www.militaar.net

Nende asjadega on sihuke värk, et kui kvartett hästi nooti ei pea ning pillid pole kah hääles väga, siis nende kokku panek suurde orkestrisse ka sümfooniat kaasa ei too. Ehk siis kui väljaõppe ressurss kuludada mõningatele suurtele õppustele, kui nt jaodrillid logisevad, siis ei ole ka õppusel seda tulemust edu mõttes nagu olla võiks. Näiteks KL RÕKidel võiks juba ammu vastav osa olla, mitte nii, et peale formeerimist läheb kohe brigaadi äksion käima. Suur probleem on näiteks selles, et mehed ei orienteeru lahingruumis ega habla lahti, kus neid lastakse, see võimaldab nt täpsuslaskuritel jao kaupa vendasid maha nottida, sest inimestele pole vist kunagi räägitud, et TL/SN ohu korral ei ületata lagedamaid kohti üksi-kahekesi.

Loomulikult saab kõike ise teha ja tehaksegi, aga see pole lihtsalt süsteemne ja ühtlase kvaliteediga.

Pildikesi

Pildikesi

Mina see aasta ei näinudki suurt miskit väga väikesed üksused hiilisid ja krõbistasid, aga massiivset ,kiiret , vihast ja otsusekindlat rünnakut ei toimunudki, lahingpaarid ja pooljaod krõbistasid metsa all, aga jah, kaugemal oli kosta korralikku andmist, oleks ka tahtnud näha

Peab ikka ka sõna võtma.
Esiteks oleme me aastatega nii palju arenenud, et suudame igast õppusest ja harjutusest rohkem õppida, kui valesid järeldusi teha. See on muidugi minu "tunne". Staistiliselt vist ei saagi tõestada.
Seepärast on sellised "Konnad" väga head üritused ja nendel osalejad veel paremad tegijad. See pole mingi peen sissejuhatus, vaid ühe kodaniku ja kaitseväelase rahulolu väljendus.
Teiseks ja peamiseks tahan ma selgitada midagi õppusel osalejatele, kellele jooksusilla panek või muu tegevus kummalisena tundus.
Sellise taseme õppusel ei ole tõesti erilist tähtsust, kas sild pannakse muidu läbimatusse või läbi jalutatavasse kohta. Õppeküsimused on hoopis: Neile ülesande püstitus ja selle õige täitmine. Sellele lisaks erinevate allüksuste vaheline koordinatsioon. Pioneerid võivad silla isegi valesti või viletsasti paigutada (loodetavasti saavad ise targemaks), oluline on aga, et pioneeriüksuse ja JV üksuse ülemad koostööd harjutaksid. Täpselt sama on kaudtulega. Kui on juba selline üksuste mitmekesisus, siis tuleb seda koostööd harjutada. Minu hinnangul on relvaliikide koostöö kõige nõrgem koht UKRis ja GEOs. Jooksusilla paigutamine loob õppeolukorra ka vastaspoolele. Kui luure või tulejuhtimine on peal, siis millal nad sinna kaudtule tellivad? Snaiprite/TPga sama...
Samasse kategooriasse lähevad tegelikult mölisevad ja kolisevad üksused. Kahtlemata on siin mingi talutavuse tase, millest kehvemini üksikvõitleja või jagu tegutseda ei tohi. Määrav on aga siiski rühma-; kompanii- või pataljoni ülematele õppeolukordade loomine. Jao ja üksikmehe taset saab lihvide iga nädalavahetus ja 83s Eestimaa nurgas. Nagu siit foorumist lugeda võib, õpiti sellelgi tasemel aga ...
Siit tuleb ka viimane selgitus. Reaalseid lahendusi sellistel õppustel enamasti ei pakutagi. Ikka tuleb kuskil mõni jagu või rühm ülekohtuselt hävitatuks kuulutada, üritades konkreetsele ülemale väljaõppe olukorda luua. On küll oht, et isikkoosseis harjub mingi "täiesti vale" asjaga, kuid jällegi - ma ei kujuta ette, kuidas muidu üksuste koostöö olukordi harjutada.
Nii et kui õppuse tulemusel on jagu - rühm - kompanii ülematel parem arusaam JV-Pion-Tuletoetus-Luure-Meditsiin ja muu tagala üksuste vahelisest koostööst, siis tasub rahul olla.

Kas seekord segati jälle sidet? Igasugu imelikke hetki tuli ette...

Äkki täpsustad?

Tegelikult on ka 81mm rühmaga võimalik metsasel alal väga palju teha. Kuigi puutüved ja oksad püüavad üsna palju kilde tasakaalustab seda puulatvades ja okstes lõhkevate miinide rohkus. Sisuliselt vaese mehe sensorsütik. Õhus lõhkev moon, on aga teatavasti kordades efektiivsem kui maapinnal kuna pooled killud ei lenda mitte maasse vaid ülevalt alla, õnnetute sõdurite poole. Ja kui puulatvades käib pauk siis pole ka eriti kasu pikali heitmisest, pigem on profiil nii isegi suurem. Isegi madalad laskepesad on suht kasutu, alles sellised kuhu saab ikka kogu täiega sisse kükitada nii, et plahvatus peaks otse peakohal käima et kild tabaks, avaldavad mõju.

Sellest õppeolukordade loomisest....
Põhjakonna formaat ei paku mitte niivõrd õppeolukordasid praktiseerimiseks vaid pigem olukordasid mis õpetavad. Põhjakonna läbitegemine õpetab. Igale su tegevus kutsub esile täiesti ettearvamatu vastasmõju, millele pead omakorda reageerima.
Võid avastada, et paljud asjad, mida oled õppinud, pigem takistavad sul initsiatiivi saavutada ja eesmärgile jõuda. Siis õpidki segavaid ja vähetähtsaid asju kõrvale heitma ja oluliseks saab hoopis teistmoodi lähenemine asjale.

Seega on Põhjakonn eksperimentaal harjutus, kus lõpptulemus pole üldse teada ...
Ja see ka üksuste koostööd harjutatakse (õpitakse ikka ka) pole oluline?
Ja kui: Võid avastada, et paljud asjad, mida oled õppinud, pigem takistavad sul initsiatiivi saavutada ja eesmärgile jõuda. ... kas siis tõesti õpetatakse valesid asju? Või ei peakski üldse õppime, vaid osalema sellistel õppustel?
Kuid tühja sellest irooniast. Ehk sa sven selgitaksid, millised erilised alused või meetodid on Põhjakonnal, mis teevad selle õppuse nii unikaalseks?

Sellest õppeolukordade loomisest....
Põhjakonna formaat ei paku mitte niivõrd õppeolukordasid praktiseerimiseks vaid pigem olukordasid mis õpetavad. Põhjakonna läbitegemine õpetab. Igale su tegevus kutsub esile täiesti ettearvamatu vastasmõju, millele pead omakorda reageerima.
Võid avastada, et paljud asjad, mida oled õppinud, pigem takistavad sul initsiatiivi saavutada ja eesmärgile jõuda. Siis õpidki segavaid ja vähetähtsaid asju kõrvale heitma ja oluliseks saab hoopis teistmoodi lähenemine asjale.

Paljud mehed kindlasti kogesid (ja vanad olijad kogevad taas), et seal pole nende kabinetivaikuses nädal varem tehtud plaanidest suuremat abi, sest need lendavad uppi tavaliselt paari esimese tunniga - nii ka seekord.
Selle asemel tähistage kaart võimalikult paljude referentspunktidega ja hoolitsege, et oleks piisavalt raadio varuakusid.

Seepärast jään endiselt eespool öeldu juurde, et rühma käsk=1xA6, komp oma 1xA4.
Ja mehed, koristage ära need kuradi A2 mõõdus kaardid, millega lehvitamist me läbi Nimrodi optika enam kui kord näha saime.
Rühmale antav kaart peab mahtuma pükste põlvetaskusse ja selle tagakülg ei või olla valge!

Samasse kategooriasse lähevad tegelikult mölisevad ja kolisevad üksused.

Vaeste sõdurite kaitseks - üks möla allikas on minuarust endiselt nii puudulik side- kui juhtimiskultuur.
Sidekultuur ses mõttes, et midagi eetrisse karjudes hinga vahepeal ja juhtimispunktidest EI OLE VAJA iga minuti tagant mingeid SITREPe nõuda - raadioside kostab kaugemale kui vaikne kõnekõmin positsioonil. Pidev ülejuhtimine näitab, et mõiste "auftragstaktik" on ikka võõras veel. Andke alluvatele aega tegutseda!

Sidekultuur ses mõttes, et midagi eetrisse karjudes hinga vahepeal ja juhtimispunktidest EI OLE VAJA iga minuti tagant mingeid SITREPe nõuda - raadioside kostab kaugemale kui vaikne kõnekõmin positsioonil. Pidev ülejuhtimine näitab, et mõiste "auftragstaktik" on ikka võõras veel.

OT: Sidekultuur on KL-s tõesti kehvem kui see on ajateenijate seas, seda on üsna sageli märgata. Kaitseväes tehti meile juba SBK sideõppes üsna korralik drill sidedistsipliini jms osas - mida ja kuidas edastada, eetrisoleku aja pikkus jms. Sageli neist nõuetest vähemalt KL keskmise võitleja tasemel kinni ei peeta ja ettekandeid tehakse a'la stiilis "Sattusime vastasega kontakti...eee...haavatuid...eee haavatuid ei ole, ühel mehel peahaav...eee...vastasel pooljagu...kaugemal näha soomuk ja kaks veokit...eee...mis edasi teeme...?" Ja nii tiksub eetriaeg pause tegemata nt 20+ sekundit, mis kindlasti võib saada hukatuslikuks.
Side osas peaks KL kindlasti rohkem vaeva nägema, seejuures ei ole kiita sidekorraldus ka mõningate maleva staapide puhul. Kui me RA side asju korras ei hoia, mis siis üldse SA juhtuma hakkab? Kas üldse jõuab tekkida nn SA?

Hakkab tulema.
Esiteks siis pole õppuse stsenaariumist kasu. Või täpsemalt antud õppusel seda ei kasutata.
Nüüd siis tuleb välja, et planeerimisel pole mõtet. Mida kõike ei õpi ...
A2 formaadis kaart ... sõltub pigem mõõtkavast, kuid püksitasku mahub seegi. Tuleb veel meelde, et kuskil Narva all 1944 oli kompanii tulejuhil skits suurusega ... 6m!
Kokkuvõtteks tuleb mul vist sõnu süüa. Selle "peenikese sissejuhatuse" poolelt.

Kapten Trumm kirjutas:Ja mehed, koristage ära need kuradi A2 mõõdus kaardid, millega lehvitamist me läbi Nimrodi optika enam kui kord näha saime.

Kas sa olid kaitsja poolel või kus sa neid A2 kaarte läbi optika nägid?

No näide kaartidest ja stsenaariumist ühes:
Ründajapoole luuraja peeti kinni, tal oli kaasas kaart kogu manööverskeemiga ja kaitsjad raalisid välja ründajate staabi ja MP tulelöök teele läks, staap teovõimetu,plaan teada kaitsjatel ja edasi läheb improviseerimiseks.
See juhtus minule teadaolevalt kohe alguses.
Minu subjektiivse ja tagasihoidliku arvamuse kohaselt peaks KL treenima justnimelt mitte kokkulepitud stsenaariumi järgi, sest ettenägematusi juhtub, see on selge, SA mingit stsenaariumit ei ole ega tule, on mingi luureinfo, ülema plaan ja naaberüksuste plaan, tuleb valmis olla selleks, et vastane hoiab initsiatiivi, on kiire ja agresiivne ja meie kaitses peame olema valmis kiirelt reageerima erinevate juhtumite puhul.Või ei pea?
Mingit olukorda seis ilmselt ei tule, aega planeerimiseks vast vastane ka ei anna, 50lk käsud alguses muutuvad ilmselt fragodeks päris kiirelt.
sama lugu sidega, tõenäoliselt ei ole meil ka seda õnne raadioga jutustada, väga hea, kui see võimalus on, aga ma kardan küll, et otsustaval hetkel keerab vastane meile raadiosse hoopis muusika mängima ja ongi naabriga side läinud.
muidugi, brigaadi puhul ei ole väga mõeldav õppused sellises formaadis, kuid KL puhul, kes ilmselt esimesena välja läheb, peaks olema valmis tegutsema väiksemate üksustega ja lühikese käsuga.
võibolla ei ole ka nii asjad, aga mina olen küll aru saanud, et nii kipub olema.