Jak-3 ja Pokrõškin

Eestlased ning eestlastest koosnevad üksused, relvad, lahingud, varustus, autasud jne jne...
Vasta
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 44069
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Jak-3 ja Pokrõškin

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Kokkuvõtvalt, sündmus on veel läbi uurimata (minu teada) ja seda suureks NSVL-i radarite eduks kuulutada väga kahtlane tegevus.
Ma hõõrun seda nina alla enamasti siis, kui jutt kisub jälle teemale, kuidas rahulikult magavas (ja tehniliselt mahajäänud) NSVL-s ärgati 22. juunil saksa pommide "verdtarretava vile" peale.

Antud sündmus on tõesti raske eduks nimetada, kuid arvestada tuleb siiski tõsiasja, et tehniliselt väga mahajäänud NSVL-s (kes näe ei suutnud alumiiniumi toota) olid radarid olemas. Peale Sevastopoli olid radarid olemas 22. juuni seisuga ka mujal. Sellest tõsiasjast lähevad mahajäämuse jutlustajad enamasti mööda - NSVL aegsetes sõjaraamatutes mindi sellest teemast ikka vaikides mööda.
Nii et N Liit oli siis kõigi radarite kodumaa ja juba 22. juuni 1941 varahommikul avastasid nõukogude radarid saksa lennukid.
Seda ma pole öelnud.
Olen vaid öelnud, et radarite kasutamine (mitte katsetamine, vaid radarid olid juba lahingvalves) ei toeta väga hästi seda suure mahajäämuse müüti. Et need võisid olla palju viletsamad USA, Saksa, Briti või Tonga kuningriigi omadest, on ise küsimus.

Aga ****ime ka koma
RUS-2 valmis 1940. a. ka ainueksemplariks jäänud laevaradari versioon "Redut-K", kuid see võeti peale katsetamist miiniristlejal "Molotov" laevalt maha. Kuna meremeeste arvates võis töötav radar laeva asukoha vastasele paljastada ning seda peeti ohtlikumaks kui vastase lennukite mitteavastamine.
Molotov oli ikka Kiroviga enamvähem samatüübiline raskeristleja (projekt 26bis). Tehniliselt peaks olema sama laev, mis meil siin miini otsa lennanud Maksim Gorki (erinevad väliselt originaalsest teistsuguse kaugusmõõtjatorni poolest).

Kuna teemaks on Pokrõskin, siis 1944 oli tema meenutustes ka sees episood radari kasutamisega, mille abil oli välja tulnud, et lennuvälja rünnanud Me-262 tuli Praha suunast.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
andrus
Liige
Postitusi: 4741
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Re: Jak-3 ja Pokrõškin

Postitus Postitas andrus »

Kapten Trumm kirjutas:Ma hõõrun seda nina alla enamasti siis, kui jutt kisub jälle teemale, kuidas rahulikult magavas (ja tehniliselt mahajäänud) NSVL-s ärgati 22. juunil saksa pommide "verdtarretava vile" peale.
Jutt oli mereväest, kui sa veel aru ei saanud. Millises nendes kahes raamatus - "100 küsimust ja vastust nõukogude armeest" või Pokrõškini memuaarid kirjutati, et mereväes ärgati pommide kukkumise peale?
Antud sündmus on tõesti raske eduks nimetada, kuid arvestada tuleb siiski tõsiasja, et tehniliselt väga mahajäänud NSVL-s (kes näe ei suutnud alumiiniumi toota) olid radarid olemas. Peale Sevastopoli olid radarid olemas 22. juuni seisuga ka mujal. Sellest tõsiasjast lähevad mahajäämuse jutlustajad enamasti mööda - NSVL aegsetes sõjaraamatutes mindi sellest teemast ikka vaikides mööda.
Tekstist ei saanud aru? RUS-1 ei olnud radar.
Molotov oli ikka Kiroviga enamvähem samatüübiline raskeristleja (projekt 26bis). Tehniliselt peaks olema sama laev, mis meil siin miini otsa lennanud Maksim Gorki.
projekt 26(bis) ei olnud raskeristleja, seltsimees komanussija.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5711
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Jak-3 ja Pokrõškin

Postitus Postitas toomas tyrk »

Aga läheme edasi Briti radarite juurde.

Britid on teatavasti selline spordilembene rahvas ning igasugused spordiüritused kipuvad tihti väga sümboolset tähendust omandama hoopis mingis muus, seltskondlikkus mõttes. Üks selline iga-aastane "spordisündmus" olid neil kolmekümnendate aastate alguses õhukaitse õppused. Teatavasti ründasid sakslased Esimese Ilmasõja lõpuaastatel nii õhulaevade kui pommituslennukitega Londonit ja muid Lõuna-Inglismaa linnu. Seega peeti tulevase sõja kontekstis pealinna kaitset sellise õhurünnaku vastu üheks oluliseks ülesandeks. See iga-aastane õppus mängiski läbi stsenaariumi, et üks pool ründab pommituslennukitega (mida mõnikord kaitsesid ka omad hävituslennukid, mõnikord mitte) ning teine pool peab siis linna kaitsma ning vastast mitte läbi laskma. Katsetati erinevaid taktikaid jms. Aga tulemus oli aastast aastasse ikka üks - pommituslennukid läksid läbi. Küsimus oli vaid selles, et kui paljud neist õnnestus kätte saada ja alla lasta. Ja ka, et kuipaljud enne sihtmärgini jõudmist ja kuipaljud pärast.

Nagu Derby - sündmus oli ka tähtis kogunemiskoht. Lisaks briti sõjaväejuhtkonnale olid kohale kutsutud ka sõbralike välisriikide esindajad. Vanas "Sõduris" on ülevaated vähemasti kahest sellisest õppusest, kus siis eestlased ka kohal olid viibinud. Samasuguseid ülevaateid ning arutelusi avaldati ka briti ja teistest erialastes ajakirjades. Kuni need õppused järsku lõppesid ning ka ülevaateid ei avaldatud enam kusagil. No või tegelikult - mingid õppused ja harjutused toimusid ju ikka edasi, aga mitte enam selliste avalikkuse silma jõudvate suursündmustena.

1934. a. teatas serbia päritolu leiutaja ja futuroloog (mõni räägib midagi ka šarlatanlusest) Nikola Tesla, et on leiutanud surmakiired, millega võib eemalt inimesi tappa ja lennukeid alla kukutada. Selline imevahend vajas loomulikult uurimist ning vastav komisjon loodi ka Ühendkuningriigis. Komisjon küsis arvamusi tuntud briti teadlastelt ning leiutajatelt, kes õigustatult kahtlesid sellise võimsusega ja/või omadustega raadiokiirguse loomise võimalikuses. Siiski pakkus ühe küsitletu Robert Watt'i abi Arnold Wilkins välja, et elektromagnetkiirtega võib hoopis avastada kaugel olevaid objekte ning nendeni olevat kaugust mõõta, ehk siis lennukeid avastada. 1935. a. veebruaris korraldati demonstratsioon, kus pandi lennuk lendama BBC ühe saateantenni ümber ning maapinnal olnud vastuvõtjaga püüti peegeldunud signaale. Leiutis tekitas huvi ning Watt ehitas kiirelt käepärastest detailidest ja tavalisel raadiosagedusel töötava prototüübi, millega juba sama aasta suvel esmakordselt suudeti avastada väljaspool visuaalset nähtavust lennanud lennuk. Järgmise aasta jooksul loodi juba tootmiseks kõlvulik versioon, maksimaalse avastuskaugusega 160 km. Järgmisel aasta alguses lisati kõrguse mõõtmise moodul (seega radar sai 3D-ks) ning toodeti viis esimest eksemplari, mis seati üles Londoni ümbrusesse. 1937. a. alates lõppes ka see Londoni ründamise avalik "Derby" ära.

Järgnevail aastail tehti radaritega pidevat täiendustööd ning samas - ehitati uusi radarijaamu ning pikendati "ketti". Kogu projekti koondnimetus oligi Chain Home (lühendatult CH), ja algul nimetati ka radarijaamu ja radareid lihtsalt CH. Üks esimesi nende mitteavalike katsetuste tulemus oli, et erinevatest radaritest tuleva info peab enne lendurite ette paiskamist kokku koondama, läbitöötama ning alles siis lennuüksustele edastama. Sama ründavat üksust võisid näha korraga mitu radarit ning kui iga radari info oleks kohe lenduritele edastatud, siis oleks nemad kõigepealt pidanud kaardi peal asju paika ajama. Otsustati, et see töö tuleb eelnevalt maapeal ära teha. Ja selleks loodi hävituslennuväe juhtimiskeskus, kuhu kogu see radaritest saadud info koondati ning sealt siis omakorda juhiti juba lennuväeüksusi, kelledele anti konkreetsed sihtmärgid ning andmed. Mida samuti pea-aegu reaalajas siis korrigeeriti.

1940. a. juuniks, kui lahing Inglismaa pärast puhkes, oli see radarijaamade võrgustik ja juhtimiskeskus küll olemas, kuid kindlasti mitte veel "valmis". Võrgu täiendamine käis kogu aeg. 1939. a. olid tellitud esimesed Home Chain Low radarid (tegelikult hakkasid radarid ametlikult kandma nimetust AMES, CH sai AMES 1, CHL sai AMES 2 jne) madalal lendavate sihtmärkide avastamiseks. Need töötasid VHF lainealas (193 MHz), olid mõõtmetelt väiksemad, palju täpsemad ning aitasid katta CH vanemat tüüpi radaritele seni nähtamatuks jäänud väikesed kõrgused.

VHF laineala kasutuselevõtt võimaldas luua veel terve hunniku erinevaid praktilisi radaritüüpe, aga jätame selle praegu teemast välja.

Niisiis jõudsid britid veel enne Lahingu Inglismaa pärast algust oma radarivõrku täiendada ka madalalt lendavaid lennukeid avastada suutvate CHL radaritega. Neid oli siis üleval küll vaid 24 tk, kuid asjaks oli seegi. Kuigi sakslased avasid rünnaku Lõuna-Inglismaal asunud radarijaamade rünnakuga (Bf 110 ja rünnak toimus väikesel kõrgusel) - selgus, et neid radareid ei olegi nii lihtne rivist välja lüüa. Ning ka väikesel kõrgusel tehtud rünnak ei tulnud inglastele üllatusena. Sakslased loobusid üsna ruttu radarite ründamisest (mis oli tegelikult suur viga) ning need vähesed, mis olid purustatud või viga saanud, tehti korda. Aga edaspidi oli brittidel sakslaste rünnakutest pidevalt värske informatsioon laual ning olemas tööriistad oma hävituslennukite juhtimiseks.

Informatsioon oli just nimelt laual. Fighter Command'i juhtimiskeskuses oli nimelt suur laud Lõuna-Inglismaa kaardiga, kuhu siis jooksvalt kanti avastatud lennukid ja grupid vastavate kujukeste näol. Ah-jaa - meelest läks ära - IFF seadmed mõtlesid ka inglased välja. Ning kasutasid neid aktiivselt. Seega oli seal grupi juures ka juba kirje - "oma" "võõras". Või tegelikult - pandi kohe õiget värvi lennuk sinna lauale. Teine oluline info, mis kujukusel küljes oli - kas tegemist on "kiire" või "aeglase" üksusega. Sellele vastavalt siis teati arvestada, et kas tegemist hävitus- või pommituslennukite grupiga. Samuti läks juurde kõrgus. Kurss jne. Ja pilti uuendati peaaegu reaalajas.

Sellest informatsioonist lähtudes sai Fighter Command'i juhatus siis oma üksusi juhtida ja vastase gruppe püüdma suunata. Ning samuti peaaegu reaalajas jälgida, mis tegelikult toimus.

Nagu arvutimäng juba natuke. Aga tegelikult - Command and Control reaalses elus. 1940. a. juunis. Aasta aega enne seda, kui Sevastoopoli lähistel lendas üks saksa lennukite grupp (võib-olla) läbi ühe RUS-1 saate- ja vastuvõtujaamade vahelt.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 44069
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Jak-3 ja Pokrõškin

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Noh, osade tegelastega on oluline see, mida nad ütlemata jätavad. :dont_know:
Tehniliselt äärmisel mahajäänud NSVL-s algasid tööd radariga varustatud ööhävitaja loomiseks (õigemini lennukile sobiva radarikomplekti loomiseks) 1941. a alguses ning prototüüp tegu kuskil Siberis esimese lennu 1942. alguses.

Selle aparaadi nimetus oli Pe-2 "Gneis", mis oli siis tavapärane Pe-2 "poolpikeerija", mis oli varustatud lennukil asuva radarikomplektiga Gneis-1.
Hiljem, paigaldati täiendatud jaama nimega Gneis-2 ka lendliisiga laadud A-20 kergepommitajale.

Pe-2 "Gneis"
Manused
pe2gneys-1.jpg
pe2gneys-1.jpg (50.85 KiB) Vaadatud 2219 korda
pe2gneys-3.jpg
pe2gneys-3.jpg (45.09 KiB) Vaadatud 2219 korda
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 44069
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Jak-3 ja Pokrõškin

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Natuke hiljem ilmus täiendatud variant Gneis-2, mida paigaldati USA-st saadud A-20 pommitajale.
Kokku toodeti neid komplekte ca 300 tükki.

Seadmed kabiinis olid umbes sellised, allpool on A-20 ja Gneis-2 pildid.
Gneis-1 süsteemi pidasid venelased ise viletsaks väikese kauguse pärast (iseseisev otsing võttis kaua aega).
Gneis-2, mida katsetati 1943, sisaldas juba ka oma-võõras tuvastamise süsteemi (IFF).
Siin keskel on pikem jutt http://coollib.com/b/334571/read
Väidetavalt osalesid ka lahingutegevuses, raudteesõlmede kaitseks sakslaste öiste reidide eest.
Manused
Gneis pult.jpg
Gneis pult.jpg (19.44 KiB) Vaadatud 2218 korda
1436010900_20-1.jpg
Gneis2.gif
Gneis2.gif (104.19 KiB) Vaadatud 2218 korda
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 44069
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Jak-3 ja Pokrõškin

Postitus Postitas Kapten Trumm »

andrus kirjutas:Tekstist ei saanud aru? RUS-1 ei olnud radar.
Mis ta siis oli, mikrolaineahi või?
Peegeldavate objektide avastamist raadiolainete abil nimetatakse ikka radariks.
Molotov oli ikka Kiroviga enamvähem samatüübiline raskeristleja (projekt 26bis). Tehniliselt peaks olema sama laev, mis meil siin miini otsa lennanud Maksim Gorki.
projekt 26(bis) ei olnud raskeristleja, seltsimees komanussija.[/quote]

Molotov oli raskeristleja, kuna peakaliiber oli 180 mm.
Kergeristlejaks loetakse peakaliibriga kuni 155 mm.
Kummaline, ise oled mind sama asjaga varem üritanud "paika panna" (siis oli sulle Kirov küll raskeristleja).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
andrus
Liige
Postitusi: 4741
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Re: Jak-3 ja Pokrõškin

Postitus Postitas andrus »

Kapten Trumm kirjutas:
andrus kirjutas:Tekstist ei saanud aru? RUS-1 ei olnud radar.
Mis ta siis oli, mikrolaineahi või?
Peegeldavate objektide avastamist raadiolainete abil nimetatakse ikka radariks.
Olgu, ütleme, et ei olnud siis radar selle sõna tänaseks omandatud tähenduses. Minu arvates on vahe oluline, et ei tekiks ekslikku muljet seadme võimekusest.
Molotov oli raskeristleja, kuna peakaliiber oli 180 mm.
Kergeristlejaks loetakse peakaliibriga kuni 155 mm.
Kummaline, ise oled mind sama asjaga varem üritanud "paika panna" (siis oli sulle Kirov küll raskeristleja).
Kui sa mõtled seda postitust: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 33#p276933 siis ma ei ole öelnud, et Kirov oli raskeristleja. Ma ütlesin, et kui lähtuda Londoni klassifikatsioonist, siis oleks Kirov raskeristleja. Täna ma rääkisin sellest, kuidas sovjetid ise oma laeva klassifitseerisid. Sellest on viidatud postituses ka muuseas juttu (esimene lause, kui juhuslikult üles ei peaks leidma).
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5711
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Jak-3 ja Pokrõškin

Postitus Postitas toomas tyrk »

Kapten Trumm kirjutas:Noh, osade tegelastega on oluline see, mida nad ütlemata jätavad. :dont_know:
Ah, saa üks kord üle juba. Ma ju ütlesin seal briti radarite artiklis, et ma antud jutus muid (VHF sageduste kasutamisega seotud) radariteemasid ei käsitle.

Briti lennukkiradarid
Initial AI sets were available in 1939 and fitted to Bristol Blenheim aircraft, replaced quickly by the Bristol Beaufighter. These measures greatly increased Luftwaffe loss rates. Later in the war, Mosquito night intruders were fitted with AI Mk VIII and later derivatives, which with "Serrate" allowed them to track down German night fighters from their Lichtenstein signal emissions, as well as a device named "Perfectos" that tracked German IFF. As a countermeasure, the German night fighters employed Naxos ZR signal detectors.
Peale seda läksid britid veel suurematele sagedustele ehk sentimeeterlaineala.
The combination of magnetron, transmit-receive (T-R) switch, small antenna and high resolution allowed small, powerful radars to be installed in aircraft. Maritime patrol aircraft could detect objects as small as submarine periscopes, allowing aircraft to track and attack submerged submarines, where before only surfaced submarines could be detected. In addition, radar could detect the submarine at a much greater range than visual observation, both in the daylight and at night, when submarines had previously considered themselves safe to surface and recharge their batteries. Centimetric contour mapping radars like H2S, and the even higher frequency American-created H2X, allowed new tactics in the strategic bombing campaign. Centimetric gun-laying radars were much more accurate than the older technology. Allied naval gunnery improved and, along with the proximity fuze, radar made anti-aircraft guns much more effective. The two new systems used by anti-aircraft batteries are credited[by whom?] with destroying many V-1 flying bombs in the late summer of 1944.
Aga rääkisin just meelega algsest radariprojektist Chain Home ning selle tulemusest. Sest seal oli näha selge loogiline areng, kuidas konkreetse ülesande lahendamiseks loodi terve relvasüsteem ning võeti see ka kasutusele. Ning kasutati. Tulemuslikult.

Sakslased ehitasid ka radareid. Nii maismaa kui lennukiradareid jms. Kohati nende radarid olid brittide omast täiuslikumad. Kohati samal tasemel. Aga nad ei loonud sellist tsentraalset juhtimissüsteemi nagu see brittidel oli.

Jäi veel kirjutamata selle Filipiini mere lahingu jutu juures - siis kasutasid ameeriklased ka esmakordselt keskset juhtimispunkti, mis oli üsna sarnase põhimõtte järgi üles ehitatud. See oli üks akendeta pime ruum, ainus konditsioneeritud ruum lennukikandjas. Mis oli pleksikaasist seinaga pooleks jagatud. Ühel pool olid siis laeva radarioperaatorid ja radistid ja muu selline tehniline staff, teisel pool operatsiooni juhtinud kõrgemad ohvitserid. Olukord kanti sellele pool-läbipaistvale pleksitahvlile, kusjuures kirjutajad pidi ka andekad olema - kirjutada tuli paremalt vasakule ja tagurpidi, et "teise poole" meestele tekst loetav oleks. Need siis tegid vastavalt joonistatud/kirjutatud pildile otsuseid, ja radistid saatsid korraldused aina teele.

Ka see keskne komandopunkt oli üheks otsustavaks faktoriks Filipiinide lahingu võitmisel. Kõik soodsad taktikalised olukorrad kasutati kohe ära. Avastati Guamilt startivad lennukid -> kohe saadeti lähim patrulliv grupp ning need tulistati alla juba kuinad alles kõrgust võtsid. Samuti - avastati Guami tankima minev grupp -> oma patrull sappa ning lasti alla maandumise hetkel.

jne. jne.

Ja loomulikult ei ole võimalik oma lennuväge selliselt juhtida, kui sul enamus lennukeid on isegi ilma raadiota...
andrus
Liige
Postitusi: 4741
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Re: Jak-3 ja Pokrõškin

Postitus Postitas andrus »

Radari kasutamisest Balti laevastiku merelennuväes:
Поскольку полеты в светлое время суток теперь стали слишком опасными, оставалось освоить методы торпедных атак в ночное время на лунной дорожке, ограниченный опыт которых имелся с октября 1943 г. В развитие данного метода был сделан следующий шаг – впервые в истории отечественной минно-торпедной авиации вылет осуществлялся на торпедоносце, оснащенном радиолокационной станцией «Гнейс-2». Об этом знаковом событии хотелось бы рассказать поподробней.

Настройку станции перед полетом выполнил старший инженер по спецприборам ВВС КБФ ст. техник-лейтенант Бубнов, в полете ее обслуживал начальник связи 1-го гмтап ст. лейтенант Иванов, севший на место стрелка-радиста. Первоначально станция была настроена на обнаружение воздушных целей. Судя по отчету поиск осуществлялся следующим образом: поздно вечером 6 апреля «Бостон» Борзова вылетел из Каменки и через Чудское озеро и территорию Эстонии вышел в Рижский залив. Над водой начальник связи перенастроил станцию на обнаружение целей на поверхности воды. Некоторое время после включения РЛС горизонт оставался чистым, затем обнаружили береговую черту Курляндии, после чего Борзов повернул на северо-запад. В районе острова Рухну на экране радара появилось несколько отметок, накладывавшихся друг на друга. Иванов, впервые обслуживавший РЛС в полете, растерялся, но владевший ситуацией Борзов сманеврировал так, чтобы увидеть цель на лунной дорожке, самому оставаясь в темной части горизонта. Через 2-3 минуты после этого летчик на расстоянии примерно 10 км (так в отчете) обнаружил транспорт в 12000 т, идущий в сопровождении двух эскортных кораблей (позднее состав охранения был определен в два тральщика и сторожевой катер). Цель двигалась со скоростью 3-4 узла курсом 140 градусов, что очевидно свидетельствовало, что конвой идет в Ригу. Борзов снизился с высоты 100 до 40 метров и в 00.37 7 апреля с дистанции 400 м сбросил торпеду. О дальнейшем летчики докладывали так:

«Экипаж наблюдал след торпеды, взрыв в центральной части транспорта, и через 5-7 секунд последовал большой силы взрыв. После взрыва транспорт лег на левый борт с обильным количеством черного густого дыма и через 5-7 минут полностью погрузился в воду. На отвороте самолет обстрелян с двух ТЩ охранения, огнем ЗА и автоматов».

Если вспомнить об условиях видимости той ночью, то нельзя не удивиться тому, как авиаторам удалось заметить все эти подробности. Еще больше удивляет полное отсутствие какого-либо упоминания об атаке в немецких документах. Из них следует, что в ту ночь через Рижский залив действительно шел конвой, который по расчету времени в момент атаки Борзова мог находится в районе острова Рухну. Его составляли уже неоднократно попадавшие в прицел наших торпедоносцев госпитальные суда «Браке» (5347 брт), «Роберт Мёринг» (3344 брт) и сторожевой корабль «V 302». Не исключено, что в момент атаки командира полка к ним присоединилось какое-либо малое каботажное судно. Ни одно из судов не пострадало. Необходимо еще раз подчеркнуть, что атака происходила в условиях крайне ограниченной видимости, когда летчик мог определить исходные данные для атаки (скорость цели, ее курс, дистанцию до нее, высоту торпедометания) лишь с очень большим допуском. Попасть можно было только случайно. Возможно, что немецкие моряки и видели взрыв, в том случае, если торпеда в момент приводнения с большой высоты ударилась о воду или при совершении «мешка» – о подводное препятствие. Не обнаружив самолета, они не поняли причину произошедшего и не стали заносить в свои документы. Примерно то же можно сказать и об атаке самого А.В. Преснякова, который той же ночью доложил о потоплении тральщика в районе острова Вайндло. Его самолет не имел радара, но летчику посчастливилось обнаружить цель визуально.

Из двух «успешных» атак в штабе полка сделали вывод, что «крейсерские полеты в лунные ночи вполне возможны при установке на самолете радиолокационного прибора и прибора, позволяющего определять действительную высоту полета над морем от 5 до 100 м». Увы, ничего этого на вооружение наши торпедоносцы тогда не получили. Радарный «Бостон» в вылетах больше не участвовал – по всей вероятности он передавался полку только временно на период его войсковых испытаний.
http://www.bellabs.ru/51/Morozov/Morozo ... 944-1.html
После этого во второй половине дня 1-й гмтап отправил на «свободную охоту» пять А-20. В их число входила и оснащенная РЛС «Гнейс-2» машина Борзова (пилот – Борзов, штурман – флаг-штурман 1-го гмтап Котов, оператор РЛС – начальник связи полка ст. лейтенант Иванов). К этому времени метеоусловия еще более ухудшились – облачность 10 баллов, высота нижней кромки 50-100 м, видимость от 100 до 500 м. После взлета в 14.34 летчик повел самолет по маршруту Паневежис – Екабпилс – Айнажи – о. Муху – о. Саарема. От Сааремы пилот повернул на юго-запад и с включенным радаром полетел в направлении побережья Померании. Полет продолжался уже более трех часов, когда в 17.40 в точке 54.42 с.ш./16.20 в.д. на дистанции 35 км на экране прибора удалось получить отметку в виде дуги. Дальнейшее сближение осуществлялось по курсу, указываемому оператором радара. Конвой в составе трех транспортов удалось обнаружить лишь в тот момент, когда до судов оставалось не более 500-800 м. Без промедления Борзов выбрал в качестве цели средний транспорт водоизмещением 8000 т и длиной 160 м, «однотрубный, двухмачтовый, надстройки спереди и сзади трубы, борта окрашены черным цветом». С дистанции 400 м была сброшена торпеда. Через 25-27 секунд после этого по утверждению членов экипажа наблюдался большой силы взрыв в центральной части корпуса, а спустя 15 минут при совершении четвертого круга над местом атаки – только носовая часть судна. Несмотря на все эти живописные подробности, приходится констатировать, что реально попадания достигнуть не удалось. Более того – противник вообще не зафиксировал этого нападения. По-видимому, так же как и во всех других атаках в сложных метеоусловиях летчику не удалось правильно определить элементы движения цели, а возможно и выдержать высоту сбрасывания, что предположительно привело к взрыву торпеды в момент приводнения. Таким образом, не вызывает сомнения, что радар значительно упрощал решение задачи по обнаружению цели, но не мог компенсировать ошибки, допущенные при прицеливании.
http://www.bellabs.ru/51/Morozov/Morozo ... 944-2.html
Единственным примечательным событием в эти дни стали первые полеты «Бостона», оснащенного серийной радиолокационной установкой «Гнейс-5м», разработанной специально для торпедоносцев. Летал на нем Герой Советского Союза лейтенант Гагиев из 1-го гмтап. 27 и 28 апреля он дважды в сложных метеоусловиях обнаруживал и атаковывал конвои. Успехов добиться не удалось, что еще раз подтвердило ту простую истину, что мало обнаружить противника и застать его врасплох – нужно еще уметь попадать в цель!
http://www.bellabs.ru/51/Morozov/Morozo ... -1945.html
Pean vaatama, kas raamatu teises trükis on midagi muutunud.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 44069
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Jak-3 ja Pokrõškin

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Kummalisel kombel paistab minu ühes eelmises postis toodud "Radar-Bostoni" konstruktsioonis selline huvitav vidin nagu toru valgustusrakettide laskmiseks. Asub lennuki sabas, kõige tagumisest meeskonnaliikmest tagapool. Selle funktsioon jääb mulle tiba segaseks, aga kas see polnud mõeldud selleks, et radariga leitakse sihtmärk üles, valgustatakse see langevarjuga "jõulupuuga" ja lennukil asuvate relvadega "töödeldakse" sihtmärki juba visuaalselt?

Kui me peame silmas rünnakut 300 kmh lendavalt lennukilt ristikursil liikuva laeva vastu, siis taoline rünnak pimeduses paljalt radari abil väljub tollase tehnoloogia võimaluste piirest. Tollal olid mehhaanilised ennetus- ja ballistikaarvutid olemas, kuid tollale radaritehnika polnud kuigi täpne. Ka saksa ööhävitajate kirjutatust võib tähele panna, et radariga üles leitud pommitajat tulistati siiski visuaalselt (kuuvalguses, hõõguvate väljalasketorude, kogemata põlema jäetud kabiinilambikese jne järgi). Seda enam, et vastav tehnika jooksis venelastel aasta-paar lääne omast tagapool.

Kas nendes Gneis-radarites on ka midagi, mille NSVL "organid" välismaalt ära hiivasid? RUS-1 kõrval tundub see kuidagi väga haitek.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
andrus
Liige
Postitusi: 4741
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Re: Jak-3 ja Pokrõškin

Postitus Postitas andrus »

Torpeedolennukite raamatu teises trükis oli kasutamine samamoodi kirjas nagu eespool ära toodud.

Panen oma mõtted ka kirja.
Kui vaadata tabamuste statistikat, siis tõesti esimesena tuleb pähe mõte, et radari abil leitud konvoid rünnates läks lihtsalt torpeedo mööda.
Aga mind häirib see, et kahest 1944.a. sooritatud rünnakust pole saksa paberitest jälgi leitud. Selleks ajaks olid sakslased oma konvoirutiinid korralikult toimima saanud ja teadsid ka, mida üksikud sealkandis lendavad lennukid endast kujutasid. Lisaks oleks pidanud suurt huvi pakkuma see, kuidas sellistes halbades ilmastikuoludes torpeedolennuk saksa laevad üldse üles leidis ja ründas.
Aga Morozov ei ole oma jutu järgi midagi leidnud. 1944.a. paberid peaksid olema enam-vähem korralikult säilinud ja sakslased märkisid ka ebaõnnestunud rünnakud ära. Suur hulk radiogramme (DEFE 3 TNA-s) tuli küll internetti alles peale torpeedolennukite raamatu teise trüki ilmumist.
Seega on väikene kahtlus, et see radar ikka nii hästi ei töötanud, kui kirjutati ja konvoisid tegelikult üles ei leitud (Morozov märgib ka muuseas ära, et rünnak on väga värvikalt kirjas, võrreldes ilmastikuoludega).
Kapten Trumm kirjutas:Kas nendes Gneis-radarites on ka midagi, mille NSVL "organid" välismaalt ära hiivasid? RUS-1 kõrval tundub see kuidagi väga haitek.
Sa Trumm teed siin pidevalt vihjeid, kuidas mina või administraator sinu eest "ebamugavaid" materjale peidame. Kas selles valguses ei oleks mõistlikum ise otsida, et järjekordselt mitte ära petetud saada?
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 44069
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Jak-3 ja Pokrõškin

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Tollaste radarite kasutamine "vastu merepinda" oli kahtlemata probleemne. Juba seepärast, et madallennul on õhuvool "rahutu" lennuk kõigub ja muudab oma asendit - seda antennimetsa vaadates tundub, et stabiliseeritud see värk ei olnud, kui lennuki kõrgus kõikus 10 meetrit, siis kõikus radariga vaadeldav ala samamoodi. Tollase lennukil asuva radariga teise lennuki leidmine taeva taustal (mitte maapinna taustal, mis annab valesid peegeldusi) oli märksa lihtsam ülesanne, seepärast olid tollased radaritega "hävitajad" efektiivsemad vastase leidmises.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
EOD
Liige
Postitusi: 4694
Liitunud: 12 Jaan, 2006 15:57
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Jak-3 ja Pokrõškin

Postitus Postitas EOD »

Kapten Trumm kirjutas:Tollaste radarite kasutamine "vastu merepinda" oli kahtlemata probleemne. Juba seepärast, et madallennul on õhuvool "rahutu" lennuk kõigub ja muudab oma asendit - ...
Pole see õhk mere kohal reeglina nii rahutu midagi. Termilised õhuvoolud puuduvad ja pinnareljeefist põhjustatud suuri õhukeeriseid pole. Lainetuse mõjul võib väga madalal veidi raputada, kuid õige loopimine algab ikka rannajoone ületamisel.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 44069
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Re: Jak-3 ja Pokrõškin

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Sellisel "antennimets" tüüpi radaril peaks "pilt" olema lai, kuid kõrguse mõttes kitsas - umbes nagu auto lähituled. Ehk kui sa tahad sellega "püüda" 15 m kõrgust laeva, siis peaks see radar ise samal kõrgusel asuma. Kihutada 350 kmh 15 meetri kõrgusel kottpimedas, noh julged mehed peavad olema. Eks nad tegelikkuses oma nahka turule viima ei kippunud ja lendasid ohutus kõrguses - sealt aga laeva avastada polnud võimalik ja kuna laeva ei leitud, pole seda rünnakut ka saksa allikates kirjas. Rünnakujutt mõeldi aga meeskonna poolt välja, kuna sellest sõltusid rahalised preemiad, autasud ja muu selline.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
toomas tyrk
Site Admin
Postitusi: 5711
Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
Kontakt:

Re: Jak-3 ja Pokrõškin

Postitus Postitas toomas tyrk »

Kapten Trumm kirjutas:Sellisel "antennimets" tüüpi radaril peaks "pilt" olema lai, kuid kõrguse mõttes kitsas - umbes nagu auto lähituled. Ehk kui sa tahad sellega "püüda" 15 m kõrgust laeva, siis peaks see radar ise samal kõrgusel asuma.
Kuule Trumm - kes see postitas siis hunniku pilte Gneissi kohta? Ise vaatasid ka neid või? Shema obzora pildil näidatakse sulle mida? Seda, et see kitsas tsoon seal otse ees on just eraldamatu, sellest nii vasakule kui ka paremale ning üles ja alla on laiad nähtavuse alad.

Ei olnud vaja lennata pidevalt 15 m kõrgusel. Võis lennata ka 100 meetri kõrgusel ja rahus kõiki laevu avastada. Mida näitab ka see, et venelaste väidetele avastatud laevade kohta leiabki vasted sakslaste aruannetest. Probleem tekkis just torpedeerimisega, sest torpeedo tuli veesata kindlas "ümbrikus". Mitte kõrgemalt, mitte madalamalt, mitte suuremalt kiiruselt, jne. Ei viitsi neid päris numbreid otsida, eks sulle peab ka ju mingi lõbu jääma. Ja kui siis torpeedo heita vette kõrgemalt, kui lubatud, siis suure tõenäosusega see lihtsalt purunes, väiksema tõenäosuse puhul võis sütik põrutusest ka käivituda ning torpeedo plahvatada juba vette sisenemisel. Millisele võimalusele see raamatu autor viitab, et lennukimeeskonnad on seda plahvatust pidanud tabamuse plahvatuseks. Mis aga mulle ei tundu kuigi tõenäoline, sest see plahvatus oleks pidanud ju toimuma üsna kohe ja lennuki all. Pigem lähtuti ettekande tegemisel ikka põhimõttest, et kui me juba oma torpeedo heitsime, siis see ka tabama pidi...
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline