www.militaar.net

Et siis Teie loogika järgi Scoutspataljoni reamehel nagu puudub eneseväärikus ja kõik muu sinna juurde kuuluv (untermensch), tema peale võib "Onu Heino " karjuda ja kasutada erinevaid väljendeid , aga lugupeetud, kõrgelt haritud spetsialist on "ikkagi inimene" ?
Või moodsaid aegu arvestades , mis Teil on puuetega laste laulukoori vastu , peate end paremaks , et võrdlust ei kannata?
Kui valulävi on nii madal , et väljend stiilis " Puuetega laste laulukoor" paneb juurikani solvuma siis peaks ehk vabatahtlikuna hoopis kuskil varjupaigas abis käima?
Paraku on nii , et kaitseväes vahel kasutatakse mõnd "huvitavat väljendit" ja vahel tõstetakse häält (mitte ainult Eesti Kaitseväes vaid tõenäoliselt kogu maailma jõustruktuurides ) , et ülema tahe jõuaks kõigini , mida aga jälle võib keegi võtta väga isiklikult.
Teate , tehke ettepanek , et vallandatakse kogu koosseis , kes lubab endale mingisuguseidki , Teie inimväärikust alandavad väljendeid.
Paar korda on sellest teemast ennem kah keegi kirjutanud ,nii et kolm häält on Teil kindlasti olemas. Tegusat suve!
Ps. Vabandan , sest minu vastus eelmisele postitusele ei ole 100 prossu pealkirjastatud teemasse .

Mnjaa, taolistest ütlemistest üritan mina küll hoiduda. Lihtsalt need ei too mingit lisaväärtust.
Tegelikult, peale üritust tuleb alati vabatahtlikke kiita. Ja siis minna järgmist õppust planeerima, et tekkinud vigu parandada.
Antud rollis oleksin mina selle laulukoori repliigi jätnud tegemata.

Agav Teie , austet Kapten Trumm , ei ole tegevväelane ega ka kõrgem ohvitser (ehk siis kindral) vist?

On või ei ole, aga Trumm on õigel teel. Kasutusjuhend ütleb, et tunnusta mehi ja imetle naisi.

Need viimased mõttevahetused lähevad minu arvates natuke rappa. Minule on sügavalt vastumeelne, kui ütlemiste kaudu (ja veelgi hullem - tegelikult mõtlemise kaudu) üritatakse meie sõjaväe liikmeid nö tähtsuse järjekorda panna. Ehk siis "kõige kõrgemad" on tegevväelased (või siis kaitseliitlased, olenavalt ütlejast), siis tegevväelaste "eri kategooria" skaudid, siis reservväelased ja seal poti põhjas võib leida neid ajateenistust läbivaid sõdureid. Masendav on kuulda ja lugeda mõtteavaldusi, et see või teine käitumine võib toimida seal ja seal, aga mitte meiega. Ei ole õige, iga sõdur on ühtviisi tähtis ja iga meie sõjaväelasesse tuleb suhtuda ühtemoodi austavalt, sest lahinguväljal kuul ei vali. Igasugune tarbetu ja eesmärgipäratu mõnitamine, lahterdamine ja solvamine on täiesti lubamatu ja veelgi enam - mõttetu, sest see ei vii kuhugi.

Ja nüüd tuleb see kurikuulus "aga"

Kui ma ennist ütlesin, et kuul ei vali, siis ikka valib küll. Ja kuidas veel. Muidugi mitte selle järgi, kas keegi on lahinguväljal vabatahtlikult, kuulub mõnda organisatsiooni, klubisse, üksusesse või mida ta endise elu jooksul on teinud, vaid kuul kipub valima ikka (hetke)väljaõppe järgi. Loomulikult peab olema sõduriõnne, aga reegel on ikka sama - parem (hetke)väljaõpe, suurem tõenäosus ellu jääda ja vastasele kahju tekitada. Ja see peab olema meie ainuke eesmärk ning mõõdupuu.

Ma pean tunnistama, et ma saan karjumisest/kärkimisest ja ka mahlakast sõnavarast aru. Ei ole olnud küll konkreetsete juhtumite juures, aga mõistan hästi seda frustratsiooni, kui näed selgelt lati alt läbijooksmist. Kusjuures, see läbijooksmine võib tulla ette igaühe puhul. Loomulikult ka minu enda.

Kuidas reageerida? No ikka tavaline sõjaväeline pärl - vastavalt olukorrale

Miks aga kriitika tihtipeale valesti vastu võetakse? Klassikaline kolmik:
- võetakse asju isiklikult;
- ollakse mingis muus asjas tugevad ja seetõttu arvatakse, et ka selles konkreetses asjas. Või siis ei tunnistata iseendale, et lati alt läbi joostakse;
- puudub endal taustsüsteem, mis instruktoril olemas on.

Lähemalt kõigist. On üllatav, kuidas sõnu "sul tuli see asi/see sooritus halvasti välja" võetakse enamasti sõnadena "sa oled halva ettevalmistusega". Millegipärast on meil kõigil raske nendel vahet teha. Minu jaoks hea väljaõppeüritus on see, kus ka peale masendavat kriitikat tehakse järeldusi ning minnakse sõpradena edasi.

Teine punkt on samuti hästi tüüpiline. Ma ei hakka KL "omapära" juurde minema, pole vajagi, seda juhtub ka mujal. Ma ise näen iseenda käitumise ja mõtlemise peal kogu aeg, kuidas nii mõnigi kord ennast (sõjaväeasjades) targemaks nii mõnestki spetsialistist pean. Kuigi ei peaks - kuulipildur peaks idee järgi kuulipildujast rohkem teadma kui kindral. Sama ilmingu teine variant on see, kui oled asja kunagi teinud, aga ammu vormist väljas. Väga tüüpiline.

Ja kolmas on vast kõige omasem just KL (all)üksustele, kus teiste tervik(all)üksustega endal võrdlusmoment puudub ja sestap ka oma naba imetlemine kerge tekkima.

Liiga pikk postitus, kokkuvõttes - alandavalt käitumine on lubamatu. Kriitikat peab oskama anda ja kohandada, kuid seda peab õppima ka vastu võtma.

Professionaalse instruktoritöö hulka kuuluvad taolised kommentaarid samapalju kui voodirallid sõjalise õppe juurde (teevad poisist mehe ja mehest sõduri).
Professionaalne (siin ja eespool pole võrdusmärke mõistega "kutseline") instruktor ei tee nägusid ega luba endale whatsoever pilkavaid kommentaare, kui õpetatavad ei läbi sooritust, vaid teeb lihtsalt rahulikult ja ergutades õpetatavaid, seni, kuni asi vähemalt rahuldavalt tehtud on.

Inimestega, keda saab sundida (ajateenijad ja palgaline reakoosseis) ja inimestega, kes on õhinapõhiselt kokku ise tulnud, käsitlemisega on teatud erinevused. See erinevus ei tähenda lati kõrgust, vaid meetodeid, kuidas latt ületatakse. Kes sellest aru ei saa, siis parem tegelegu paberitega. Näiteks Lahingukooli kaader sai sellest väga hästi aru ja sestap meenutan seda kui parimat instruktoritööd, mida on võimalust jälgida olnud. Kõik muu peale seda on tihtipeale olnud üle nurga laskmine.

Tulles tagasi sissiteema juurde, siis minu kogemuste järgi jaoülema töö eriti palju ei muutu, veidi rohkem asju tuleb teha, aga kuna jagu üldiselt püsib ikkagi koos, siis juhtimine jääb sarnaseks. Keerulisemaks läheb rühma juhtkonna ja kõrgemate meeste töö - juhtida ja tagada on palju keerukam, samamoodi info vahetamine mõlemas suunas on aeglasem ja keerulisem. Enne kui rü-d ja rv-d (kü, k-vbl) ei saa täiendõpet hajutatud lahingutegevuse teemadel, ei hakka asi tööle, sest nemad on kõige kriitilisemad, et asjad toimiks.

Rabapistrik kirjutas:[...] ei saa olla nii, et KLile antakse brigaadiekvivalendis vahendeid, aga kasutatakse sellest ainult piiratud hulka. Selge, et KLilt oodatakse tema varustatusele ja isikkoosseisule vastavat efekti (andestust umbmäärasuse pärast) ning usun et seda on võimalik saavutada [...]

Mulle see mõtteavaldus meeldib ja see on täpselt õige. Lisan veel, et mul ei ole mingit kahtlust, et see "efekt" ka saavutatav on.

alari kirjutas:Tulles tagasi sissiteema juurde, siis minu kogemuste järgi jaoülema töö eriti palju ei muutu, veidi rohkem asju tuleb teha, aga kuna jagu üldiselt püsib ikkagi koos, siis juhtimine jääb sarnaseks. Keerulisemaks läheb rühma juhtkonna ja kõrgemate meeste töö - juhtida ja tagada on palju keerukam, samamoodi info vahetamine mõlemas suunas on aeglasem ja keerulisem. Enne kui rü-d ja rv-d (kü, k-vbl) ei saa täiendõpet hajutatud lahingutegevuse teemadel, ei hakka asi tööle, sest nemad on kõige kriitilisemad, et asjad toimiks.

Üks parimaid tähelepanekuid muide.
Asja muudaks muidu kasvõi väike AK raamatuke pealkirjaga "HLT käsiraamat".
Muidu juhtub nagu taoliste asjadega varemgi juhtunud on, kes vaatab Kunnase Iraagi raamatut ja kes ranger handbooki.
Tulemuseks on miski eklektiline möga, kus pool õppuse mahust kulub juhendajate või vahekohtunikuga vaidlemiseks.

Kui me räägime parvetaktikast kui moodsast võttest, siis see HLT väikeüksuste sebimine peab olema kuidagi koordineeritud, mitte et iga JÜ vaatab ise, millal varitsust teeb.

Kuna vastane venib meie teedel pikaks piki teed, siis võti on varitsusgruppide tegevuse ajastus, mitte nii et üks mees loob kolonni peas kontakti ja tagapool olevad üksused, keda ei ohusta miski, tormavad mööda metsa seda vaest jagu taga ajama.

Tulles tagasi õppe juurde, siis mulle meeldib lühidalt ja lihtsalt. Kuidas soovitakse asja näha.
Jao/rühma/kompanii vastutusala suurus HLT korral on..... km2
Vastase varitsusvastane taktika on......
Jagu/rühm/kompanii peab suutma tekitada ühe varitsusega kaotusi x% ja ise kandma kuni y%
Sidet peetakse.....
RÜ asub eespool olevast jaost x m, KÜ Y km
jne jne

Veiko Palm kirjutas:

Rabapistrik kirjutas:[...] ei saa olla nii, et KLile antakse brigaadiekvivalendis vahendeid, aga kasutatakse sellest ainult piiratud hulka. Selge, et KLilt oodatakse tema varustatusele ja isikkoosseisule vastavat efekti (andestust umbmäärasuse pärast) ning usun et seda on võimalik saavutada [...]

Mulle see mõtteavaldus meeldib ja see on täpselt õige. Lisan veel, et mul ei ole mingit kahtlust, et see "efekt" ka saavutatav on.

..kui nüüd hästi aus olla, siis see PALMile "meeldinud mõtteavaldus" on vaid minu mõtteavalduse kordus, milline omakorda oli vaid refereering HEREMi mõtteavaldusest (teema eelmisel lk-l on see kõik hästi näha).

Lihtsalt niisama - roodina mattj dolzhnaa znattj svoihh geroojev

alari kirjutas:Tulles tagasi sissiteema juurde, siis minu kogemuste järgi jaoülema töö eriti palju ei muutu, veidi rohkem asju tuleb teha, aga kuna jagu üldiselt püsib ikkagi koos, siis juhtimine jääb sarnaseks. Keerulisemaks läheb rühma juhtkonna ja kõrgemate meeste töö - juhtida ja tagada on palju keerukam, samamoodi info vahetamine mõlemas suunas on aeglasem ja keerulisem. Enne kui rü-d ja rv-d (kü, k-vbl) ei saa täiendõpet hajutatud lahingutegevuse teemadel, ei hakka asi tööle, sest nemad on kõige kriitilisemad, et asjad toimiks.

..nõus - ja juba eelmisel teemaleheküljel:

Borja kirjutas:Muuseas, minu arust pole siin seni puudutatud üldse minu arvates põhilist HLT probleemi - mis on C2 // juhtimine ja juhatamine..
Sest kuikeeruline see väikeüksuste taktika kätteharjutamine teadatuntud maastikul ikka olla saab (siinkohal täiesti nõus HEREMiga) aga vat kogu selle kukepoksi juhtimine/juhatamine laialdasel maaalal, sellest ülevaategi omamine - see ei ole ju kerge.. eriti meie KLi nõrgavõitu MKP staapidele - siin näen mina tolle "poolmüstilise HLT" juurprobleemi

Ja kuna taoline tegevus põhineb 100% üllatusmomendi kasutamisele, siis kuidas infot liigutada ilma, et kogu see värk poleks vastasel 15 minutiga raadioluure poolt kaardile pandud...... Kui eeter on täis raadiomöla ("saada mulle vett", "kas saaks moona täiendust"), siis mingit üllatust olema ei saa, rännakukolonni asemel tuleb vastase ahelik mööda metsa.

Asja muudaks muidu kasvõi väike AK raamatuke pealkirjaga "HLT käsiraamat".

Selline asi olevat valmistamisel.

nimetu kirjutas:

Asja muudaks muidu kasvõi väike AK raamatuke pealkirjaga "HLT käsiraamat".

Selline asi olevat valmistamisel.

Mustand on tegelikult juba kättesaadav
https://ilias.mil.ee/goto.php?target=file_90405_download

Kapten Trumm kirjutas:Kui me räägime parvetaktikast kui moodsast võttest, siis see HLT väikeüksuste sebimine peab olema kuidagi koordineeritud, mitte et iga JÜ vaatab ise, millal varitsust teeb.

HLT ei ole parvetaktika. Parvlemine (swarming) tähendab reaalajas jagatud olukorrateadlikkust, reaalajas juhtimisvõimet, suurt (vähemalt vastasega võrreldes) ümberpaiknemiskiirust ja suure mõjuga relvi. Parvetaktika nõuab kõige moodsamat relvastust ja varustust, ülihead füüsilist ettevalmistust ja väljaõpet. On ütlematagi selge, et traditsiooniline parvetaktika ei ole meile jõukohane.

Kuidas kohandada? Meie kaitseväe (kuhu kuulub ka maakaitse) eesmärgiks on kaitsta Eestit Eestis ning me pahatihti kipume seda ära unustama. Suur osa ülaltoodud nõuetest on osaliselt lahendatavad keskkonna tundmisega, ehk sellega, et vastane ise tuleb meie juurde ning ettevalmistusajaga. See aga nõuab pühendumist eelkõige. Nagu on öelnud klassikud - rahaga oskab iga loll.