. 1. Д. 408. Л. 10).

Ehk siis duralumiiniumi lehte pidi 1940. a. esimeses kvartalis tarnitama lennukiehituse rahvakomissariaadile 10 000 tonni, kuid reaalselt saadi 7307 tonni. Plaani täitmine 73%. Ai-ai. preemiat ei saanud.

Augusti kuu ja siis need paranenud alumiiniumi tarned. NB! Seekord on siis alumiinium, mitte dural!

Plaan 5220 tonni, tegelikult 5028,4 tonni. Täitmine 96% = preemia juba paistab.

Ainult et samal ajal tarniti magneesiumi vaid 20% planeeritust. Viimane oli aga paljude sulamite oluline koostisosa, mis omakorda takistas ikkagi alumiiniumi sulamite tootmist.

Siia veel üks aruanne alumiiniumitööstuse arengust N Liidus. Tabel 1940. a. sügise seisuga. Aasta tulemused pole veel teada, aga oodatakse rohkem sinna 60 000 tonni kanti jäämist. Mitte 67 000. Aga olemas ka eelmised aastad alates 1937.

Heaks võrdluseks kõrval ka Saksamaa alumiiniumitootmine.
See on siis juba 1940. a. kolmas fail.

Eelmisest tabelist saab juba vihje järgmisele dokumendile. Alumiiniuminälja kustutamiseks soovis N Liit seda osta Saksamaalt.

28 ноября 1940 года нарком иностранных дел В.М. Молотов во время встречи с послом Германии в СССР Шуленбургом указал, что надеется, «что поставка Германией 30 тыс. тонн алюминия» будет осуществлена (Документы внешней политики. 1940 - 22 июня 1941. Т. XXIII. Кн. 2. (Часть 1). С. 153.). Соглашение о взаимных товарных поставках на второй договорной период по хозяйственному соглашению от 11 февраля 1940 года между СССР и Германией включало в себя список 1Б германских поставок в СССР с 11 мая 1941 года до 1 августа 1942 года, который предусматривал по пункту 6 поставки 30000 тонн алюминия, начиная с апреля 1941 года (1941 год. Документы. Кн. 1. С. 529, 531.). В апреле 1941 года в СССР должна была поступить тысяча тонн алюминия, с 11 мая по 11 августа 1941 года - 5 тысяч тонн, в последующие кварталы предполагалась поставка по 6 тысяч тонн (1941 год. Документы. Кн. 1. С. 535.).

Reaalselt ei saanud N Liit tonnigi ning Saksamaa ajaloolased kahtlustavad, et sakslastel oli algusest peale plaan selles punktis venelastele tünga teha, kuna kogu alumiiniumitehaste toodang oli oma tööstusele ära planeeritud ning mingit vaba ressurssi vene tarneteks ei olnud.

Ühel hetkel hakkasis ju tulema tohutud lend-liisi alumiiniumi virnad, kuid suuremat täismetallist lennukite lainet see kaasa ei toonud.
Lavotskini masinatest oli esimene täismetallist lennuk La-7, mis jõudis rindele 1944 lõpus ja Jakovlevi masinad olid segakonstruktsiooniga sõja lõpuni.
Muid hävitajaid peale Lavotskini ja Jakovlevi omade NSVL-s aga alates 1942 ei ehitatud. Hävitajaid ehitati NSVL-s tohutu kogus, ca 54 000 masinat sõja jooksul.
Täismetallist lennukitest lisandus Tu-2, kuid seda toodeti (võrreldes nt Il-4 ja Pe-2ga väike kogus)

Et kui 100% täismetallist ei olnud, siis ei olnud üldsegi

Kaptenihärra ei ole vist kursis sõja käigus toimunud konstruktsioonimuutustes N Liidu lennukiehituses. Mille poolest erines Jak-9 Jak-7-st näiteks? Ma pean silmas neid 1-kohalisi versioone? Kas see polnud mitte oluliselt suurem duralumiiniumi kasutus konstruktsioonis? Juba ainuüksi tiivatalade tegemine duralumiiniumist kergendas konstruktsiooni üle 100 kg ning tegi ruumi kütusepaakide suurendamiseks pea samapaljude liitrite võrra. Mille tulemusel sündisidki need Jak-9D ja 9DD lennukid...

Rohkem lugeda on vaja...

Aga tõsi on muidugi ka see - et N Liit tootis endiselt nii palju lennukeid, et kõike duralumiiniumist teha ei suudetud.

Kuna mul on elus tulnud tegeleda puidust väikelaevadega, siis tahaksin siin ümber lükata müüdi, mis mulle tundub, et siin vaikselt elab.
Õnneks on elus ette tulnud ka kaks aastat plekitootmises (ruumiliste asjade tegemine mitmest osast stantsimise ja valtsimise teel).
Sestap kujutan natuke ette, millest jutt.
Ehk siis puit ja segakonstruktsiooniga lennukite (vineerist "kestaga" paati ehitatakse analoogselt) ehitamise lihtsus.Töö on jaotatud hulgaks standardiseeritud operatsioonidest, mida saab teha ka dresseeritud ahv kui vaja. Kui alumiinium on saadaval ja on olemas tootmisseadmed (alumiiniumist millegi ehitamiseks peab neid olema palju, need on suured ja kallid), siis on odavam ehitada alumiiniumist. Puidust suurt koormust saavate konstruktsioonide valmistamine on tegelikult väga keeruline, nõuab erilisi oskusi (kaugelt enam kui lihttööline, kes pressi all lihtsalt paneb plekitüki alla ja vajutab pedaalile). Mitte ilmaasjata ei peeta mööblitislereid eliittöölisteks. Praak ja jamad on väga lihtsad tekkima ja selleks piisab tühisest eksimusest (nt liim valesti segatud, tüübliaugud valesti puuritud). Puidust vastutusrikaste ja keerukate asjade tegemine vajab rohkelt tislerioskusega inimesi (eks seepärast mööblivabrikuid lennukitehasteks tehtigi).

Segakonstruktsiooniga on see värk, et järgi kipub see andma enamasti kohas, kus üks materjal kohtub teisega. Näiteks mootori alusraam (metallist) kipub logisema hakkama sealt, kust alusraam kohtub puidust korpusega (augud venivad ära ega asi ei seisa enam kinni). Pingutad selle koha üle, puit tõmbub kuivades (mootor ju kuum) natuke kokku ja logiseb uuesti.

Lisaks, erinevalt plekist juppide stantsimisel on eksimise võimalus väike, suurim eksimus on näpud vahele jätta (olen sellist asja pealt näinud, kui veri lendas suures kaares). Puidust asjade tegemisel on müriaad asju, mis viltu võivad minna.

Nimetatud lühike diskursus teemasse on ka lühike vastus, mis Jakovlevi hävitajate tiivad murdusid nii 1940 kui 1945 peale sõda. Ja miks nt La-7-l ei murdunud.
Puidust ja puitmaterjalidest lennuki (või muu taolise aparaadi) tootmisel on vaid üksainus eelis - tootmine ei vaja nii palju sisseseadet.
WWII aegne puidust monoplaanhävitaja on põhimõtteliselt ehitatav 10 oskusliku mehe poolt soojas ja kuivas angaaris põhiliste puidutööstuse seadmete (saed, freespingid, pressid, paksusmasinad, höövelpingid) abil, millega toodetakse nt mööblit.

Administraator seda ehk ei tea, et duralumiinium pole ainus metall lennuki ehitamiseks. NSVL lennukiehituses oli tollal küllalt tavaline, et kandev konstruktsioon tehti hoopis terasest (profiilist ja torudest) ning kaeti, mida ette nähtud oli - duraliga, vineeriga, perkaliga. Metallist karkassi küljes ainult ei taha muust (pehmemast) materjalist katted hästi seista.

Edit: ei saa jälle Soloninist mööda:

Konstruktsiooniskeemi valik tingib kohe ka vastavad materjalid. Karkassi on kõige parem keevitada
kokku terastorudest, paksu kooriku valmistamiseks tuleb kasutada duralumiiniumit, õhukest koorikut
liimida kokku vineerist.
Nõukogude ennesõjaaegsete lennukite kirjelduses kohtab pidevalt väljendit: plaaneri ehituses on
kasutatud segakonstruktsiooni. Seda ei tehtud ei tehnilisest mahajäämusest ega ka duralumiiniumi
puudusest, vaid soovist maksimaalselt optimeerida konstruktsiooniskeemi. Näiteks:
- hävitaja I-16. Kere puidust, kaetud kasevineeriga keskmise paksusega 2,5–4 mm, tugevdatud
männipuust špangoutide, lonžeronide ja stingeritega. Tiivad: tsentroplaan terastorudest karkass,
duralumiiniumprofiilid, kaetud duralumiiniumlehega. Tiivakonsoolid: terasvaheseinte ja duralumiiniumist
seinaga talad, kaetud kangaga.
- hävitaja I-153. Ehkki lennuk oli loodud täpselt samas konstrueerimisbüroos, valiti tema jaoks välja
hoopis teistsugune konstruktsiooniskeem ning vastavalt ka teised materjalid. Kere: keevitatud terastorudest
ruumiline karkass duralumiiniumist ristitugevdustega, kaetud kangaga. Kandvad tiivaosad (tegu oli biplaani
ehk kahepinnalise lennukiga) olid täispuidust, kaetuna vineeri või kangaga. Toestuseks teraslint.
- hävitaja MiG-3. Kerekonstruktsioon oli erinev. Esimene pool oli terastorudest keevitatud karkass, mis
kaeti mahavõetavate duralist paneelidega. Sabaosa valmistati viiekihilisest kasevineerist tugevdatuna
männipuust lonzeronide ja stringeritega ning vineerist špangoutidega. Tiiva tsentroplaan täismetall, peatala
vaheseinad terasest, kõik ülejäänud tugevduselemendid olid duralumiiniumist. Tiiva konsoolid täispuidust,
pealtala deltapuidust, muud detailid vineerist, kaetuna viiekihilise kasevineeriga.
- pommitaja Su-2. Kere puidust, kate vineerist, tugevdatuna puitšpangoutide ja stingeritega. Tiib
metallist, tiivatalad terasvaheseinte ning duralumiiniumist seinaga, kate lehtduralumiinium
- pommitaja SB. Metallkerega: koorik durali lehtedest paksusega 0,5–1 mm, tugevdatuna stantsitud
duralumiiniumšpangoutidega. Tiib metall, tsentroplaani talad terastorudest karkass, kaetud lehtduralumiiniumiga.
- kaugpommitaja DB-3f. Metallkere, koorik durali lehtedest paksusega 0,6 mm tugevdatuna duralist
karbikujuliste špangoutide ja U–kujuliste pikiliistudega. Tiib: metall, terasvaheseinte ja duralist seintega
talad 0,6 mm paksuse lehtduralumiiniumiga kaetud.
- kiirpommitaja Pe-2. Metallkere: paks koorik 1,5–2 mm paksusest duralumiiniumist, tugevdatuna
stantsitud duralist kere ribidega, pikiliistud puudusid. Tiib: metall, tala terasvahede ja duralist seintega,
kaetuna 0,6 mm duralumiiniumlehega.

"Spangout" on paha tõlge, eesti keeles on selle nimi "kaar" või "kaared".
Nüüd on veel see "optimeerimine". Milleks optimeeritakse?
Olukorras, kus lennukitootmine kasvas väga palju, tuli lennukeid eelkõige optimeerida lähtudes neid tootvate tehaste tehnoloogilistest võimalustest ja oskustest.
Näiteks lennukitehas nr 301, kus valis "lakeeritud kirst" (I-301 ehk hilisem LaGG) oli enne "lennukitehaseks" saamist tavaline mööblivabrik.
Lavotskin aga tegeles enne lennukite loomist ka vineerist kaatrite ehitamisega. Koos endise mööblivabrikuga polnud taolisel "kooslusel" erilist lootust ehitada edukat täismetallist lennukit.

Kodanik Trumm ei oska aimatagi, mida kõike administraator lennukite ehitamisest teab

Näiteks seda, et konstruktsiooni kaal on seal ülioluline ning suur tiivakoormus ainult Solonini arvates moodsuse näitajaks. Ja - kahjuks oli N Liidus probleeme ka õhukeseseinaliste metalltorude tootmisega. Selle kohta võib ka hunniku materjali kokku korjata. Ja - N Liidus ehitati ka tervikuna teraskonstruktsioonis lennukeid. Stal-1, -2 -3 ja nii edasi Stal-7 oli vist isegi seeriatootmises. Eks ikka "konstruktsiooni optimeerimiseks".

Duralumiiniumi kokkuhoiuks konstrueeriti ka senised duralumiiniumist pommihoidjad terasest. Ning asendati seerialennukeil. Mingit tehnilist võitu ei saavutatud, ainult mass kasvas 30%. Aga - kuna pommihoidjate mass moodustas tühise osa lennuki massist, siis seda ei peetud oluliseks. Materjali kokkuhoid oli oluline. Ja ka hind. Duralumiinium oli terasest kallim.

Aga vahetaks nüüd teemat ning järgmise postituse kirjutaks hoopis radaritest...

Nii et N Liit oli siis kõigi radarite kodumaa ja juba 22. juuni 1941 varahommikul avastasid nõukogude radarid saksa lennukid.

Tõsi ta on - radarid olid kolmekümnendate teises pooles kuum teema ning ka N Liidus hakati sellega siis tegelema. Esimesed katsed olid vist kuskil 1934 või ehk veidi varemgi. Kuid reaalsete seadmete ehitamiseks läks asi alles peale 1936-37 USAs tehtud raadioelektroonika shopping tour'i, mil osteti õigused mitmesuguste kaasaegsete raadiolampide, muude raadiodetailide ning ka terviklahenduste loomiseks. Kaasa arvatud esimesed N Liidu telejaamad. Seejärel hakati ka konstrueerima esimesi praktilisi radareid.

Enne sõda jõuti neist reaalselt kasutusele võtta RUS-1 ja RUS-2, mõlemad töötasid meeterdiapasoonis (mis on ühist televisiooni saatejaamal ning meeterdiapasoonis töötaval radari saatjal ). RUS-1 oli nö pidevsaatjaga ning kahe eraldi paikneva vastuvõtjaga. RUS-2 oli juba impulss-saatjaga ning kui algselt vastuvõtja paiknes veel eraldi furgoonis ning oli eraldi antenniga, hilisematel mudelitel suudeti need juba ühte konteinerisse pakkida ja ühise saate-vastuvõtu antenniga varustada.

RUS 1 oli seeriatootmises 1939. a. alates ning seda katsetati ka Soome Talvesõja ajal Leningradi õhukaitses. Kuigi Soome kordagi Leningradi rünnata ei üritanudki - saadud kogemus oli, et avastuskaugus oli liiga väike, et kedagi või midagi hoiatada. RUS-1 oli saatja ja vastuvõtja vahe 35 km. Saatja saatis pidevalt kusagil 73-85 MHz vahemikus olevat signaali. Kui saatja ja vastuvõtja vahelt lendas lennuk läbi, siis signaal moonutus tänu peegeldunud signaali lisandumisele ning see moonutus registreeriti. Sellistest jaamadest siis loodi linna ümber Soome poolele poolkaar, kuid selle kaare kaugus linnast oli signaali saamisel ebapiisav mingi tegevuse ettevõtmiseks. Hiljem rajati Soomelt vallutatud Karjala kannasele veel teine selline poolkaar ning tänu sellele arvati (vähemasti teoreetiliselt) see eelhoiatuseks piisav olevat. Peale Soome Talvesõja lõppu võeti need RUS-1 jaamad sealt Leningradi õhukaitsest maha ning viidi Taga-Kaukaasiasse - Bakuu õhukaitsesse.

RUS-2 töötas juba impulss-saatjaga, mille seos TV saatejaamaga ei olnud nii 1:1. Selle katsetamised algasid 1939. a. Sevastoopolis ning tänu seal läbiviidud edukatele katsetustele (radar paigutati sadama lähedal olnud 160 m kõrgusele künkale, seal kõrgemas punktis töötades suutis radar avastada laevad 25 km ja madalal lendavaid lennukeid isegi 35 km kauguselt) telliti veel samal aastal kaks järgmist katseeksemplari. Ning nende valmimise järel 1940. a. viidi läbi RUS-2 väeosakatsetused ning ka see radar otsustati relvastusse võtta. Kuid otsused seeriatootmise alustamiseks ning relvastusse võtmise kohta jäid juba 1941. a. juulisse. 22. juunil avastas need saksa lennukid see sama RUS-2 katseeksemplar, mis seal Sevastoopolis edasi tegutses. Ning ei olnud kuidagi integreeritud ühtsesse õhukaitsesüsteemi.

RUS-2 valmis 1940. a. ka ainueksemplariks jäänud laevaradari versioon "Redut-K", kuid see võeti peale katsetamist miiniristlejal "Molotov" laevalt maha. Kuna meremeeste arvates võis töötav radar laeva asukoha vastasele paljastada ning seda peeti ohtlikumaks kui vastase lennukite mitteavastamine.

Tulemuseks oli siis, et sõja puhkemise hetkeks oli N Liidul olemas 45 komplekti RUS-1, milledest 12 asus N Liidu Euroopaosas ning 33 tk Bakuu õhukaitses Taga-Kaukaasias ning ka Kaug-Idas. RUS-2 oli olemas kuus katse- ja eelseeria komplekti, mis asusid kõik N Liidu lääneosas.

Mis nende radarite võimekus oli? RUS-1 suutis lihtsalt fikseerida, kui mõni lennuk läbis tema saatja ja vastuvõtja vahelise joone, ilma asukohta fikseerimata. RUS-2 suutis lennukite asukoha määrata mõnekilomeetrise täpsusega ning maksimaalne avastuskaugus oli 100 km.

Veel ka selline huvitav märkus N Liidu juhtkonna suhtumisest raadioelektroonikasse. Kuna RUS-1 loeti juba "ebaperspektiivikaks", siis selle vastuvõtujaamu tootnud tehas nr. 327 (mis oli tegelikult välja kasvanud teaduslikust uurimisinstituudist) evakueeriti 1941. a. suvel Leningradist Krasnojarskisse ning profileeriti ümber püstolkuulipildujate PPŠ tootmisele. Ligi 400 kvalifitseeritud meestöötajat (nende seas ka palju insenere) mobiliseeriti sõjaväkke.

RUS-2 seeriatootmine algas siis millalgi 1941. a. suvel. Toodeti kokku 627 eksemplari, neist 1941. a. 33 tk, 1942. a. 53 tk, 1943. a. 68 tk. Ning alles 1944. a. 153 ja 1945. a. 294.
Sel ajal (1944 ja 1945) said venelased juba ka USA radareid ja ilmselt hakkas tekkima mingi praktiline kasutus ning "kultuur"
Briti radaritest järgmine kord.

Edit - veidi parandusi/täiendusi RUS-2 võimete kohta esimese katseeksemplari katsetuste järel.

Испытания выявили следующие тактические возможности станции:

– определение дальности обнаружения с точностью 2–3 км;

– обеспечение возможности кругового обзора и наблюдения целей в разных секторах горизонтальной плоскости;

– определение азимута целей;

– определение направления полета цели и ее скорости;

– определение по характеру отметок на индикаторе отметчика характера наблюдаемой цели (одиночная или групповая); а по числу отдельных пульсаций – числа одиночных или групп самолетов.

Испытания выявили также, что станция имеет непросматриваемую (мертвую) зону в пределах 10–20 км от места расположения станции, в которой самолеты не обнаруживаются.

Это означало, что импульсная аппаратура радиообнаружения еще в 1938 г. имела потенциальные технические возможности обнаружения самолетов на расстоянии до 100 км.

toomas tyrk kirjutas:Nii et N Liit oli siis kõigi radarite kodumaa ja juba 22. juuni 1941 varahommikul avastasid nõukogude radarid saksa lennukid.

Selle avastamiselooga (ilmselt jällegi Soloninist) keksib siin foorumil Trumm jah igal võimalikul juhul.

Ma olen poole silmaga asja uurinud ja asi tundub mulle kahtlane. Mingi kronoloogia sündmustest on selline:

В 02 часа 35 мин. операторы приемной станции "радиоулавливателя самолетов" (радиолокационной станции) РУС-1 поста воздушного наблюдения, оповещения и связи (ВНОС) в деревне Тарпанчи на мысе Тарханкут обнаружили в створе мыс Херсонес — мыс Тарханкут неизвестную воздушную цель, идущую с запада. В 02 часа 56 мин. донесение об этом легло на стол командующего флотом. Однако флотское командование, похоже, не особенно доверявшее тогдашней технической новинке — радиолокации, не придало серьезного значения этому предупреждению. Во всяком случае, согласно записям в журнале 6оевых действий Крымского участка ПВО, в 02 часа 50 мин. начальник ПВО ЧФ полковник Жилин приказал передислоцировать на основные позиции зенитные батареи Главной базы № 56 и 76, а батарею № 80 оставить на прежнем месте.

Около 03 часов 00 мин. посты служ6ы наблюдения и связи (СНиС) флота в Евпатории и на мысе Сарыч доложили, что слышат шум моторов самолетов. Через 5 минут доклады о том, что в западном направлении на удалении до 20 км слышен шум авиационных двигателей, поступили с на6людательного поста зенитной батареи № 73 (юго-западнее мыса Херсонес) и поста СНиС у Херсонесского маяка. В 03 часа 07 мин. о приближении с пеленга 270 градусов неизвестного самолета доложил Константиновский пост СНиС.

http://alerozin.narod.ru/june.htm

Siin on kahtlane asi seetõttu:
1. räägitakse RUS-1 jaamast - ehk siis kahe antenni vahelt läbi lendavate lennukite registreerimise seadmest, mitte radarist. RUS-2 olevat saabunud juba peale sõja algust.
2. Seade valvab liini Hersones -Taranhut, ehk siis jämedalt Sevastoopolist loodesse. Ma ei näe miinidega lennukite sellisel lennumarsuudil mõtet, mis lennuki sinna joonele viiks.
3. Natuke hiljem lennukimootorite müra kuulmine merelt suunast 270 kraadi (ehk siis otse läänest) tundub seevastu palju parem lähenemise suund.
4. RUS-1 signaali tähelepanuta jätmiseks võis olla ka objektiivseid põhjuseid - kas ja kui palju varem oli olnud valeraporteid?

2. ja 3. annab muidugi kokku sobitada, kui eeldada, et lennukid lendasid mingi kursiga Krimmi suunas, orienteerusid ranniku lähedal ja siis tegid haagi ning tulid Sevastoopolisse mere poolt.

Siin on veel mingi artikkel: http://dspace.nbuv.gov.ua/handle/123456789/78070 aga ainult sekundaarseid allikaid kasutav.
Morozovi raamatus on ka natuke juttu 22. juuni ööst, seal ma ka ei näinud radari osast õhukaitse alarmeerimisel midagi: http://militera.lib.ru/h/morozov_me01/index.html

Kokkuvõtvalt, sündmus on veel läbi uurimata (minu teada) ja seda suureks NSVL-i radarite eduks kuulutada väga kahtlane tegevus.