Sellesse vallandamise väitesse vene kanalilt suhtuksin ma ülima ettevaatusega. Esiteks ei kujuta ma ette mehhanismi, kuidas politseist info kaebuse kohta tööandjale liigub. Teiseks on Saksamaa üks ütlemata seadust armastav riik ja omakorda üks enam reguleeritumaid valdkondi on tööõigus.Borja kirjutas:Äsja kandis ühe vene kanali õhtustes uudistes nende saksa korrespondent ette, et sadakond kaebust neilt KÖLNi naistelt on vaid jäämäe tipp, sest enamasti moslemistest ahistet saksa naised lihtsalt ei tahagi politseisse teatada - kartes saada külge "sallimatu rassisti" silti - ühes sellelejärgneva töölt vallandamisega.. vot tak![]()
---
Läti võtab esmalt vastu kuni kümme asüülitaotlejat.
Keegi Hendrik Alla peab normaalseks Eesti lipule roppuste sodimist ja üleüldse kõige üle irvitamist:
Ta unustab ära, et suvalised irvhambad ja muidu klounid ei ole aadlimehe suhtes satisfaktsioonivõimelised. Nende peale ei ole aadlimehel võimalik solvuda. Need lihtsalt häirivad teda.Mõni päev tagasi hakkas uudiseportaalides ringe tegema lugu Kõrgõzstanis töötavast kaevandusspetsialistist šotlasest Michael McFeatist. McFeat postitas sotsiaalmeediasse pildi pühade ajal rahvusliku hobuselihavorsti tšutšuki järel sabas seisvatest kirgiisi kolleegidest ja mainis, et talle meenutab see roog hobuse peenist.
Valesti mainis. Kirgiisi kaevurid solvusid, kuulutasid välja streigi, šotlane võeti kinni ja nüüd ähvardab teda süüdistus rassiviha õhutamises, mis on Kõrgõzstani seaduse kohaselt karistatav kuni viieaastase vangistusega. Viis aastat Kõrgõzstani türmis pole naljaasi ka šotlasele. McFeat oli sunnitud oma hobusepeenise kohta käivaid sõnu sööma ja vabandas, et tema pole tahtnud kedagi solvata. Viimaste andmete kohaselt on ta riigist välja saadetud, mitte kulinaartoodete, vaid väidetavalt valesti esitatud dokumentide tõttu.
Tobe lugu, eks ole. Mingit vorsti nii pühaks pidada, et selle üle naljatamise eest maalt välja saata. Olen kindel, et sel veendumusel on lõviosa neist eestlasest, kes aastalõpus üle verivorstivaagna end «Tujurikkujat» vaatama seadsid. 198 000 eestlast (vaadatuim saade eelmisel nädalal) ei saa eksida! Ei osanud nad hinges aimata, et saate lõpus lajatatakse neile sellise latiga, et sädemeid lendab.
Nii võrdsustaski häälekas osa eestlastest ennast tublide kirgiisi kaevuritega, tundes, et nende püha vorsti on hingepõhjani solvatud. Alo Mattiiseni laul on nende oma, kuidas seda tohib solkida! Maestro Veljo Tormis ütles eile välisministeeriumi kultuuripreemiat kätte saades, et kui miski on rahvale nii hingelähedane kui Mattiiseni laulud, siis on see osa rahvakultuurist. Tormise enda looming põhineb just rahvamuusika miksimisel. Ei tea, mis tunnetega õige 19. sajandi keskpaiga eestlane oleks «Isuri eepost» vaadanud?
1997. aastal maalis kunstnik Raul Meel Eesti lipu üle Peeter Sauteri tekstiga, mis sisaldas ohtralt Wiedemanni sõnaraamatust pärit maalähedasi sõnu. Sai selle eest kultuuripreemia. Aga üks inimene käis näitusel, nägi ja kaebas lipu mõnitamise pärast kaitsepolitseisse. Ei mäleta, kas ja mida see uuris.
Nagu nüüdki, olid õigemad eestlased vähemalt sõnades valmis Meele ja Sauteri teibasse ajama ja surnuks kivitama. Ikka eestluse ja selle riigi mõnitamise eest. Aga riik jäi alles, ja käsi püsti, kes üldse mäletab, mis Meele teose nimigi oli.
Kui aadlimees solvub, nõuab ta satisfaktsiooni duellil. Kui väljakutsutu valib relvad, võiks tegu olla näiteks võistulaulmisega. Eks siis selgu, kelle vorst on püham. Seda nalja tahaks kohe näha.
Usun, et nagu sõnavabadus, on ka naeruvabadus inimõigus.