Postitatud: 11 Juun, 2010 10:17
Ma ei saanud ilmselt aru, kas LeBon siin paar postitust ülalpool oli irooniline v kutsus tõesti üles õppima taliibidelt sissisõjataktikat. Aga tõsi ta ju on, et sessamas Helmandi provintsis suudavad võib-olla vaid 400 aktiivset sissi tänu elanikkonna (valdavalt isegi passiivsele) toetusele, tulenegu see siis millest iganes, territooriumit mitte halvemini kontrollida kui NATO seda suudab. Siin kõneks oleva tankiostuga seoses aga hoopis üks teine mõttekäik, mis muidugi vaevalt selle saidi püsielanike enamusele meeldib. Kuid võiksite vähemalt korraks peast läbi lasta. Enne kui jätkan, selgitan igaks juhuks, et toetan kohustuslikku sõjaväeteenistust, riigikaitsekulutuste viimist partneritele lubatud suuruseni, ametnikkonna (st ka Kaitseministeeriumi oma) ja bürokraatia olulist vähendamist, kompetentsusprintsiibi järgimist ka ametnike seas jne, jmt. Kindlasti on Eesti riigikaitse põhikomponent rahva kaitsetahe ja parim kaitsepoliitika säärane, mis muudab kallaletungi ebatõenäoliseks. Arvan ka, et põhimõtteliselt on Eesti kaitstav. Aga päevselgeid rumalusi ja ressursi mõttetut raiskamist ei tohi toetada.
Oletame, et Eestile tungitakse kallale. Oletame, et seda teeb meie idanaaber, sest kes siis veel. Hetkel ja nähtvas tulevikus küll sellist ohtu nagu pole, aga kaugele me ikka näeme. Kui Venemaa seda ühe NATO ja EL liikmesriigi vastu teeb, siis kiiresti, massiivselt ja võimalikult ootamatult. Vahet siis pole, kas meil on tanke 1, 5 v 50. Kas tuleb ikkagi vastu hakata? Jah. Aga mõelgem nüüd, mida üldse tähendab Eesti kaitsmine. Mida me kaitseme, kui kaitseme Eestit? Piire, territooriumit, mingeid konkreetseid objekte (kas majanduslikke v nt mingit sümbolväärtust omavaid?), mingeid persoone, pealinna (muudame Tln linnavõitluse alaks?), oma au? Suur osa siinsetest listlastest ja mitmed arvamusliidrid eesotsas ühe reservkolonelleitnandiga, kellest ma küllaltki lugu pean, ütlevad ilmselt, et puhtsõjaliselt on asi täiesti selge: vastase edasitungi tuleb kõigiti viivitada (sest mistahes dessantidele jne vaatamata tungib ta pms edasi ikkagi traditsiooniliselt, soomuskolonnidena) ja kaitsta seejärel viimase võimaluseni sillapead Paldiski ja Ämari ümber, kuni neis/-l hakkavad maabuma NATO abijõud. Sellise võimekuse saavutamisele ongi EKJ areng suunatud, selleks vajame nii-ja-niisugust reservpataljonide arvu, nii-ja-nii-palju tanke, soomustransportööre, raskehaubitsaid, sellele kõigele kaitset õhulöökide vastu jne. Et vastane ründab ka nii õhust kui merelt ning tõhus kaitse eeldab vastase tagala ja kommunikatsioonide pidevat ohustamist, siis vajame lisaks kogu territooriumit hõlmavat totaalkaitset ja ettevalmistust sissisõjaks (milleks veame poisse igal aastal ja korduvalt metsaelu elama). Kui seda kõike suudame, siis muutub rünnak ise ühtlasi aina ebatõenäolisemaks. MOTT. Tankide osas asi niisiis täiesti selge. Ammu juba oli teisi vaja; Kaitsemin-i ametnikuhakatised, kes omal ajal ei taibanud tasuta v sõbrahinnaga vastu võtta mahakantavaid Saksa tanke jm vajalikku, tuleks maha lasta! Nagu needki, kes takistavad saavutamast vajalikku mobilisatsioonivõimekust, udutavad mingist asjatundmatute tsivilistide kontrollist patriootlikult ja rahvuslikult meelestet elukutseliste isamaakaitsjate üle jne!
Vastuargumentatsioon lähtub lihtsast arusaamast, et EV olemasolu õigustuseks on eesti rahva, keele ja kultuuri säilimine. Kuidas saaksid väikeriik ja väikerahvas neid kaitsta totaalses sõjas suurriigi vastu, kelle hoolimatuses inimelude ja kultuuriväärtuste vastu pole mingit kahtlust? Kuidas saaks neid kaitsta, muutes Eesti Venemaa ja NATO vahelise lahingutegevuse tandriks? Äkki koguni massihävitusrelvadega? Väikeriigi tõepoolest rahvuslikke huve järgivad juhid ei tohi rahvast riikluse nimel hävimisohtu seada. Piisab meie 0,9 mln-se (rohkem meid reaalselt Eestis pole) rahva mõõdukast redutseerimisest v suure(ma) osa eliidi hävingust v pagemisest, ja me pole enam elujõulised -- v satub ohtu omakultuur, ilma milleta pole aga mingit oma riiki pidada ei võimalust ega põhjust. Umbes samamoodi mõtlesid Baltimaade juhid maailmasõdadevahelisel ajal, valmistusid ainult võimalikuks koalitsioonisõjaks, püüdes sellestki võimalusel eemale jääda, ei valmistusnud üldse võitluseks üksinda, ja kui see oht -- võitlus N. Liiduga üks-ühe vastu elu ja surma peale, kusjuures surmakandidaadiks oli vaid üks pool -- reaalseks muutus, siis andsid alla. Nt sõjaeelne Kaitseliit ei valmistunud üldse sissisõjaks, ei KL ega armee viinud üldse läbi sissisõjaõppuseid. Reeturid, kapitulandid! ütleme tagantjärele, ent kui loosungid kõrvale jätta, siis mida reaalselt paremat oleksite tollastele juhtidele soovitanud? Kevadtalvel 1940 pakkusid Suurbritannia ja Prantsusmaa sõjalise katastroofi äärel seisvale Soomele vähest ja nagunii hilinevat sõjalist, kuid kohest poliitilist abi, sõttaastumist N. Liidu vastu. Soome juhid mõtlesid järele ja eelistasid Mannerheimi survel vastu võtta rasked rahutingimused. Sest viimane asi, mida vajab väikerahvas, on see, et suurriigid tema territooriumil omi arveid klaariksid. Muidugi, oli ka teisi põhjusi, rinne oli murdumas ja maa oleks peagi okupeeritud. Mõni asi, eks ole? Oleks tulnud jätkata vastupanu sissisõjana?
Miks ma seda kõike üldse räägin ja tankiarmastajate tuju rikun? See, et EW ajal polnud kasu suurriigi armeede minikoopia ülesehitamisest tegeliku iseseisva kaitsevõime asemel, ei tähenda ju üldsegi automaatselt, et nüüd poleks abi minikoopia minikoopia ülesehitamisest! Tänu sellele oleme juba NATOs, mis on meie pmn kaitseargument, NATO-l on olemas Baltimaade kaitsekava, mille järgi peame käituma, jne. Kas Eesti pole siis kaitstav v mis!? Eespool juba ütlesin, et ka minu meelest on. Kuid tingituna sellest, et minu meelest tuleb Eestit kaitstes eelkõige silmas pidada eesti rahva ja kultuuriruumi säilimist, ei saa see kaitsmine seisneda ei hävitavas rindevõitluses (mis see sillapea hoidmine muud oleks?) ega meie oludes nüüdsetes mõttetus metsasõjas. Ses mõttes saan mina küll aru sõnadest, mida keegi Kaitsemin-i ametnik olla öelnud (vist) ühele meie reservbrigaadikindralile seoses loobumisega järjekordse raskerelvasaadetise vastuvõtmisest: "Kes teid hulle teab, hakkategi äkki sõdima!" Aeg oleks juba lõpetada see soldafonide seas nii populaarne valmistumine eelmiseks sõjaks. See on juba peetud ja kaotatud. Ka selle eelmise järellainetuses kandus rahvusliku vastupanu eesliin vähemalt 1956. a-st hoopis kultuuriellu. Muidugi tuleb sissetungi korral vastu hakata, ja seal, kus vaja, ka relvadega. Kuid peamised on poliitiline ja okupatsiooni pikema kestvuse korral ka kultuuriline vastupanu, oma allumatuse ja vastumeelsuse pidev demonstreerimine, liitlaste poliitiline tugi ja majandussanktsioonid -- ning suunatud terrori- ja diversioonitegevus okupatsioonivõimu juhtkonna, närvisõlmede jne vastu. Tegevus, millest poliitilise korrektsuse raames ei saa rääkidagi. Olulised pole mitte tankid, vaid rahva veendumus oma riigi eelistes ja selle hoidmise vajaduses, oskus relvade jmt-ga ümber käia, aegsasti loodud vastupanuvõrk oma varude jmt-ga, usaldusväärsed sidekanalid nii Eestis kui väljapoole jne. Nõuk aja lõpus oli GRU-l kõikides Balti riikides a 1 võimaliku NATO okupatsiooni puhuks põranda alla viidud luure-diversioonibrigaadi kaader oma konspiratiivkorterite, relvapeidikute jmt-ga. Olete neist midagi kuulnud? Mis neist saanud on? Küsimus, kas meil midagi taolist ette on valmistatud, on ainult retooriline.
Oletame, et Eestile tungitakse kallale. Oletame, et seda teeb meie idanaaber, sest kes siis veel. Hetkel ja nähtvas tulevikus küll sellist ohtu nagu pole, aga kaugele me ikka näeme. Kui Venemaa seda ühe NATO ja EL liikmesriigi vastu teeb, siis kiiresti, massiivselt ja võimalikult ootamatult. Vahet siis pole, kas meil on tanke 1, 5 v 50. Kas tuleb ikkagi vastu hakata? Jah. Aga mõelgem nüüd, mida üldse tähendab Eesti kaitsmine. Mida me kaitseme, kui kaitseme Eestit? Piire, territooriumit, mingeid konkreetseid objekte (kas majanduslikke v nt mingit sümbolväärtust omavaid?), mingeid persoone, pealinna (muudame Tln linnavõitluse alaks?), oma au? Suur osa siinsetest listlastest ja mitmed arvamusliidrid eesotsas ühe reservkolonelleitnandiga, kellest ma küllaltki lugu pean, ütlevad ilmselt, et puhtsõjaliselt on asi täiesti selge: vastase edasitungi tuleb kõigiti viivitada (sest mistahes dessantidele jne vaatamata tungib ta pms edasi ikkagi traditsiooniliselt, soomuskolonnidena) ja kaitsta seejärel viimase võimaluseni sillapead Paldiski ja Ämari ümber, kuni neis/-l hakkavad maabuma NATO abijõud. Sellise võimekuse saavutamisele ongi EKJ areng suunatud, selleks vajame nii-ja-niisugust reservpataljonide arvu, nii-ja-nii-palju tanke, soomustransportööre, raskehaubitsaid, sellele kõigele kaitset õhulöökide vastu jne. Et vastane ründab ka nii õhust kui merelt ning tõhus kaitse eeldab vastase tagala ja kommunikatsioonide pidevat ohustamist, siis vajame lisaks kogu territooriumit hõlmavat totaalkaitset ja ettevalmistust sissisõjaks (milleks veame poisse igal aastal ja korduvalt metsaelu elama). Kui seda kõike suudame, siis muutub rünnak ise ühtlasi aina ebatõenäolisemaks. MOTT. Tankide osas asi niisiis täiesti selge. Ammu juba oli teisi vaja; Kaitsemin-i ametnikuhakatised, kes omal ajal ei taibanud tasuta v sõbrahinnaga vastu võtta mahakantavaid Saksa tanke jm vajalikku, tuleks maha lasta! Nagu needki, kes takistavad saavutamast vajalikku mobilisatsioonivõimekust, udutavad mingist asjatundmatute tsivilistide kontrollist patriootlikult ja rahvuslikult meelestet elukutseliste isamaakaitsjate üle jne!
Vastuargumentatsioon lähtub lihtsast arusaamast, et EV olemasolu õigustuseks on eesti rahva, keele ja kultuuri säilimine. Kuidas saaksid väikeriik ja väikerahvas neid kaitsta totaalses sõjas suurriigi vastu, kelle hoolimatuses inimelude ja kultuuriväärtuste vastu pole mingit kahtlust? Kuidas saaks neid kaitsta, muutes Eesti Venemaa ja NATO vahelise lahingutegevuse tandriks? Äkki koguni massihävitusrelvadega? Väikeriigi tõepoolest rahvuslikke huve järgivad juhid ei tohi rahvast riikluse nimel hävimisohtu seada. Piisab meie 0,9 mln-se (rohkem meid reaalselt Eestis pole) rahva mõõdukast redutseerimisest v suure(ma) osa eliidi hävingust v pagemisest, ja me pole enam elujõulised -- v satub ohtu omakultuur, ilma milleta pole aga mingit oma riiki pidada ei võimalust ega põhjust. Umbes samamoodi mõtlesid Baltimaade juhid maailmasõdadevahelisel ajal, valmistusid ainult võimalikuks koalitsioonisõjaks, püüdes sellestki võimalusel eemale jääda, ei valmistusnud üldse võitluseks üksinda, ja kui see oht -- võitlus N. Liiduga üks-ühe vastu elu ja surma peale, kusjuures surmakandidaadiks oli vaid üks pool -- reaalseks muutus, siis andsid alla. Nt sõjaeelne Kaitseliit ei valmistunud üldse sissisõjaks, ei KL ega armee viinud üldse läbi sissisõjaõppuseid. Reeturid, kapitulandid! ütleme tagantjärele, ent kui loosungid kõrvale jätta, siis mida reaalselt paremat oleksite tollastele juhtidele soovitanud? Kevadtalvel 1940 pakkusid Suurbritannia ja Prantsusmaa sõjalise katastroofi äärel seisvale Soomele vähest ja nagunii hilinevat sõjalist, kuid kohest poliitilist abi, sõttaastumist N. Liidu vastu. Soome juhid mõtlesid järele ja eelistasid Mannerheimi survel vastu võtta rasked rahutingimused. Sest viimane asi, mida vajab väikerahvas, on see, et suurriigid tema territooriumil omi arveid klaariksid. Muidugi, oli ka teisi põhjusi, rinne oli murdumas ja maa oleks peagi okupeeritud. Mõni asi, eks ole? Oleks tulnud jätkata vastupanu sissisõjana?
Miks ma seda kõike üldse räägin ja tankiarmastajate tuju rikun? See, et EW ajal polnud kasu suurriigi armeede minikoopia ülesehitamisest tegeliku iseseisva kaitsevõime asemel, ei tähenda ju üldsegi automaatselt, et nüüd poleks abi minikoopia minikoopia ülesehitamisest! Tänu sellele oleme juba NATOs, mis on meie pmn kaitseargument, NATO-l on olemas Baltimaade kaitsekava, mille järgi peame käituma, jne. Kas Eesti pole siis kaitstav v mis!? Eespool juba ütlesin, et ka minu meelest on. Kuid tingituna sellest, et minu meelest tuleb Eestit kaitstes eelkõige silmas pidada eesti rahva ja kultuuriruumi säilimist, ei saa see kaitsmine seisneda ei hävitavas rindevõitluses (mis see sillapea hoidmine muud oleks?) ega meie oludes nüüdsetes mõttetus metsasõjas. Ses mõttes saan mina küll aru sõnadest, mida keegi Kaitsemin-i ametnik olla öelnud (vist) ühele meie reservbrigaadikindralile seoses loobumisega järjekordse raskerelvasaadetise vastuvõtmisest: "Kes teid hulle teab, hakkategi äkki sõdima!" Aeg oleks juba lõpetada see soldafonide seas nii populaarne valmistumine eelmiseks sõjaks. See on juba peetud ja kaotatud. Ka selle eelmise järellainetuses kandus rahvusliku vastupanu eesliin vähemalt 1956. a-st hoopis kultuuriellu. Muidugi tuleb sissetungi korral vastu hakata, ja seal, kus vaja, ka relvadega. Kuid peamised on poliitiline ja okupatsiooni pikema kestvuse korral ka kultuuriline vastupanu, oma allumatuse ja vastumeelsuse pidev demonstreerimine, liitlaste poliitiline tugi ja majandussanktsioonid -- ning suunatud terrori- ja diversioonitegevus okupatsioonivõimu juhtkonna, närvisõlmede jne vastu. Tegevus, millest poliitilise korrektsuse raames ei saa rääkidagi. Olulised pole mitte tankid, vaid rahva veendumus oma riigi eelistes ja selle hoidmise vajaduses, oskus relvade jmt-ga ümber käia, aegsasti loodud vastupanuvõrk oma varude jmt-ga, usaldusväärsed sidekanalid nii Eestis kui väljapoole jne. Nõuk aja lõpus oli GRU-l kõikides Balti riikides a 1 võimaliku NATO okupatsiooni puhuks põranda alla viidud luure-diversioonibrigaadi kaader oma konspiratiivkorterite, relvapeidikute jmt-ga. Olete neist midagi kuulnud? Mis neist saanud on? Küsimus, kas meil midagi taolist ette on valmistatud, on ainult retooriline.
Mina olen, ja selle baasil võin öelda, et midagi nii rumalat kui see sinu valik pole kohe jupp aega kuulnud. Sellest toruga põõsas istumisest siis...EDIT:Aga mida teeb selle põõsaga 125 mm Tuula relvameistrite loomingust välja lastud mürsk? Jällegi oma silmaga nähtuid ja siinkohal edu sulle seal põõsas... RIP. Kas sina roniksid soomuskolonniga võsasse eelnevalt enese julgeolekut tagamata? Ilmselt mitte. Miks sa siis venelasi endast rumalamaks pead. Gruusia näitas ju puust ja punaseks ette, et hoolimata sellest, milliseid vigu kõrgemal tasemel tehti, said polgu ja madalamal tasemel juhtivkoosseis oma tööga hakkama rahuldaval ja heal tasemel.
) hävinenud.