"Tankid EKV-le"

[kaur3]

Trumm ütles:

Täna on meil vägede reaalne koostööõpe mis tasemel? Ei pea just olema läbinud sõjakooli keskastmekursust aru saamaks kurvast tõsiasjast, et üks brigaad isegi jedi-mõõkade ja UFO-taldrikutega on Eesti-suuruses riigis köki-möki, sõja tulemust ei määra mitte Leopardide kahurite mark, vaid see, kui kiiresti saab Kükametsa Ants relvile, mida ta oskab ja suudab

Trumm, innustaksin Sind oma mõtet arendama ja küsiks, et mis relvad Kükametsa Antsu käes sunniksid esimese hooga vastast mitu korda mõtlema enne sõtta minemist ja kui ta selle on siiski plaani võtnud, siis mis relvad suudaks kõige kiiremini tal mõistuse koju tuua?

[Madis22]

Asi pole ju üksi Antsus endas. Nii nagu üksus on alati rohkem väärt, kui üksuse jagu ükskuid mehi kokku, nii on ka erinevate relvaüksuste süsteem enam väärt, kui ükskõik milline neist relvadest sama maksumuse eest. Tank, mida toetab punt jalaväelahingumasinaid, suurtükk, õhutõrje-, pioneeri- ja luuresoomuk, on rohkem väärt, kui eelpool-loetlu hinna eest tanke, rakett-relvi, või suurtükke.

[kaur3]

Madis, võib-olla peaksid Sa oma seisukoha üle arutama selle mehega?
Kahjuks kehtivad tema osas vist relvamüügi piirangud, millest meie vabad oleme.

[Kapten Trumm]

Asi pole ju üksi Antsus endas. Nii nagu üksus on alati rohkem väärt, kui üksuse jagu ükskuid mehi kokku, nii on ka erinevate relvaüksuste süsteem enam väärt, kui ükskõik milline neist relvadest sama maksumuse eest. Tank, mida toetab punt jalaväelahingumasinaid, suurtükk, õhutõrje-, pioneeri- ja luuresoomuk, on rohkem väärt, kui eelpool-loetlu hinna eest tanke, rakett-relvi, või suurtükke.

Ants oli rohkem kujund terminile "reserv".

Edukas sõjapidamine Eesti-suurusel ajal vajab suurusjärk suuremat sõjajõudu on on seda mistahes brigaad mistahes relvastusega. 1939 oleks tänapäeva brigaadi+suurtükiväegrupi ekvivalente pandud välja nii tükki 18.

Lugedes aeg-ajalt meie algdokumente, tekib mõte, et meil puudub õppekavadest termin "relevantne sõjajõu suurus". Ainuke, kes sel teema (kasutult) avalikult juttu teeb, on tuntud reservkolonelleitnant. Erinevalt praegusest tuututamisest viivituslahingust ja liitlastest ütles Laidoner 1939 selgelt välja, et Eesti sugune pisiriik ei saa lubada endale erilist territooriumi kaotust, sest see territoorium ise on ju sõja pidamise ressurside allikas. Ilma ülejäänud Eesti ressurssideta pole võimalik Suur-Tallinnas, kuhu on selleks ajaks kogunenud vähemasti 600 000 inimest mingi valemiga miski 30-60 päeva vastu pidada. Joogiveest on siin foorumis juba juttu olnud - hakkame ruttu-ruttu mobiilseid merevee magestamise jaamasid ehitama....toiduainete varusid on mõneks päevaks....haiglakohti on näpuotsaga...elektrijaamad kõik vastase tule all. Kuidas?

[kaur3]

OT, kuid Trummi mõttekäiku lugedes tahaks vastata. Mina saan meie poliitikutest, kes peavad kontrollima sõjavälaste tegevust, aru. Poliitikud, rahva esindajad, ei suuda endale hästi ette kujutada, et kuidas nad enda ette kerkivate probleemide lahendamisel kasutavad sõjaväge. Nad kasutavad oma probleemide lahendamisel haridusministeeriumi, sotsiaalministeeriumi jne ministeeriume. Sõjaväe teema kattub nende ette veerevate probleemidega nii palju, kui keegi poliitikutest saabub Brüsselist ja seal lepitakse kokku, et nüüd minnakse Iraaki, Afganistani jne. Võetaksegi otsus vastu, sest lepingud ja maailmapilt seovad ja antaksegi jõukohane lubadus saata mehi kusagile kollektiivseid huve kaitsma. Kui rääkida relvahangetest, siis ma kahtlustan, et sedasi said endale laevad ka mereväelased. NATO'le oli midagi lubatud ning mereväelased olid kohe jaol koos kataloogidega. Iseseisva kaitsega oli seal midagi vähe ühist. Iseseisva kaitse mõõtkava, koos vastava hinnalipikuga, on arvestades muid aktuaalseid probleema aga liig mis liig. Nüüd ongi välja mõeldud, et teeme selle Suur-Tallinna sõjalise kaitse idee teoks ning rahu majas. Hinnalipik ei tapa, aktiivsed nn sõjahullud saavad tanke näha, suurtükke vaadata jne. ... ning üleüldse oleme me NATO's ning meile tullakse appi igal juhul ehk meie ees seisva probleemi lahendamiseks ei ole vaja ainult meie jõudu, vaid peamine jõud ja heidutus tulevad liitlaste poolt.

Trumm, Sinu poolt pidevalt näiteks toodavas Iisraelis on lood aga teisiti. Seal kasutavad poliitikud oma jooksvate probleemide lahendamiseks pidevalt sõjaväge. Sõjaväega minnakse naabrite juurde, kes kotivad, sõjaväega rünnatakse palestiinlaste liitlasi, oma huve kaitstakse välismaal tapmistega jne. Iisrael on elanud selles keskkonnas üle poole sajandi ning tänased poliitikud on nn ajupestud sellise maailmapildiga. Iisrael ei ole NATO ja EL liige ning nad peavad ise hakkama saama. Nende suurim liitlane on diasporaa, kes oma lobeerimisega on saavutanud Iisraeli riigile tegevusvabaduse, kus vaatamata läänemaailma moraalinormide eitamisele, ei juhtu nendega mitte midagi. Eesti ja Eesti poliitikutega on looda aga teisiti.

[Kapten Trumm]

Minumeelest on põhiline vahe selles, et Iisraeli valmisoleku sõjaks on tinginud vajadus. Meil seda vajadust vähemalt ei tajuta/ei mõisteta/ei aduta, milleks, praegu on ju rahu ajajärk, meil on NATO jne jne jne.

Tuletan siinkohal meelde rahvusvahelise olukorra muutust 1930ndatel, mis mõne aastaga keerati pea peale ja millega paljud väikeriigid ei jõudnudki sammu pidada - sest 30ndate alguses patsifism rokkis ja oli tore rahu aeg, lisaks majanduskriis, armee - milleks? Anname parem sotsiaalabi. Ajalool on ju komme korduda. Mitte identsena, aga nii põhivooludes. Ja kuna IDF on pidevalt sõdinud, siis on real riigiaparaadis enamuses need, "kes on käinud". Meenutame nt endise peaministri Ariel Sharoni tegemisi Knessetist pisut eemal.

Eesti valitsuses on täna üks inimene, kes sõda kogenud on - siseminister Pomerants. Enne oli täitsa tühjus, maksimaalselt - N. Liidu ülikooli sõjaline kafeedra - ühesõnaga armeest teatakse samapalju kui siga apelsinist. Ehk poliitikud ei saagi aru, milleks KV vajalik on ja mis sellega teha.

[Kilo Tango]

Ehk poliitikud ei saagi aru, milleks KV vajalik on ja mis sellega teha.

Siin sa utreerid ikka rämedalt. Võib ju olla, et isegi on poliitikuid, kes vastavad sinu "ei saa aru" kvalifikatsioonile, kuid peaasjalikult on tegemist ikkagi sellega, et need mehed/naised tegelevad igapäevase enesemüügiga ja räägivad seetõttu seda, mida valija kuulda tahab. See on demokraatiale omane ning sellest tuleneb ka tõsiasi, et ehkki eelarved kärisevad kõigis Euroopa riikides ei tõtata kusagil pensioniiga pikendama.

Rahu ajal on valijaskonnale väga raske selgeks teha, et kõhu kõrvalt tuleks kahuritesse investeerida. Võimalik aga raske.

[setu]

baltops lätis. raskeveod

[kaur3]

... kuid tekkinud olukorras on üks hea asi. See seisneb asjaolus, et kaitsekulutuste suurusjärguga on kõik poliitikud nõus. Nüüd tuleks asjatundjatel tjuunida kaitselahendus, mis aitaks poliitikuil jooksvalt lubadusi liitlaste juures täita ning samal ajal aitaks luua ka veenva iseseisva okkakihi. Meie sõjaväelased on küll kokku leppinud, et teeme okkakihi, kuid see ei paista isegi minusugusele diletandile veenva iseseisva kaitse lahendusena. Tahetakse imiteerida konventsionaalset armeed, mis jääb kordades oma võimekuselt alla võimaliku vastase konventsionaalsele armeele. Kogu senise iseseisva sõjalise kaitse loomise tegevuse juures ei ole vähemalt minul tekkinud TOIMIVUSE TUNNET ehk edutunnet. See tunne on aga meeskonnas koostöö kujunemise üks peamisi aluseid. Kui seatud eesmärgid ei ole realistlikud, motivatsioon kõigub meeskonnas seinast seina ja motivatsioonid on põhimõtteliselt erinevad (kes proovib oma täitumatuid unistusi ellu viia, kes ronib alandlikult karjääriredelil, kes on niisama ludri jne); siis mis tiimi me siin ehitame?

[ribikardin]

...minusugusele diletandile ...... juures ei ole vähemalt minul tekkinud TOIMIVUSE TUNNET ehk edutunnet...

Kunagi ammu mingis mehaanika alusaine loengus öeldi, et ekspertarvamus on eksperdi kõhutunne.

[tuna]

Selle kohta, kuidas nö konventsionaalne asi ei sobi ja kindlasti tahetakse midagi uut välja mõelda, on mul rääkida üks muinasjutt.

Kunagi oli ühes äsja iseseisvuse saavutanud riigis minister, kes oli kindel, et tema noorel riigil ei ole vaja luureteenistust. Mälestused okupeeriva riigi julgeolekuteenistuse rõhumisest olid värskelt meeles, samuti oli maailmas just lõppenud aastakümneid kestnud terav vastasseis. Nüüd tundus, et kõik halb on jäänud seljataha ja koos sellega ka muud igandid (lisaks juba mainitud luurele) nagu sõjavägi, raudtee, suurtööstus ja veel palju muud sellist. No ei olnud need asjad lihtsalt veenvad alanud uuel ajastul.

Minister oli lisaks edumeelsusele siiski ka paljulugenud inimene (ta oli värskelt läbi töötanud Suvorovi "Akvaariumi") ja mõistis, et kuskilt peab informatsioon riigi juhtkonnani ikkagi jõudma. Ei ole ju mõeldav, et iga minister veedab osa oma päevast infot taga ajades ja pärast kulub suur osa valitsuse istungist sellele, et ministrid võrdlevad oma eelmise päeva saaki.

Kuna tollal kirjutati ühe ookeani taga asuva suurriigi ajalehtedes, et 90 protsenti luureandmetest pärinevat niikuinii avalikest allikatest, siis tuli ministri arvates teha hoopis üks instituut, kes ümbritsevat maailma ajalehtede põhjal analüüsiks.

Ministri idee leidis loomulikult alluvate seas tormilist heakskiitu, mida aga väljendati järgmise vestluse kujul.

«Härra minister, Teie idee on äärmiselt huvitav, aga kuidas Te kavatsete sellise instituudi puhul toime tulla asjaoluga, et tellitud ajalehed saabuvad Eestisse hilinemisega, osasid aga ei saagi siia tellida? Nii on instituudi hinnangud alati aegunud ja puudulikud.»

«See pole probleem, me teeme instituuti osakonna, mis tegeleb ajalehtede kiire Eestisse toimetamisega,» leidis minister kiiresti lahenduse.

«Kui aga riik, kelle kohta me infot niimoodi kogume, sellest teada saab, siis on tal meid kerge petta, sokutades ajalehtedesse vastava informatsiooni. Või kui üks ajaleht kirjutab ühte moodi ja teine teist moodi, siis kuidas selline instituut kindlaks teeb, kummal neist õigus on?»

Ka nüüd ei jäänud minister hätta: «Me teeme instituuti osakonna, mis kohapeal asjad kindlaks teeb.»

«Kuidas me saame aga kindlad olla, et selle osakonna töötajaid seal ära ei osteta, nii et nad koju tulles toovad meile valeteateid?»

Ka see vastuväide ei murdnud ministri otsivat vaimu: «Tuleb palgata inimesed, kes selliseid äraostmiskatseid avastavad ja ära hoiavad.»

«Aga härra minister, kui sellisel instituudil on kõik Teie poolt pakutud allüksused, siis mille poolest see erineb klassikalisest luureteenistusest?»

Luureteenistus sellele riigile siiski loodi, minister aga jätkas oma peadpööritavat karjääri.

[kaur3]

tuna, ma ei eita ju sõjaväe loomist, vaid me vaidleme siin taktikate ja relvade valikute üle

Kui jätkata Sinu muinasjutu teemal, mille eesmärgiks oli sõjaväega analoogia tekitamine, siis kas Eestis on tõesti loodud selline struktuur? Kas asjad on tõesti nii?!?

[tuna]

Põhimõtteliselt ongi. Kastide üldarv on muidugi väiksem, sest riik on lihtsalt väiksem.

[toomas tyrk]

Selle kohta, kuidas nö konventsionaalne asi ei sobi ja kindlasti tahetakse midagi uut välja mõelda, on mul rääkida üks muinasjutt.

Muinasjutt on muidugi ilus. Aga nii see ju omal ajal peale hakkaski. Ja kui rääkida "võimekutest" - sel ajal oligi "nutikas ajalehe lugemise võimekus" maksimaalne, mida me selles valdkonnas suutsime välja käia. Spioonid väljamaal ja muu selline oli ainult märg unenägu.

Ja mis sealt edasi on tulnud, ei kuulu isegi muinasjuttude vestmise valdkonda...

[kablajaan]

Oleks viisakas härra Poomi poolt mainida millal ja millises väeliigis lugupeetud ajakirjanik kutsealusena oma kodanikukohust ka täitis?

vahipataljonis ta mõned kuud olla teeninud, kuni mingi tervisepaberiga vabaks sai.

seega: ilmselt jalavägi, arvatavasti läbinud SBK.

ma ei tea, kas ta on käinud kõrgematel riigikaitse kursustel, mida kaitseministeerium ajakirjanikele teeb. maksaks uurida.