Need viimased mõttevahetused lähevad minu arvates natuke rappa. Minule on sügavalt vastumeelne, kui ütlemiste kaudu (ja veelgi hullem - tegelikult mõtlemise kaudu) üritatakse meie sõjaväe liikmeid nö tähtsuse järjekorda panna. Ehk siis "kõige kõrgemad" on tegevväelased (või siis kaitseliitlased, olenavalt ütlejast), siis tegevväelaste "eri kategooria" skaudid, siis reservväelased ja seal poti põhjas võib leida neid ajateenistust läbivaid sõdureid. Masendav on kuulda ja lugeda mõtteavaldusi, et see või teine käitumine võib toimida seal ja seal, aga mitte meiega. Ei ole õige, iga sõdur on ühtviisi tähtis ja iga meie sõjaväelasesse tuleb suhtuda ühtemoodi austavalt, sest lahinguväljal kuul ei vali. Igasugune tarbetu ja eesmärgipäratu mõnitamine, lahterdamine ja solvamine on täiesti lubamatu ja veelgi enam - mõttetu, sest see ei vii kuhugi.
Ja nüüd tuleb see kurikuulus "aga"
Kui ma ennist ütlesin, et kuul ei vali, siis ikka valib küll. Ja kuidas veel. Muidugi mitte selle järgi, kas keegi on lahinguväljal vabatahtlikult, kuulub mõnda organisatsiooni, klubisse, üksusesse või mida ta endise elu jooksul on teinud, vaid kuul kipub valima ikka (hetke)väljaõppe järgi. Loomulikult peab olema sõduriõnne, aga reegel on ikka sama - parem (hetke)väljaõpe, suurem tõenäosus ellu jääda ja vastasele kahju tekitada. Ja see peab olema meie ainuke eesmärk ning mõõdupuu.
Ma pean tunnistama, et ma saan karjumisest/kärkimisest ja ka mahlakast sõnavarast aru. Ei ole olnud küll konkreetsete juhtumite juures, aga mõistan hästi seda frustratsiooni, kui näed selgelt lati alt läbijooksmist. Kusjuures, see läbijooksmine võib tulla ette igaühe puhul. Loomulikult ka minu enda.
Kuidas reageerida? No ikka tavaline sõjaväeline pärl - vastavalt olukorrale
Miks aga kriitika tihtipeale valesti vastu võetakse? Klassikaline kolmik:
- võetakse asju isiklikult;
- ollakse mingis muus asjas tugevad ja seetõttu arvatakse, et ka selles konkreetses asjas. Või siis ei tunnistata iseendale, et lati alt läbi joostakse;
- puudub endal taustsüsteem, mis instruktoril olemas on.
Lähemalt kõigist. On üllatav, kuidas sõnu "sul tuli see asi/see sooritus halvasti välja" võetakse enamasti sõnadena "sa oled halva ettevalmistusega". Millegipärast on meil kõigil raske nendel vahet teha. Minu jaoks hea väljaõppeüritus on see, kus ka peale masendavat kriitikat tehakse järeldusi ning minnakse sõpradena edasi.
Teine punkt on samuti hästi tüüpiline. Ma ei hakka KL "omapära" juurde minema, pole vajagi, seda juhtub ka mujal. Ma ise näen iseenda käitumise ja mõtlemise peal kogu aeg, kuidas nii mõnigi kord ennast (sõjaväeasjades) targemaks nii mõnestki spetsialistist pean. Kuigi ei peaks - kuulipildur peaks idee järgi kuulipildujast rohkem teadma kui kindral. Sama ilmingu teine variant on see, kui oled asja kunagi teinud, aga ammu vormist väljas. Väga tüüpiline.
Ja kolmas on vast kõige omasem just KL (all)üksustele, kus teiste tervik(all)üksustega endal võrdlusmoment puudub ja sestap ka oma naba imetlemine kerge tekkima.
Liiga pikk postitus, kokkuvõttes - alandavalt käitumine on lubamatu. Kriitikat peab oskama anda ja kohandada, kuid seda peab õppima ka vastu võtma.
