www.militaar.net

mart2 kirjutas: ↑24 Jaan, 2025 14:19 I Ilmasõja lõpus hakkasid Venemaa sõdurid tapale saatmise pärast mässama, kuid nüüd lasevad ennast mõnitada, sandistada, vahel isegi sõna otseses mõttes nussida ning ei mingit protesti...
Ahjaa- vahel tehakse põlvitav video palvega teha "keppi" veidi õrnemalt ja aeglasemas tempos.

Olen kindel, et kui praegu Moskvas burksi sööv ülbe "võsuke" käsuga rindele saadetakse, käitub sama alandlikult kui need kes videotes. Nad on lihtsalt üks aste "kõrgemad" holopid!
Eks nad ise on valinud oma maise tee sellise lõpu ja orjale vaba mehe väärtusi ei olegi võimalik selgitada.

Kriku kirjutas: ↑24 Jaan, 2025 15:21 Ma ei tea, kas I ms rindeväeosad oleks hakanud mässama, kui nende teed vaenlase positsioonideni oleks saadetud puhastama mingite kaks nädalat tagasi küladest kokku küüditatud mužikkide hulgad. Situatsioonid on erinevad. Praegu tapetakse suurem jagu mobikuid suhteliselt kähku maha, neil ei jää aega isekeskis mässuvõimelist kooslust moodustada.

Ja kunagi algab aeg, kus sõda on läbi ja tuleb nii oma lähemate kui kaugemate naabritega ikkagi ühes maailmas edasi elada. Kõik sõjad, mis on alanud, on kunagi lõppenud ja sageli on vaenlastest saanud hiljem hoopis liitlased (vrd Saksamaa ja Prantsusmaa praegune liitlassuhe pärast sajanditepikkust vastasseisu Euroopas, ameeriklaste sõprus Jaapaniga pärast saareriigi tuumapommitamist Teises maailmasõjas, jne).

Kindlasti tuleb ka aeg, kus tõuseb päevakorda Venemaaga normaalne läbisaamine. Siin tuleb mulle muidugi pipart keelele puistata, kuna praeguses diskursuses (loe: ajaloo lõpus) valitseb arusaam, et Venemaa ei muutu, ta jääb igavesti agressiivseks ja vallutusmaiaks naabriks. Ja kuigi meie Läänemere-äärne elu seda aastatuhandejagu ka kinnitanud on, ei tohi seda võimalust siiski välistada – mille üle muidu sõdida?

Kriku kirjutas: ↑24 Jaan, 2025 15:21 Ma ei tea, kas I ms rindeväeosad oleks hakanud mässama, kui nende teed vaenlase positsioonideni oleks saadetud puhastama mingite kaks nädalat tagasi küladest kokku küüditatud mužikkide hulgad. Situatsioonid on erinevad. Praegu tapetakse suurem jagu mobikuid suhteliselt kähku maha, neil ei jää aega isekeskis mässuvõimelist kooslust moodustada.

Eranditult Ukraina tsiviilobjektide vastu suunatud rünnakud meenutavad natside poolt Londoni pommitamist Teise maailmasõja ajal, mille eesmärk oli elanike lootuse hävitamine, ütles välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov. Tema sõnul peab Läänemaailm reageerima uute sanktsioonidega Venemaale.

"See, mis nädalavahetusel Ukrainas toimus, on kõige parem tõestus sellele, et mingisugust rahuprotsessi kusagil ei käi. Käib hoopis sõjaprotsess ja seda sõjaprotsessi on jätkamas see, kes selle valla päästis – Putin," ütles Vseviov esmaspäeval "Vikerhommikus". Ta lisas, et Eesti on kogu aeg arvanud, et tee rahuni läheb läbi agressori survestamise ja ohvri aitamise. "Ja senikaua, kuni meil pole õnnestunud teha Putinile oma tegudega, mitte sõnadega selgeks, et aeg pole enam tema poolel, ei ole ühtegi põhjust eeldada, et mingisugused läbirääkimised strateegilise läbimurret toovad."

Ajaloost leiab ikka sobivaid paralleele, mille abil tänapäeval toimuvat paremini mõtestada. Nii ka praegu, kui taas püütakse üle agressiooniohvrite pea agressori enda ja teiste suurvõimude vahel mingisugust «rahudiili» teha, kirjutab ajaloolane ja kolumnist Mart Kuldkepp.

München 1938 ja Jalta 1945 on seejuures kõige käepärasemad näited: esimene neist lepituspoliitika sünonüüm, teine Euroopa jagamine mõjusfäärideks ilma väiksemate rahvaste soove ja huve arvesse võtmata. Sedasorti sarnasused võivad asja selgitada, ent sama kergesti ka eksiteele viia. Siinkohal teevad need võrdlused teatud määral mõlemat.

Kavandatav Trumpi–Putini kohtumine Alaskas siiski ei ole München. Münchenis püüti ära hoida sõda, mis polnud veel alanud; seetõttu tuli seal üles näidata suurt ja naiivset «mõistmist» Hitleri ja tema ambitsioonide suhtes. Praegusel juhul on sõda kestnud juba enam kui kolm ja pool aastat ning kuulsusrikka Vene sõjamasina saavutused on kõigile näha. Erinevalt oma eeskujust ei seisa Putin jõupositsioonil, millelt ülejäänud maailma allaheitlikkusele ehmatada. Alaska pole agressori jaoks mitte eelmäng, vaid pigem viimane lootus.

Ent samal ajal ei ole Alaska ka Jalta. Jalta konverents leidis aset pärast liitlaste sõjavõitu; praegu ees seisev kohtumine aga eelneb igasugusele võidule. Kuigi Venemaa pole isegi enda meelest sõda võitnud, vaid otsib pigem hingetõmbeaega, on ta sellegipoolest kõneluste laua taha kutsutud. Teine vestluspartner, Ameerika Ühendriigid, pole aga üldse otseselt sõdiv pool, vaid tegeleb viimasel ajal, vastupidi, sellega, et piirata oma strateegilist mõjuvõimu Ukrainas toimuvate sündmuste ja laiemalt Euroopa julgeoleku üle. Jalta kinnistas kaardile piirid, mis olid sõjas relvaga vallutatud. Jooned, mis sinna võib-olla Alaskas tõmmatakse, registreerivad aga ainult Venemaa kurnatust ja USA soovi oma käed vastutusest puhtaks pesta.

Pilt on siiski küllalt halb isegi ilma ajalooliste paralleelideta. Pärast tühja ähvardust Venemaad karistada, kui rahu suunas edasiminekut ei tule, paistab USA president olevat igasugustest sisulistest tingimustest loobunud. Selle asemel tõstetakse rahvusvaheliselt tagaotsitav sõjakurjategija Putin diplomaatilisest isolatsioonist välja, et pakkuda talle uut lava pseudoajalooliste monoloogide pidamiseks. Kestvat rahu sellisest teatrist muidugi sündida ei saa. Kõige enam saab Alaska olla infooperatsiooniks, et hiljem survestada Kiievit «nõustuma» tema selja taga kokku lepitud jõledustega.

Kirsiks tordil on muidugi kohtumiskoha valik. Alaska oli endine Venemaa ala, mille USA omandas 1867. aastal. Enne seda nägi Alaska, nagu Ukrainagi, Vene vallutusi, kolonialismi ja kohalike põlisrahvaste – eeskätt aleuutide – vastu toime pandud massimõrva. Alaska valimine Trumpi ja Putini kohtumiskohaks ei saa seega olla muud kui mee mokale määrimine Vene imperiaalsele nostalgiale ning signaal USA valmisolekust taluda ükskõik missugust alandust «kuulamisharjutuse» nimel, nagu Valge Maja pressiesindaja eelseisvat kohtumist nimetas. Muidugi ei kutsutud ka aleuutide esindajaid 1867. aasta tehingule oma allkirja andma või selle tingimusi arutama; selles mõttes on ajalooline paralleel täpne.

kaupo51 kirjutas: ↑30 Aug, 2025 20:55 Kui seda General SVR teemat lugeda, siis pidi Patrusev Putini asemele tulema. Kas ta just hullem on, seda ei oska öelda.