https://www.youtube.com/watch?v=yJbRKZ_CllIMinu tänane pikem tõlge ristsustab siinset sõda ühe kõrvalteeemaga, aga IMHO on teooria kohane panna kokku praktikaga.
Jutt on propagandast.
Tore on tajuda et mõlemad pooled oleks otsekui lugenud õpikut. Ja pole võimatu, et täpselt nii ongi. Ka siinses keskkonnas räägitakse kõikide uute liitujate jaoks segast salakeelt. Räägitakse kõikvõimalikest Orkidest, Vatnikutest, Katsappidest, Kääbikust ja Kartuli Gaddafist, ehk vaenlane dehumaniseritakse ja kujutatakse teda Saatanana.
Täpselt sama teevad venelased. Last bu not least- sama tegid ka sakslased juutidega enne koonduslaagritesse vedamist, eks.
Alljärgneva põhjal on selge, miks Zelenski rääkis närviajavalt viimase hetkeni rahust, kuigi ameeriklased varustasid teda üksikasjaliku luureinfoga.
Ma juhtisin varem tähelepanu sellele, et hetkel, kui algas sõda, viskas Zelenski ülikonna seljast ja riietus khakivärvi T-särki. Mäletate pilti, kus nad on koos kaitseministriga jumalteabkus, hoides üksteisel Vene armee fotografrrimistraditsioonide kohaselt kinni ümber õlgade. See räägib raske aja (relva)vendlusest. Aga Putinit kujutatakse selle kõrval mehena, kes istub oma kaitseministrist 10 m kaugusel. Sest ta kardab mingit gripilaadset haigust.
Kogu maailma silmis on seekord propagandasõja võitnud ilmselgelt Ukraina. Ma pakuksin seisuga 10-1. Ärme unusta, et on ju inimesi, kes räägivad siiani tõsihingeliselt Donbassis seina külge naelutatud poisikesest ning söekaevuritest, kes tahtsid vaid elada kiusamisvabalt ja kes kutsusid endale lihtsalt appi lähima suurjõu. Vennasvabariigi.
Neid ei ole vähe. Aga on siiski ilmselge, et Vene propagandat usuvad ainult need, kes on alati olnud tulihingelised Venemaa pooldajad. Siiamaani on olemas ka palju inimesi, kes arvavad, et juues MMS-i tehib okserefleks seetõttu, et "mürgid hakkavad kehast lahkuma" ja on inimesi, kes ausõna ning ilma naljata arvavad, et maa ongi lame. Nagu on ka inimesi, kes on veendunud, et kusagil on Jumal.
Allpoololeva tõlke näited on toodud USA-Iraagi sõjast. Aga kes vähegi sündmuste käiku jälginud, võib tuua iga punkti kohta kümneid näiteid käimasolevast madinast. Nagu ma isegi seda jutu alguses tegin.
Lugupidamisega
Tarmo Männard
Me tutvume täna Itaalia päritolu Belgia ajaloolase Anne Morelli 2001a raamatuga "Principi elementari della propaganda di querri". Ehk "Sõja propaganda baasprintsiibid". Oma teoses toetub ta tublisti Arthur Ponsoby teosele "Sõjaaja vale", mis ilmus 1928 aastal ja kirjeldab I Ilmasõja propaganda põhiprintsiipe.
Tuleb eraldi märkida, et Morelli ei anna toimuvale hinnangut ning ei jaga osapooli headeks ja halbadeks. Vaid lihtsalt illustreerib näidetega võtteid, mida eri osapooled konflikis kasutasid. Tutvume siis nendega:
Esimene põhimõte:
"Me ei taha sõda. Me vaid kaitseme endid." Morreli sõnutsi räägivad liidrid alati, et nemad sõda ei taha. Tihti ei võeta tänapäeval sõda rahva poolt vastu positiivselt. Aga demokraatia tingmustes on rahva poolehoid juhtidele hädavajalik.
Teine printsiip:
"Ainult vaenlane vastutab sõja puhkemise eest". Iga pool väidab, et ta oli vaenlase poolt sunnitud sõtta astuma. Selleks, et kaitsa oma maad, selle väärtusi ja vabadust või takistada vaenlasel meid hävitamast. See on omamoodi paradoks. Nagu Orwelli raamatus kõlav loosung "Rahu on Sõda!" Just selle põhimõtte kohaselt kuulutas USA sõja Iraagile. Sest "Iraak ei jätnud neile muud võimalust ja ameeriklased lihtsalt ainult kaitsevad end vaenlase eest, kes vastutab sõja puhkemise eest täiel määral".
Von Ribbentrop põhjendas sõja alustamist Poola vastu sõnadega: "Meie Füürer ei soovi sõda. Aga edasine küsimus sõjast ja rahust ei sõltu enam mitte temast, vaid hopis Poolast. Mõnedes Reichi jaoks tähtsates küsimustes peab Poola taganema ja meie nõudmised täitma. Muudmoodi kahjuks me edasi minna ei saa. Kui Poola keeldub, on süü konflikti tekkimisel ainult temal, mitte Saksamaal"
Kolmas põhimõte:
"Vaenlase liider on puhtakujuline Saatan ja kurjuse kehastus". Morelli kirjeldab, et viha objektiks on inimeste grupi või terve rahva asemel palju efektiivsem suunata see vaenuliku poole ühe inimese vastu. Nii saab vaenlane endale konkreetse näo. Ja see saabki omakorda vihkamise sihtmärgiks. Võitja saab kujutada endast alati patsifisti, kes armastab rahu ja eelistab kokkuleppimist. Kahjuks vaenlane lihtsalt sunnib teda sõdima. Vaenlase liidrit esitletase maniaki ja monstrumina, nagu juhtus Slobodan Miloševići või Saddam Husseiniga.
Neljas printsiip
"Meie kaitseme õilsat põhimõtet, mitte lihtsalt oma isiklikke tegemisi". Majanduslikud ja geopoliitilised eesmärgid maskeeritakse hoolikalt erinevate ideaalide ja moraalsete väärtustega. Väärtused võivad olla erinevad: Militarismi hävitamine. Väikeriikide kaitse. Demokraatia kaitse jne. Propaganda kinnitab, et sõditakse vaid eranditult õilsal eesmärgil. Sellest, et paljud sõjad toimuvad tegelikult majanduslikel põhjustel, vaikitakse teadlikult.
Viies põhimõte:
"Vaenlane on julm ning sooritab teadlikult ja sihikindlalt sõjakuritegusid. Meie armee eksib mõnikord lihtsalt juhuslikult". Morelli väidab, et jutud vaenlase ebainimlikust brutaalsusest on üks propaganda lemmikvõtteid. Julmus on üks osa sõjast. Aga väited, et niisugune julmus on omane vaid vaenlasele, muudab selle üheks propaganda osaks. Enamgi veel. Tegelikult ei olegi vaja reaalseid juhtumeid. Propagandale on lausa vajalik mõelda välja erinevaid ebainimlikke intsidente, et näidata vaenlast peaaegu Hitleri alter-egona.
Kuues põhimõte:
"Vaenlane kasutab keelatud relvi". See täiendab eelnevat punkti: "Meie oleme õilsad ja läheme sõtta, nagu rüütlid. Meie võtleme reeglite kohaselt". Näiteks Esimeses Maailmasõjas süüdistasid kõik pooled vastastikku üksteist erinevate sõjamürkide kasutamises.
Seitsmes põhimõte:
"Meie kaotused ei ole eriti suured. Vaenlase kaotused on tohutud". Propaganda lihtsalt peab vähendama enda poole kaotusi ja suurendama vaenlase omi. Nii oli Iraagi sõjas meediale keeld näidata Ameerika sõdurite kirste. Samal ajal, kui demonstreeriti Iraagi armee massilisi kaotusi ja kinnitati, et Iraagi armee ei avalda peaaegu mingit vastupanu.
Kaheksas printsiip:
"Intelligents ja loomeinimesed toetavad meie tegevust". Morelli kõneleb, et Esimese Maailmasõja ajal toetas intelligents massiliselt oma maad ja nende juhtkonda. Kunstnikud, kirjanikud ja muusikud toetasid "enda omade" tegevusi omal erialal. Alates karikatuuridest, kuni suurt resonantsi tekitanud fotodeni, mis avaldasid auditoorimuile tugevat emotsionaalset mõju. Näiteks fotosid lastest, taustaks tagaplaanil täielik häving.
Üheksas printsiip:
"Meie tegevus on pühalik". Oma tegevust võidakse esitleda peaaegu, et omalaadse Ristisõjana, mis on saanud Jumaliku Õnnistuse. See on miski, mida tuleb teha ja millest ei tohi kõrvale kalduda. Näiteks toon Morelli taas Iraagi sõja, mida kujutati Hea ja Kurja võitlusena. USA propaganda seletas, et demokraatia toomine Iraaki on nende põhimõtteline kohustus. See on peaaegu Jumalik tahe. Ja sõda muutuski korraga Jumala tahte täitmiseks.
Kümnes põhimõte:
"Kes paneb kahtluse alla meie propaganda, aitab sellega vaenlast ja on reetur". See täiendab kõike eelnevat. See, kes paneb kahtluse alla kasvõi ühe eelpool olevast loetelust abistab vaenlast. On vaid kaks poolt: Hea ja halb. Te saate olla vaid kas Kurjuse poolt või selle vastu. Pole võimalik ütelda mngit muud, kolmandat arvamust riskeerimata sattuda meediapoolse lintšimise sihtmärgiks. Arvamuste pluralismi rohkem ei ole. Suvaline opositsiooniline arvamus diskrediteeritakse võltsargumentidega. Heaks näiteks on taas Iraagi sõda: Olla USA alustatud sõja vastu tähendab, et tegelikult olete te hoopis Saddam Husseini pooldaja. Seda põhimõtet kasutatakse kõikides sõdades.
Loomulikult on eelpoolkirjeldatu vaid üks osa propaganda põhimõtetest.
