Svobodas majandusajakirjaniku Maksim Blanti artikkel "Kas sõjaks on raha?"
https://www.svoboda.org/a/estj-li-denjg ... 60244.html
Põhiteesid:
- jaanuaris müüs vene keskpank valuutat (Hiina jüaanid) päevas 3,2 miljardi rubla eest, et katta eelarveauku;
- veebruaris tehakse sama, ainult et juba 8,9 miljardi rubla eest päevas;
- Brent nafta maksab praegu ligikaudu sama, mis aasta tagasi, Urals nafta on sama ajaga odavnenud 1,7 korda, loogiliselt langevad riigi maksutulud;
- see on täpselt see efekt, mida Lääs naftaembargoga taotles - vähendada võimet sõda finantseerida. Kuid peame tähele panema, et naftasaaduste piirangute (jõustuvad veebruarist) efekt ei ole veel kohale jõudnud;
- juttudele sanktsioonide mittemõjumisest võib seega punkti panna;
- Putin ei olevat rahul, et riigi maksutulud nafta müügist vähenevad. Siin vaja midagi ette võtta. Kurja juur olevat Urals nafta noteeringud, mis kujunevad turul. Putin olevat käskinud 1.märtsiks välja mõelda uue skeemi, põhiliseks töövariandiks olevat skeem, kus sisuliselt hakkab noteeringuid (ehk siis taset, millest arvutatakse makse) määrama riik.
See viimane punkt teeb eriti heameelt, lausa nostalgia tuleb endal peale.
Naftafirmad on olnud Putini lüpsilehm, see on see, kust tuleb raha. Alati on tulnud. Gaspromi ja Rosnefti bossi töölaud on see koht, kus rubla läheb liikvele, kust rublane münt hakkab veerema oma teekonnal. See tähendab, need firmad ei ole kunagi olnud selle jaoks, et riik peaks neile midagi andma (kahjumi katmiseks). Nafta ja gaasi müük on allikas, kust saab raha, et katta muid kahjumeid, alati on saanud. Kui aga sealt enam võtta ei ole, siis...