www.militaar.net

T-44 mudelitest sai sõja ajal rindele saatmise küpseks ainult 85 mm mudel. Oskate öelda selle märgatava paremuse T-34-85 ees?
Toona oli NSVL sõjatööstuse juhtimisel üks kaalutlusi PLAAN - igasugune tootmise ümberkorraldamine tähendas tootmisarvu langust.
Kui võit oli juba aja küsimus, siis oli selge, et see saadakse ka olemasolevate relvadega.

Samal põhjusel ei pööranud nt lääneliitlased suuremat tähelepanu reaktiivlennukitele, sõja võit paistis ka olemasolevate Mustangite ja Spitfiredega.

Kapten Trumm kirjutas:T-44 mudelitest sai sõja ajal rindele saatmise küpseks ainult 85 mm mudel. Oskate öelda selle märgatava paremuse T-34-85 ees?
Toona oli NSVL sõjatööstuse juhtimisel üks kaalutlusi PLAAN - igasugune tootmise ümberkorraldamine tähendas tootmisarvu langust.
Kui võit oli juba aja küsimus, siis oli selge, et see saadakse ka olemasolevate relvadega.

Samal põhjusel ei pööranud nt lääneliitlased suuremat tähelepanu reaktiivlennukitele, sõja võit paistis ka olemasolevate Mustangite ja Spitfiredega.

Arvestades olukorda, et ennem 45a suudeti valmistada ainult paarkümmend(sh. seeria ja katsemudelit) T-44 ja ka edasi tootmine väga venis siis mingit sõjalist tähtsust poleks omanud. Paneme lisaks tootmisele ka otsa veel tankide transpordi , laiali jagamise , meeskondade koolitused ja üldse kogu armee toiduahelasse määramise aja jms

Teoorias ju Berliini vallutamisest oleks võinud osa võtta aga see jäänuks ikka sümboolse tähtsuse hulka. Samas jääb mulje, et erinevalt Jossif Stalin 3 tankiga Venelased püüdsid hoida T-44ga madalat profiili - paraadidel seda ei näidatud ja üldse avalikult lehvitati minimaalselt. Eks seetõttu on ka vähe infot ja pilte.

------------

T-44 eelis IIMS lahinguväljal(kui nüüd minna oleksoloogia maailma) oleks olnud küsitav vaadates suurt pilti.

*T-44 suurim eelis võrreldes T-34/85 oli korpuse soomus kaitse - ligikaudu kaks korda parem.
Torn ainult mõne võrra paksem , kuju sarnane(kuid mitte identne).

44 aasta lõpuks oli T-34/85 suhteliselt viimistletud ja enam vähem töökindel. T-44 aga pool fabrikaat oma uue mootoriruumi asetusega.Nii kaal kui ka mootori võimsus olid samad.

Omakorda Venelastel olid ju olemas IS-1/2 rasketankid(masstootmises) mis olid võrreldes T-44ga aga paremini soomustatud.
IS-2 122mm kahur oli tunduvalt parem kui 85mm "teenindamaks" Sakslaste kindlustatud positsioone.

Seega kokkuvõtteks T-44 poleks pakkunud armeele midagi erilist või omanud eelist seniste tankide ees peamistes valdkondades -mobiilsus, soomuskaitse , tulejõud.


------------------

Kui IIMS ajal oli T-34/85 jõudnud oma potentsiaali(soomus , kahur , ergonoomilised lahendused) lõppu siis T-44 alustas sealt. Aga selleks kulus aastaid ennem kui jõuti T-54 tasemele.

Lihtsalt potentsiaali nagu T-44 pakkus(võrreldes T-34ga) poleks olnud võimalik sõjaajal ära kasutada sest toodangu arv jäi nutuseks ja tank ise tahtis veel hulga viimistlust(mis väljendus ka pidevates muudatustes mis jällegi aeglustasid tootmist).

T-44 muutus korralikuks tooteks mudeliga T-44-100, kui seda oli veits lihvitud ja saadud T-54

Kapten Trumm kirjutas:T-44 muutus korralikuks tooteks mudeliga T-44-100, kui seda oli veits lihvitud ja saadud T-54

Teen väikse vigade paranduse.

Eile lugesin läbi raamatu : Soviet T-54 Main Battle Tank - GENERAL MILITARY , James Kinnear, Stephen Sewell , 192 LK.


Kuna raamat keskendub T-54 peale siis T-44 on vähe juttu aga siiski natukene.

Lühidalt T-44-100 oli katse 1945a paigaldada T-44 seeriale võimsam relvastus tehes minimaalsed muudatused seeriatootmises olevale T-44/85 mudelile.

T-44-100 jäigi katsemudelite tasemele(modifitseeriti 2 tanki selleks tarbeks) ja peale uute ideede testimist jäi edasi arendamine soiku. Lühidalt tunnistati fakti, et 100mm kahur vajab täitsa uut torni ja senised katsed modifitseeria(algselt 85mm kahuri jaoks mõeldud) torni ei anna tulemusi.

Probleemid katsemudeliga : tornis ruumi liiga vähe , 100mm kahur murrab torni korpuse küljest lahti kui pole suudmepidurit(seda aga armee ei soovinud) , idees taheti ka paremat soomuskaitset.

Suurem(ja raskem) torn eeldanuks ka juba korpuse puhul liiga mahukaid muudatusi.

Seeriatootmise puhul jäädi ikka 85mm kahuri juurde.

T-54 puhul on kõige olulisem märkida, et kui hakata ajalooliselt järge ajama siis mitte T-44 ei arenenud lõpuks välja T-54aks vaid need programmid jooksid mõnda aega paralleelselt!

Ehk siis 1944 sügis läks T-44 85 seeriatootmisse aga samal ajal alustati ka T-54 programmiga mille siht oli kasutades T-44 alusena töödata välja täisvereline 100mm kahuriga tank + hunnik täiustusi.

Kui aega saan äkki teen ühe sisuka postituse kuna internet täis pooltõdesid T-54 sünniloo kohta - eriti wikipeida.

Samamoodi nagu teistel riikidel läks ka Venelaste tanki tööstus üle kivide ja kändude. Moskva võis nõuda ja plaani pidada kuid reaalsus käis ikka omas tempos.

Oleks on hea poiss, T34-st oleks äärepealt välja tulnud palju kobedam variant, aga aega jäi puudu
https://www.youtube.com/watch?v=IGdbZmVysfE

Tiigrile oli ka vääriline vastane olemas, aga sõda lõppes veidi liiga vara, et Centurion oleks saanud reaalselt midagi mõjutda. Tõsi - Centurion elas oma edukat elu veel paarkümmend aastat peale II ilmasõja lõppu.
https://www.youtube.com/watch?v=0AnoySTfvFM

Tux kirjutas: Tiigrile oli ka vääriline vastane olemas, aga sõda lõppes veidi liiga vara, et Centurion oleks saanud reaalselt midagi mõjutda. Tõsi - Centurion elas oma edukat elu veel paarkümmend aastat peale II ilmasõja lõppu.
https://www.youtube.com/watch?v=0AnoySTfvFM

See video esitab teataval määral pooltõdesid.

Ajalooliselt venis Centurion nagu iga teine ja isegi sõja lõpuks polnud peale mõne käsitööna ehitatud prototüübi midagi ette näidata. Viimistlus ja ettevalmistamine seeriatootmiseks võttis veel aasta. Jutt nagu "aga tegelikult oli järgmise põlvkonna tank olemas" on siuke fantaasiaga pooleks. Mainin ära, et 44a suve lõpus võeti Tiiger 1 üldse tootmisest maha ja edukalt sai temale jahti peetud ka olemasolevate tankidega.

Centurioni arengukava-lühidalt:

*1943 sügisel pandi plaan paika, et vaja uut tanki(A41 koodnimetus tol ajal)
*1945 jaanuar jõuti nii kaugele(peale erinevaid rauda pandud käpaharjutusi) , et hakati esimest prototüüpide seeriat tootma.
*1945 suvel saadeti Mandri Euroopasse 6 prototüüpi! katsetamiseks. Üldse valmistati kokku 12 prototüüpi 46 aastaks.
*Seeria tootmine(Mk1esimene seeria mudel) algas 1945 sügisel
*Esimene seeriamudel saadi valmis alles 1946 veebruar!
*Briti armee võttis Centurioni relvastusse 1946 detsember.
*46/47 aasta peale toodeti kokku 105 tanki - 48Mk1 ning 57Mk2 varianti.

Alles Mk3 variandiga sai tank "20 pounder" kahuri - 1947 läks tootmisse ja aasta jooksul tehti 30tükki.

Mk1 ja Mk2 olid "17 pounder" kahuriga. Mk2 variandil oli kahuri stabilisaator aga kirjanduse järgi tundub(segaselt märgitud) , et alles 48a toodetud eksemplarid varustati sellega.Võib olla ka hiljem lisati "kaasajastamise" käigus.

Allikas, raamat : Simon Dunstan - Centurion. Modern Combat Vehicles: 2

-------

Mk1,Mk2(stabilisaatorita) puhul mingit sisulist eelist Panter tanki ees polnud. Britid tegid peale sõda võrdlus teste ja tunnistati fakti , et "vähemalt jõuti järgi". Need Centurionid, mida hiljem eksporditi erinesid nagu öö ja päev võrreldes esimeste seeriamudelitega!

Wots kirjutas: ...murrab torni korpuse küljest lahti kui pole suudmepidurit(seda aga armee ei soovinud)

Huvitav oleks üle käia neid põhjuseid detailsemalt, miks suudmepidur ei sobinud...

Wots kirjutas:.
*T-44 suurim eelis võrreldes T-34/85 oli korpuse soomus kaitse - ligikaudu kaks korda parem.

Huvitav oleks detailsemalt teada, milliste lahendustega see saavutati.

Lisan, et Wotsi (ja fossiili) ning tankiteema kaudu siia foorumile algupäraselt sattusingi ehk tunnustan asjaliku ja huvitava lugemise eest!

Svejk kirjutas:

Wots kirjutas: ...murrab torni korpuse küljest lahti kui pole suudmepidurit(seda aga armee ei soovinud)

Huvitav oleks üle käia neid põhjuseid detailsemalt, miks suudmepidur ei sobinud...

Wots kirjutas:.
*T-44 suurim eelis võrreldes T-34/85 oli korpuse soomus kaitse - ligikaudu kaks korda parem.

Huvitav oleks detailsemalt teada, milliste lahendustega see saavutati.

Lisan, et Wotsi (ja fossiili) ning tankiteema kaudu siia foorumile algupäraselt sattusingi ehk tunnustan asjaliku ja huvitava lugemise eest!

Tore kui minu postitused kellegile huvi pakuvad.

1) T-44-100 suudmepiduri koha pealt tulen kunagi tagasi. Natukene uurimustööd vaja teha.

2) T-44 korpuse soomuskaitse teemal ma alustaksin sellest, et miks eelnevad katsed T-34 välja vahetada/reaalset alternatiivi pakkuda ebaõnnestusid. Ebaõnnestumise all pean silmas asjaolu, et prototüüpidest kaugemale ei jõutud kuna armee ja kõrgem juhtkond ei näinud perspektiivi.

Küll aga hangiti nende arendus projektide puhul oskusteavat ja teataval määral lahendusi/komponente võeti seeriatootmises olevatel tankidel kasutusele.

------

Ennem 1943 aasta sügist(kui pandi T-44 esmane visioon paberile) oli kaks suurt takistust(lisaks paljudele muudele) , mis muutsid uue ja võimekama keskmise tanki loomise sisuliselt võimatuks peale sõja algust:

*Kõrgema juhtkonna range soovitus kasutada võimalikult palju juba tootmises olevaid komponente sest iga muudatus ju tähendab täiendavat kulu, mida hetkeliselt rindel kasutada ei saa.

*Levinud arusaam tanki ehituses, et mootor peab asuma korpuses pikki ja seal taga on jahutusventilaator/ käigukast/külgsidurid.
Seda lahendust kasutasid enamus Punaarmee tanke (BT , KV , T-34 , T-43 , T-34M , IS , T-50 , T-28 jne)

Ehk siis konstruktorid oli nõiaringis. Kui sul on nö mootori ruumi paigutus juba sisuliselt ette määratud siis jääb väga vähe mänguruumi, et parandada seeriatootmises oleva T-34/76 omadusi. Mootoriruum määras ära ka torni asukoha ning asjaolu, et meeskonna luuke pole mujale panna kui esisoomus plaadile auk teha.

Peale mootoriruumi üld paigutuse oli mõnes mõttes suurem mure komponentidega. Senised komponendid(mootor,sidur,jahutusventilaator,käigukast,külgsidurid,radiaatorid jne) pärinesid 30.ndate keskpaigast ning nende häda(üks paljudest) seisnes kehvas ruumi kasutuses. Tühja ruumi(kuhu midagi kasulikku ei saanud asetada) oli omajagu.

Sisuliselt oligi juba eos võimatu luua uut keskmist tanki kui pead maksimaalselt kasutama olemasolevaid komponente ja sul on etteantud kaalupiir(ligikaudu 30-32tonni).Seetõttu ka tulemus ei saanud oluliselt erineda algupärasest T-34/76est.

--------

T-44 puhul toimus paar muudatust. Esiteks oli lõppenud Kurski lahing kust saadi trofee Panter tanke ning teiseks olukord rindel paranenud mõnevõrra.

Pantri uurimine andis mõtteainet. Sügisel kui T-44 ilmus juba visandina paberile siis oli (erinevalt senisest mõttelaadist) torn asetatud korpuse keskele. Tänu sellele kolis juhi luuk ka korpuse katusele.

Torni nihutamine oli võimalik Venelaste puhul ainult mootoriruumi ümber projekteerimisega - mis tähendas uusi komponente või seniste modifitseerimist. Nüüd(kuna sõja kriitilisem osa oli möödas) kõrgem juhtkond andis mõnevõrra vabamad käed ja konstruktorid said hakata oma tööd tegema.

Jätkub...

Need suudmepidurid on tihtipeale ajaloolise belletristika objektideks - nt IS-2 kohta nutetakse, et kuidas iga pauku pidi meeskond ronima välja optikaid ja periskoope puhastama.

Kui vaadata Tiger I/II fotosid, siis seal oli samuti pearelva otsus suudmepidur, sakslastel olid kojamehed optika peal?

Muidu on tõesti suudmepiduri kasutamine mitte väga soovituslik (sestap tänased tankid on ilma), sest taoline põlemisgaaside suunamine tõstab paraku lendu paraja tolmupilve, mis reedab laskja asukoha.

Torni nihutamine oli võimalik Venelaste puhul ainult mootoriruumi ümber projekteerimisega - mis tähendas uusi komponente või seniste modifitseerimist. Nüüd(kuna sõja kriitilisem osa oli möödas) kõrgem juhtkond andis mõnevõrra vabamad käed ja konstruktorid said hakata oma tööd tegema.

T-44-l (ma ei tea, mis hetkest) oli ju mootor põigiti, see lühendas mootoriruumi ja vähendas ka kere kõrgust. Sellest alates ta vene tankidel ka põiki jäi.

Järgneb

Peale selle, et uus tank ei tohtinud rohkem kaaluda kui 30-32 tonni pidi olema soomuskaitse senisest parem. Üks algupärasest nõudest oli olla kaitstud Saksa 75mm L43-L48 kahuri eest(mõõdukatel tingimustel).

Miks nimelt 32 tonni põhineb ka asjaoludel , et kaalu ja võimsuse suhe poleks kehvem kui T-34 ja osad komponendid(Näiteks roomikud ja tugirattad) pidid olema ühised. Ka muud komponendid nagu sidur, külgsidurid/pidurid , lõppülekanded , käigukast pidid põhinema juba T-34 kasutusel olevatel. Ja nende komponentide töökindluse piir jäigi 30 tonni lähedale.

Polnud mõeldav alustada nullist ja lasta allhanke tehastel valmistada komponente nagu sooviti.

Kõige sirgjoonelisem ja tulutoovam oli vähendada korpuse ruumala/sisepinda võrreldes T-34ga ning tagada maksimaalne ruumi kasutus.

Selleks tehti võrreldes T-34ga järgnevad sisulised/suuremad muudatused:

*Vähe tuntud kuid tähtis muudatus oli radisti/abi mehhaaniku kaotamine meeskonnast. Seega jäi korpusse ainult juht. Tekkinud ruum kasutati ära kütuse ja laskemoona ladustamiseks. Korpuses asuva kuulipilduja kasutamine jäeti juhi hoolde - peale erinevaid katsetusi ja modifikatsioone(kuulipilduja asetati poritiivale) sellest mõttekäigust asja ei saanudki ja lõpuks üldse loobuti(T-55 teatud mudelist ). Raadio kolis aga torni.

*Loobuti kaldsoomusega kaetud külje "taskutest" . Seda sisepinda,mis "taskutes" oli polnud võimalik täies ulatusest ära kasutada ning samal ajal pani see piirangu torni suuruse peale.T-34/85 puhul suudeti hädaga 1600mm diameeter välja meelitada. 1600mm oli piisav 85mm torni jaoks aga tuleviku silmas pidades pidi olema vähemalt võimalus minna suuremaks.

*Korpuse tagaosast kaotati ära suure kaldega soomusplaadid. Püstisem võimaldas palju paremini paigutada mootori ruumi komponente.T-34 läbilõike pilt , mis on pandud postitusega kaasa näitab ilmekalt palju seal on tühja(raisatud) ruumi.

*T-34 vedrustus mis põhines keerdvedrudel ja mille püstakud piirasid korpuse siselaiust asendati ruumisäästlikuma torsioon lahendusega

*Korpuse(põrandast laeni) kõrguse vähendamine.T-34 oli kõrgus 1150mm , T-44 aga 1000mm(seeriamudelil) . Korpuse puhul pean silmas ainult soomus karpi mitte aga T-34 mootoriruumi kohal olevat tuulutus avadega katet ,mis ulatus veel kõrgemale.

Kuigi T-34 korpuse kõrgus oli pandud paika mootori ja jahutusventilaatori järgi siis T-44 puhul läheneti uut moodi. V-2-34 mootori eripära seisnes selles, et veepump asus mootori all ning ulatus karterist veel allapoole - mistõttu mootor oli ebamääraselt kõrge. Mootor asus aga kinnitusraami peal ja seetõttu ka käigukast/sidur koos muu jõuülekandega oli põrandalt õhku tõstetud(et kõik oleks väntvõlliga ühe joone peal). Postitusega pildid kaasas , et parem oleks visuaalselt ette kujutada.

T-44 puhul kasutati modifitseeritud mootorit V-2-44 kus oli veepumba asukohta muudetud(tõsteti kõrgemale) ja mootori sai asetada madalamale. V-2-34 väntvõlli otsas asuv ventilaator polnud enam oluline sest kogu jahutussüsteem lahendati ka teistmoodi.

Märkusena mainin ära, et V-2-44 tarneaeg oli pikk ja prototüüpidel oli põrandasse lihtsalt auk tehtud, et modifitseerimata V-2 mootori(mis pärines kas T-34 või IS seeria pealt) veepump ära mahutada. Väljapoole aga keevitati karp kaitseks. Ajutiseks lahenduseks kõlbas.

Järgneb...

Mootor asus aga kinnitusraami peal ja seetõttu ka käigukast/sidur koos muu jõuülekandega oli põrandalt õhku tõstetud(et kõik oleks väntvõlliga ühe joone peal). Postitusega pildid kaasas , et parem oleks visuaalselt ette kujutada.

Ehk siis NSVL-s polnud hüpoidülekannet juurutatud. Hüpoidülekanne on 90 kraadine ülekanne, kus vedava (väikse) hammasratta telg on suure hammasratta telje suhtes nihkes üles või alla. Autodel on enamasti allapoole (et saada kardaan madalamale), aga seda saab ka vastupidi panna (lasta jõuülekande mootori teljest allapoole. Lisaks on hüpoidülekanne palju vaiksem ega ulu sedasi nagu vanadel veokatel.

NSVL-s autoehituses muutus hüpoid massiliseks kuskil 1960ndatel. Gaz-51 näiteks oli tavalise koonusülekandega.

Põiki asetatud mootori (T-44) puhul aga pole hüpoidülekannet (ega ka koonust) tarvis. Seal kantakse jõud mootorilt käigukasti tavalise kaldhammastega ülekande abil. Seal on ju mootor samal teljel pooltelgedega.

Ma mõtlesin küll, et ma siinses Trummi ohjeldamatuks targutamiseks kujunenud teemas enam sõna ei võta,
aga see läbilõige T-34'st juhib tähelepanu ka mõnele tähtusetumale pisiasjale hüpoidülekannete ja muu olulise kõrval.

Nimelt selle tulevikkuvaatava ja ajaproovile vastupidanud lahenduse puhul, kus T-34 transmissioon ja veorattad on taga, on tulemuseks,
et lahingusektsiooni ja mootoriruumi vaheseina asukoht on umbes täpselt soomuskorpuse keskel.

Panther'il näiteks on mootorisektsioon vähem kui kolmandik soomuskorpuse pikkusest, sest seal kasutati "sellist porri" (Trummi enda väljend) nagu transmissioon ja veorattad ees.

Enne, kui Liivimaa kõige kõvem tankiteadlane sõna võtab, et maailma kõige parem tank projekteeriti ju tunduvalt varem, kui Panther,
siis Panzer IV'l on mootorisektsiooni pikkus samuti vähem kui kolmandik soomuskorpusest ja Panzer III'l pisut rohkem - ca 2/5.

Milliseid eeliseid ruumikas lahingusektsioon kaasa toob, ei pea vist üle kordama.

Äkki see liivimaa kõvem sofistika ajaja näitab siis praktikas ära, millisel tänapäeva tankil on mootor taga ja transmissioon ja veorattad ees.

Muide ka Leopard 2-l on täna pikimootor ja veorattad selle taga. Konstruktorid on vist täielikud idikad, neile pole saksa WWII alguse algeliste tankide eelised kohale jõundud. Küllap venelased viisid ka kõik paberi 1945 minema, polnud kuskilt snitti võtta.

Et võrdleme T-34 ja Leopard 2'e, leiame veoskeemi sarnasuse ja seeläbi õigustame T-34 kehva ruumikasutust?

Püüa siiski natuke kõrgemalt lennata.


PS. Oled ehk selle peale mõelnud, et üks peamisi põhjuseid miks valdav osa tänaseid tanke on tagumise veoratta asetusega, on see, et kogu
käiguosa ja mootor peab ühes kiireltvahetatavas power-pack'is olema? Ja et selline mõtteviis ei olnud väga teema siis, kui viimati suurt üleilmset sõda peeti.

Väike vahepala kuna tõusis arutelu käigukasti üle.

T-34 ei olnud käigukasti sisse tuleval võllil kasutusel hüpoidülekannet. Hüpoidi tunnusmärk on , et vedav ja veetav pole sama telje peal.

See, et hammasrattad on spiraalse(üks paljudest nimetustest) lõikega ei tee seda hüpoidiks sest võllide teljed on sama joone peal. Tegemist oli tavalise nurkülekandega.

Panen postitusega kaasa 2 pilti. T-34 5 käigulisest käigukastist.

*Mainin ära, et 4 käiguline oli veel robustsema ehitusega.