Mul on tulnd siia teemasse viimase nädala-paariga päris mitu EPL artiklit kopida juba - aga pean ütlema, et see tänane tundub kõige karmim.. kõige karmim sest kõige masendavam.
Näib suht klaar, et mingi osa noorukeid on karistamatusest metsistunud - lihtsalt metsistunud.. siit ka nõukaajal suht vähelevind kõrvaliste inimeste ründamine ja/või sihitult ühiskonnavastane terror. Ja nõukaajal funkas (hästihalvasti) mingigigigi süsteem aga tänane "süsteem" näikse töötavat tühikäigul.
Ja avaks selles küses ka uue dimensiooni - meil ju täna kõik asjassepuutuvad riigiteenistused üleujutet "euroülikoolidest" pärit pehmodiplomitega "sotsiaaltöötajatest" - aga asjad tänaval lähvad aina hullemaks.. et mis fucking paradoks see selline on, et mida rohkem "sotsiaaltibisid" kõurikutega tegelemas, seda ülbemaks kõurikud lähevad - et mis krd lõputu sõelaga vee kandmine see toimub // kes tra selle eest vastutab??
No lihtsalt näib see tänane "süsteem" niisamamõttetu riigi raha tuuldepuistamine, nagu see aastakümneid kestnud (ja täiesti negatiivse väärtusega) riigirahastet "lõimumiseministeerium" oli
Aga lugege seda masendavat artiklit ja teil tekivad samad küsed.....
Jõugunoorte vanemad: riik süüdistab meid, aga on ise jõuetu abistama
30. august 2018, Joosep Tiks
**Lastevanemate sõnul tunnistavad kõik asutused võimetust jõugunoorte taltsutamisel.
**Liina ja Martin on aastaid ajanud oma jooksus lapsi ise tänavatel taga.
**Noortejõuk on lubanud Liina maha lüüa, kui ta oma poega rahule ei jäta.
Liina (nimi muudetud – toim) poeg on jõugus. Ta on üritanud poega kas või väevõimuga kinni hoida. On riielnud pojaga nii, et väikevend peab vahele astuma ja ütlema suuremale: „Minu emaga niimoodi ei räägita.” On pisarsilmi anunud, et poeg ei läheks välja. On seisnud ukse ees, kui poeg räuskab, lõhub vihast mööblit. Asjatult.
Liinat on käinud kodu ukse taga autotäis poisse ähvardamas, et ta oma poja rahule jätaks. „Lubasid ära vägistada, maha lüüa,” ütles Liina. Puudu oli vaid hingetõmme, et poja sõber oleks teda nukiraudadega löönud. Päev hiljem läksid rauad käiku ühe teise noore läbipeksmiseks.
Liina ja Martin (nimi muudetud - toim) on kahe erineva pere vanemad, kes pöördusid murega Eesti Päevalehe poole. Nad on koos ligi neljakümne lapsevanemaga veetnud rohkem päevi lapsi tänavatel otsides kui nendega kodus, ning abi leidmata kulutanud asutuste uksi. „Lapsevanem ei saa tuge mitte kuskilt. Politsei tunnistab jõuetust, sotsiaalkindlustusamet tunnistab jõuetust, kõik tunnistavad jõuetust. Riik leiab süü vanematel, aga endal süüd ei leia,” nendib Martin. „See, mis räägitakse, on täielikult öö ja päev sellega, mis reaalsuses toimub.”
Justiitsminister Urmas Reinsalu julgustas üleeile Linnahalli katusel lapsevanemaid: kui laps on jõugus, ärge häbenege riigilt abi otsida. Siseminister Andres Anvelt oli valmis mürki võtma, kui probleemsed noored pole vägivaldsest perekonnast. Liina ja Martini peredes pole vägivalda. Nende sõnul lõhub nende peresid jõuk, mitte lapsed ei tule lõhutud peredest.
Martini 14-aastane tütar on vägivaldne, varastab ja põgeneb kodust. Isa kasvatab oma naisega veel kahte last.
Liinal on kodus peale 17-aastase inimesi läbipeksnud noormehe veel algkooliealine poeg. Sellal kui Anvelt ja Reinsalu meediale esinesid, sõitis Martin mööda linna. Kolm last olid kodust jooksus ja Martin aitas neid otsida. „Kui plikat taga hakkan ajama, leian ta kas või maapõhjast üles. Kõneregister, Facebook, kõik tuhnin läbi,” kirjeldas Martin oma odüsseiat.
Liina näitas kuut täiskirjutatud paberlehte, kus on jõugunoorte nimed ja telefoninumbrid. Kui poeg on kadunud, hakkab ta neid läbi helistama. Ta sõidab öösel läbi kogu linna, sest ei saa magada. „Äkki praegu sureb mu laps just narko üledoosi? Äkki praegu peksab seesama kamp teda?” hoiab hirm teda üleval. „Päriselt, olen jooksnud ennast lolliks kaks aastat. Mul on mõistus otsas, ma ei tea, mida teha. Kuskilt mingit abi ei tule. Lihtsalt näen, kuidas kõik läheb allamäge, ja näen, kuhu see viib – see kõik viib vanglasse,” ei oska Liina enam midagi ette võtta. Ta ei arva, et on halb lapsevanem, kuigi on end selles pikalt süüdistanud. Tema sõnul on kamba mõju niivõrd tugev, et tal ei õnnestu poega sellest kuidagi lahti rebida. „Hetkel on kõige suurem probleem juba narkosõltuvus – mu poeg ei suuda enam mitte välja minna,” ütles Liina.
Kust kõik algas
Kuni 2016. aasta lõpuni olid Martini tütre hinded neljad-viied, sportimise eest sai tüdruk medaleid ja diplomeid. Isa sõnul olid paljud teised noored samast koolist kambas sees ja nii sõprade kaudu hakkas tema tollal 13-aastane tütar nendega suhtlema. „Esimest korda oli tüdrukuga nii, et üks hetk enam ei tulnud koju,” ütles Martin. „Pärast seda läks kõik allamäge – tuli alkohol, kanep, vargused.”
Liina poja tõmbas 15-aastasena jõuku pruut. Ükskord tüdruku nime guugeldades leidis Liina, et neiu oli esimest korda 11-aastasena kadunuks kuulutatud. „Siis viskas mulle mingi piiri ette. Lugesin nende kirjavahetust, kus nad lubasid teineteisele, et ei jää pärast süstimist sõltuvusse,” ütles Liina. Praeguseks on poeg ja ta sõpruskond korduvalt ületanud vägivalla ja varastamistega meediakünnise.
Martini tütar hakkas koolis survestama teisi kampa kuuluma nii, nagu ka temaga seda tehti. Tüdruk andis teisele tüdrukule peksa, sest ta „pole mingi nõrgukene, kes ei julge käsi-jalgu kasutada”.
Liina sõnul ässitatakse kambas üksteist kaklema. „See kamp on nii suur, et keegi on alati kellegagi tülis. Ässitataksegi kõrvalt, et näe – mine,” ütles ta. Kui sõber hakkab lõhkuma, lõhub ka Liina poeg. Kui sõber peksab inimesi, peksab temaga koos ka poeg.
„Olen pojale öelnud, et mis tal arus on, ta ju läheb kinni,” ütles Liina. Poeg vastas talle, et sõber on teinud kaks kuritegu ja juhtunud pole midagi. „Kellelegi ei tehta mitte midagi,” heitis Liina ette laste peatamatust iga järgmise kuriteo ees. „Võib-olla see on võetud mujalt maailmast, et ärme karista lapsi, proovime kuidagi mõjutada. Aga äkki selle pundiga see ei toimi? Lastel on karistamatuse tunne, teevad, mis tahavad.”
Ainult hullemaks
2017. aasta kevadel kajastas saade „Pealtnägija” jõhkrat noorte vägivalda. Kõik saates näidatud peksjad on Liina ja Martini lastega samast gängist. Asjad on hullemaks läinud. Liina tõi näiteks saates olnud Kevini ja ta venna Kalmeri. Kalmerile määrati vangistuseks jalavõru, kuid Liina sõnul ei takistanud see teda üht inimest läbi peksmast. Kevin on peksnud, autosid lõhkunud, kuid talle on üha uuesti viimane võimalus antud. Liina loetles mälust jõuguga seotud kuritegusid: Weekendil narkolaadungiga tabatud noor, kõik Eesti Päevalehe välja toodud juhtumid, relvataolise esemega röövimine Mustamäel, läbipeksmine Õismäel, varastatud auto, millega rammiti parklas 12 autot, kaklused Subways ja Coca-Cola Plazas. Ja lood, mis meediasse pole jõudnudki.
„Lapsed on läinud ülbemaks, julmemaks, nahaalsemaks,” ütles Liina. Ta on kõike kõrvalt näinud üle kahe ja poole aasta. „See ülbus, narko läbivool. Politsei on rääkinud, aga mitte midagi pole paremaks läinud.”
Ei Liina ega Martin ei tunne mingit riigi tuge. „Süüdistatakse ainult kodu. Aga oleme sellised aktivistid olnud, oleme püüdnud kõike teha politsei kaasabil. Või lastekaitse või kellegi kaasabil, et lõhkuda ära kamp. Aga ei,” jäi Martin nukraks. „Ma pole ühtegi kuritegu varjanud, vaid andnud kõik politseile ja lastekaitsele edasi, et poeg saaks abi,” tõdes Liina.
Liina pidi ise otsima kontakti lastekaitsega, et nad aitaks. „Samas märgid olid juba üleval – tubakas, alkohol, narkootikumid. Miks lastekaitse minuga eelnevalt ühendust ei võtnud?” küsis naine. Liina on kutsunud pojale politsei, käinud prokuratuuris, suhelnud sotsiaalkindlustusametiga, kohaliku omavalitsusega. Ta on politseile poja kohta infot saatnud, et too gängist isoleeritaks. Martin andis politseile teada, millises korteris Veerenni tänaval narkootikume müüdi.
Martin on tütart proovinud panna käitumishäiretega laste erikooli. Käinud psühhiaatri juures, otsinud lapsele huviringi, kuid kamp imeb noored sisse tagasi. Vanemate sõnul ümbritseksid neid samad kambanoored isegi siis, kui lapsed saadetaks Tapale või Tallinna Nõmme tee käitumishäiretega laste kooli. „Nad kõik on sealt pärit, Rauno, Keron,” loetles Liina. Praegu on kohus talle pojaga määratud mitmedimensioonilise pereteraapia, millest polevat mingit abi. „Kuulsin, kuidas mu poeg ja ta sõber naersid selle üle, et terapeut ütles seda, toda, hahaha. Sõbra terapeut käis teda mööda parki taga ajamas, kui poiss jõi. Olen näinud ju, et see on poistele naljanumber,” ütles Liina.
Märtsis käisid lapsevanemad juba ümarlauas, mistõttu suhtuvad nad Reinsalu ümarlauda skeptiliselt. Politsei kuulas Kanuti jõuguga seoses probleemid ära. Kohal olid lastekaitse spetsialistid, sotsiaalministeerium, noorsoopolitsei, politsei piirkonnajuhid, mitmedimensioonilise teraapia terapeut. Vanematele anti nõu, mida lastega edasi teha. Vanemate sõnul lubati ka Kanutisse rohkem patrulle. Aga lapsed on ikka kodust jooksus ja jõuk alles. Nad ööbivad sõprade pool. Veedavad öö McDonald’sis, Hesburgeris, bensiinijaamades istudes. Teinekord ka iga päev uue sõbra pool. Mõnikord koguni trepikodades, nii suvel kui ka talvel.
Iga lugu vajab personaalset lähenemist
Kristel-Liis Kaunismaa, Põhja prefektuuri vanemkorrakaitseametnik
KOMMENTAAR
Iga noore lugu on erinev ja vajab personaalset lähenemist – nii oleme meie üritanud ka läheneda. On väga keeruline leida üht ja universaalset lahendust ning tuleb ka arvestada, et suuremate probleemide lahendamine võtab aega. Mõne puhul aitab psühholoog, pereteraapia või huvitegevus, kuid on olnud ka neid noori, kelle oleme pidanud saatma erikooli. Paljusid lapsi iseloomustab see, et neil on olnud probleemid kodus, õppimisraskused koolis, kuuluvustunde puudumine sõprade seas jpm.
Lapsevanemal tuleks analüüsida olukorda ka lapse perspektiivist. Tõsi, on ka peresiseseid probleeme, kus lapsele ei suunata piisavalt tähelepanu või ei jagu vanematel nendega tegelemiseks aega. On juhtumeid, kus lapsevanem väga ei huvitugi lapse elus toimuvast. On lapsi, kellel ei ole vanemaid. Samuti võivad probleemid olla koolist või sotsiaalmeedias toimuvast, näiteks kiusamine.
Aga ka lapsevanem peab olema valmis selleks, et tööd tuleb teha ka endaga. Võimalik, et vanemal pole lapsega korralikku sidet ja usaldusväärset suhet olnud. Võimalik, et lapsevanemal on nii palju tööd enda probleemidega, et lapse probleemide märkamiseks ei jätku aega. Head nõu annavad ka psühholoogid. Lapsed saavad tänapäeval oluliselt kiiremini vanemaks. Neil on suhteprobleemid juba selles eas, kui meie alles nukkudega mängisime.
Olen lapsevanematega suhelnud ning nende hulgas on ka hästi hakkama saavaid peresid, kes hoolivad oma lastest ja on ise väga palju otsinud lahendusi. See on igipõline probleem, et sõbrad on halvad ja sõber mõjutab rohkem kui lapsevanem. Lapsevanematele, kellel on lapsega kõik korras, on lapse jõuku kuulumine väga suur šokk. Aga seda ei lahenda ühe kuuga, see võtab aastaid, et noor n-ö kasvaks kambast välja.
Politsei ei saa olla iga nurga peal, kuid me reageerime kindlasti igale väljakutsele. Korteri- ja majapidudele, kus alaealised tarbivad alkoholi, politsei reageerib. Avalikus ruumis viime läbi politseireide. Koolides käime rääkimas ennetustööst. On neid lapsi, kes satuvad politsei vaatevälja vaid korra ning pärast ei kohtu me enam kunagi. Laps saadakse näiteks majapeolt kätte ning pere teeb juba omad järeldused. Ning samas teame vanemaid, kellele helistame ja palume tulla jaoskonda järgi alaealisele joobes lapsele. Vanem ütleb, et ei saa tulla, on tööl, küll laps hakkama saab. Nendele peredele, kes vajavad järjepidevat järele aitamist ning tuge, peavad appi tulema politsei ja kohalik omavalitsus oma tugiteenustega.
Lapse jaoks peaks kodu olema kõige turvalisem koht. Samal ajal peaksid vanemad olema autoriteedid, kelle sõna kuulatakse. Miks jookseb laps sealt minema? Miks laps tunneb end paremini tänaval kui kodus? Sellisele käitumisele tuleb leida põhjus ja sellega päriselt tegeleda.
Enamik noori ei ole hukas. Murelaste osas on loomulikult tööd, mida saaks veelgi paremini teha. Nendega peab hakkama tegelema juba nooremast east, sest mida vanemaks nad saavad, seda raskem on nende käitumismustreid ja tõekspidamisi muuta.
Nende laste puhul ei saa me aga rääkida mingist gängist. Neid seob omavahel sõprus. Tänapäeval on tavaline, et üle Eesti tunnevad noored üksteist, suhtlevad omavahel sotsiaalmeedia vahendusel, kus on ka võimalus kiiresti kokku leppida õhtune kogunemispaik.
Hakkas ühe istuma jäänud plikaga pinginaabriks ja läks sama rada.