Järgnev on nüüd minu isiklik arvamus ajateenistusest ja ei pruugi olla poliitiliselt korrektne.
Ajateenistus on tegelikult vaid üks osa riigikaitsest. See eest oluline osa ning ajateenistusse suhtumise määravad ülejäänud riigikaitselised elemendid ja kontseptsioon tervikuna.
Vaherepliik: Mind ajab sügavalt iiveldama igasugused artiklid ja kommentaarid meedias kuidas vene vägi tuleb ja võtab eesti vaid mõne tunniga ja igasugune vastupanu on mõttetu. Kui ainult peaks tahtma. Seetõttu on ka ajateenistus mõttetu. Vat ei võta! ja ei ole mõttetu!
Need kes sedasi mõtlevad, tembeldan mina "kasulikeks idiootideks". Vaenlasele kasulikeks mõistagi.
Loomulikult, ei ole okupatsioonist pääsu, kui mingil põhjusel peaks suur naaber nii otsustama. KUID! Enne sellise otsuse tegemist peab olema piisav motiiv (näiteks vene kodanike pogrommide takistamine) ning see peab olema piisavalt vähe ebameeldiv (kiire, ohvriteta, vastukajata, tagasilöökideta).
Sellest viimasest algabki väikese riigi kaitse. Okupeerimine peab olema vaevarikas, aega nõudev, tagasilöökidega, ootamatuseid täis, kulukas ja ohvrite rohke, ehk võimalikult ebameeldiv. Välispoliitilised ebameeldivused vähemalt garanteerib eesti kuulumine mitmetesse organisatsioonidesse, mis toob vähemalt väga pikaajalised probleemid ja olulise suhtumise halvenemise ümbritsevate maade poolt. Nagu näiteks EL, Nato (isegi kui ei toimu sõjalist vastulööki mis iganes põhjustel)
Esmane ebameeldivus vaenlasele tuleb siiski kaitseväe kui sellise eksistentsist, tema võimekusest, motivatsioonist ning rahva suhtumisest oma kaitseväkke.
Kui vaenlane on veendunud, et okupatsioon põhjustab suuri kaotusi, nõuab kaua aega ja tekitab jätkuvalt hilisemaid probleeme siis sellega on ühe väikse riigi kaitseeesmärk täidetud. Kuid see ei tule nii lihtsalt. Loomulikult ollakse pidevalt kursis relvadega, sõdurite hulga, väljaõppe taseme, kasutatavate kaitsetaktikate ja motivatsiooniga, mida see vene luure siin teebki.
Ning just sellepärast ongi meile vaja hästi väljaõpetatud, piisavalt ebameeldiva relvastusega motiveeritud reservi, keda on võimalik koheselt rakendada kriisi tekkides. Selleks väljaõppeks ongi ajateenistus. Siin õnnestuks veel ühtkoma teist paremaks ja effektiivsemaks muuta nagu alati, kuid hetkel sellesse ei lasku.
Kriisid ei tekki iseenesest ja ootamatult. Seda oli näha ka Gruusia konfliktist. Nii nagu ei ole nii, et kui antakse käsk, siis 3 tunni pärast on Tallinn vallutatud. Heal juhul maandub väiksearvuline desant kusagil, ei muud. Kuid suurejooneliseks okupatsiooniks on vaja koondada vägesid ja ettevalmistusi teha. See ei jää aga märkamata. Tänapäeval mitte kunagi. Nii et ka meil on aega ettevalmistuda.
Mis juhtub siis kui kõik on ettevalmistamata, mäletame segelt 1991 Augusti sündmustest, kuidas Pihkva diviis jõudis päevaga tallinnasse materiaalsete kaotustega ja kohaliku miilitsa ABIGA, ilma vastutegevuseta ja kuidas mõned raadioamatöörid lõikasid diviisi käsuliini läbi, muutes üksuse kasutuks massiks.
Vot nii mu daamid ja härrad
2007 ja aprill järsku?
vabandan.