Eesti oludes on sobiv tank see, mis on võrreldav idanaabri enamlevinud - tankide T90 ja T72 igasuguste versioonidega. Sealjuures viimased T90 versioonid nagu näiteks T90SM ja T90M võib omadustelt olla juba Leo A5 - A7 piirimail. Seoses Armatale ülemineku protsessiga oleks väga ennetav öelda, kas mõni lääne tank, isegi Leo 2A7 oleks otseselt parem.
Armata on praegu õnneks (veel) 125 mm pearelvaga, kuigi natuke parandatuga. Küsimus on, kas venelased võtavad selle pearelva ette või mitte. Erinevaid eksperimente tehti juba 1980ndatel (vt teemat vene vs lääne tankid). Räägiti ka mingist 140 mm pearelvast.
Kui Armata jääb 125-ga, eriti olukord ei muutu, sest analoogset läbistusvõimet ja soomuskaitset esiosas pakuvad T-90 uued mudelid tõenäoliselt kah.
Täna on tõenäoline seis, et kui tankid üksteist "näkku" lasevad, siis kumbki pool vastasest läbi ei saa. Eelise annab varem laskmine (vigastab vastast).
Olukorda kallutab enda kasuks nüüd see, kes evitab esimesena massidesse uue põlvkonna pearelva (130+ mm) uue moonaga, läbistavusega 1000+.
Viimane uudis (teema VF armeereformid) on, et venelastel ei jagu võhma korraga T-14 seeriatootmiseks (eks seal ole hambumisraskusi ka) ja olemasoleva T-72 kuni T-90 pargi moderniseerimiseks, sestap keskendutatakse viimasele.
Teiseks tasub silmas pidada, et Rheinmetalli "pikk" ehk L55 pearelv omab mõningast eelist (nii 15%) suudmeenergia osas võrreldes L44-ga ja kui tekivad mingid 120 mm kineetilise moona arengud (mille tekkimisest minuarust nõudlus täna olemas on, seoses venelaste tegevusega ja läänlaste rahanappusega), siis omab jällegi eelist pikema toru omanik, sest pikemas rauas on sama raua koormuse juures võimalik anda suurem algkiirus (mis tähendab ühtlasi suuremat keskmist kiirust ja suuremat kineetilist energiat). Noolmürsu idee on avaldada võimalikult suurt survet võimalikult väiksele pinnale. Kui mõeldakse välja midagi uut 120 mm mürsku "teravuse" teemal, siis muutub ka Armata vastu ehk 120 veel mõneks ajaks tantsulõviks. L44'd on üldiselt praegu arendatud oma ülemise piirini ja võib aru saada, et nt USA moonadega on surve rauas juba kriitilisele lähenemas ehk midagi suurt seal arendada ei anna.
Üldiselt tundub olevat analoogne tupikseis tekkinud nagu oli 1960ndatel 100/105 mm vastasseisus, kus pooled hakkasid otsima võimalust läkitada vastase poole võimsamat moona.
Kui Ameeriklased on nõus Abramseid sõbrahinnaga müüma, tuleks võtta need
L44 pearelvaga pole isegi teoreetilist võimalust tulevikus T-14 vastu konkureerida. Seal lihtsalt ei anna soomlusläbistavust eriti 800 mm ülespoole ajada, sest tulenevalt oma masina piirangutest, on seal täna juba moderniseerimisvaru ammendumas. Kui olemasolevatest midagi osta, siis peaks ostma just 2A6, kuna tema "nägu" on paksem ning pearelv omab veel mingit teoreetilist parendamise võimalust. L55 pole eriti punnitatud, sest need jõudsid suuremas koguses relvastusse juba siis, kui külm sõda läbi oli. Et seal trikitati imematerjalidega laskemoonas, näitabki seda, võimalused "toore jõuga" probleemi lahendada olid otsas.