Mõne tähelepanekud ksf Renegate87 poolt toodud postitustele artikli
https://meduza.io/en/feature/2023/02/08 ... -paradoxes kohta.
Millest nüüd alustada… Artikkel, mille ksf Renegate siia postitas. Hästi, kõigepealt tõlge. Kahjuks selliseid asju tõlkida inglise keelest otse eesti keeled suhtkoht võimatu. Tõlkes läheb “palju kaduma”! Teiseks, kui juba tõlkida, siis kogu artikkel, milleks tirida sealt välja osasid ja osad tõlkimata jätta, a`la valin need, mis sobivad ainult minu seisukohtadega, mis ei, need jätan välja??
Muidugi, ma ei ole majandusteadlane ja see, mis kirjutan, on ainult minu nägemus või arvamus või oskus aru saada, mida seal kokku kirjutatud.
Aksioom. Majandust ei saa peatada või viia ta järsu seiskumiseni. Isegi kui 2 inimest kasvõi miljonist teevad omavahel mingit vahetust, kasvõi vahetavad asju oma vahel, siis ka see on juba majandustegevus. Seega kui kirjutada, et sanktsioonide eesmärk oli peatada või seisata Vene majandustegevus, siis on see eksitamine, demogoogia jne. “Eksimine on inimlik, eksitus on kuratlik..”
Teine põhiline punkt, millele ksf Renegat nagu püüab panna rõhku, et sanktsioonid on poliitiliselt motiveeritud. Ma isegi ei saa aru, mis ta sellega tahab öelda või kirjutada. Sanktsioonid ongi poliitiliselt motiveeritud, isegi kui need on majanduslikud, finantsilised jne. Ja seda just riikide tasemel. Praegu ju kirjutame nendest, riikide poolt kehtestatud sanktsioonidest oma riigi firmadele, asutustele, finantsorganisatsioonidele, et nad piiraks tegevust teise riigi samasuguste organisatsioonidega, antud juhul siis Venemaaga. Need näitavad suhtumist sellesse, mida Venemaa teeb. Ilmselt ksf soovib mõningate sanktsioonide tühistamise sooviga näidata seda, et see, mis Venemaa teeb, on õige tema arvates moraalselt, eetiliselt ja santsioone peaks vähendama või ära muutma?
Artikkel ise. Autor muidugi teada tuntud majandusringkondades, auväärne! Kuid kohe alguses kirjutab ta, et tavalised majandusteooriad Vene majanduse kohta ei kehti, õigemini neid on keeruline kasutada või need ei toimi korralikult. Vene riik on kasutanud majandusolukorra stabiliseerimiseks mehhanisme, mida tavalises, Euroopa mõistes, riigis ei saa kasutada. Näiteks kevadine jäiga raharingluse ja finantskontrolli kehtestamine Keskpanga poolt, seda saab kehtestada ainult autoritaarses riigis. Lisaks muidugi majandusmudel, kus eksporditulud ületavad impordi kulusi. Ja nii kaua, kui maavarade müügist saadav tulu, eksport, on suurem kui import, on seda majandust raske või keeruline seiskuma sundida. Teine suur teema on ju dünaamika, ajaline skaala, kuidas sanktsioone on kehtestatud. Kõik see on pikaajaline protsess, kehtestatakse, vaadatakse, kuidas toimib, kehtestatakse uued jne. Kõigeks selleks läheb aega kooskõlastamiseks, kokkuleppimiseks, järeleandmisteks mingites punktides jne. Kuid Venemaa saab vastata nendele, õigemini pareerida sanktsioonide mõju, peaaegu koheselt, totalitaarse riigi omapära!!
Miks sanktsioonid pole suutnud nii suurt mõju avaldada, kui neid kehtestades loodeti või tegelikult, kuskil ajakirjanduses kirjutati? Võtame kasvõi Vene toornafta müügi, ekspordi eelmine aasta. Hinnad olid ju kõrged ja terve eelmine aasta ei olnud mingit keeldu nafta ekspordiks Euroopasse. Sanktsioonid hakkasid kehtima alles detsembri alguses. Ja see, et need hakkavad kehtima, ajas omakorda hinna ülesse, kuna turul oli kartus või ootus, et toornafta puhul tekkib defitsiit. Ei tekkinud ja hinnad stabiliseerusid. Ja ometi on ju otsuse vastuvõtmisest sanktsioonide kehtestamisest kuni nende reaalse toimima hakkamise vahel kuudepikkune vahe. Ja kõik see jätab tavalisele inimesele mulje, et midagi ei toimi, ei tööta need sanktsioonid! Ja samal ajal suurenesid Venemaa eksporditulud ressursside müügist.
Seda tööturu osa sealt artiklist ma ei hakka isegi kommenteerima. Autor lihtsalt ei saa aru Vene tööjõu turu eripäradest, kas ta ei tea või ei mahu need tema vaatevälja. Või ei sobi need tema mudelitesse.
Kokkuvõtvalt annab ta hinnangu ainult minevikule, mis on toimunud. Hinnangu, kus on mõjud ja vastas mõjud, kus ühed oma eetiliste või moraalsete tõekspidamiste järgi võtavad vastu poliitilisi sanktsioone, teine pool püüab aga nende sanktsioonide mõju vähendada omapoolsete vastusammudega jne. Ajaskaala on aasta pikkune ja mille jooksul tõsised sanktsioonid on kehtinud ainult kuu.
Nafta ja gaasi puhul on muidugi veel see, miks need hakkavad alles mõju avaldama, on logistika. Venemaa ei suuda tänu oma nigelale infrastruktuurile rohkem sadamate kaudu välja viia, kui ta seda juba teeb. Ida pool on häda et raudtee, BAM, läbilase seab oma piirid. Euroopa suunal aga sadamatele häda ka raudteega, kuna on ju vaja veel palju muud vedada, näiteks sõjatehnikat. Ja midagi kiirelt nende piirangutega isegi autoritaarne Venemaa ei suuda ette võtta, sest vaja aega. Nii nad otsivadki igat väiksematki võimalust, kuulutavad edusammudest et hakkame, teeme, küll varsti lahendame jne.
Omaette suur teema on muidugi, mis saab edasi… See aga täiesti eraldi teema.
Ole nüüd hiromant...