Re: Integratsioon ja Eesti venekeelsed
Postitatud: 28 Veebr, 2022 17:31
..jummala lahe text - jakesse venelast ikka paremini iseloomustab, kui teine venelane 
Aga sitaks hästi kirjutatud - respect
Aga sitaks hästi kirjutatud - respect
Ivan Makarov: Eesti demokraatia surnud hinged
See, et keskerakond on kahe näoga ülimalt korrumpeerunud partei, millel pole mitte mingit maailmavaadet ja mis absorbeerib endasse igat sorti karjeriste, põhimõttelagedaid muidumehi, jokknaisi ja poliitprostitueerivaid ülejooksikuid, teadsime me ammu. Nüüd aga ei toetanud lausa kümme keskerakonna fraktsiooni liiget riigikogu avaldust „Venemaa Föderatsiooni agressioonist Ukraina vastu", kirjutab Ivan Makarov.
„On teada, et vene publikule väga meeldib, kui Venemaa kedagi okupeerib, hõivab, pommitab. See tekitab alati vaimustust. Mida madalam on inimese intellektuaalne tase, seda suurem on tema soov kuuluda suurde, hirmsasse ja julma karja" – Aleksandr Nevzorov
Igasugused suuremat sorti vapustused annavad vahel võimaluse saada aru sellest, mis ammu oli ilmselge, aga millest eriti ei räägitud. See, et keskerakond on kahe näoga ülimalt korrumpeerunud partei, millel pole mitte mingit maailmavaadet ja mis absorbeerib endasse igat sorti karjeriste, põhimõttelagedaid muidumehi, jokknaisi ja poliitprostitueerivaid ülejooksikuid, teadsime me ammu. Aga seda, et oluline osa sellest valitsuserakonnast on veel sõjaroimarite mahitajad, ei ole veel keegi otseselt öelnud: Yana Toomi sõbrustamist Süüria massimõrvariga peeti erandjuhtumiks, ehk erandiks, mis kinnitab keskerakonna humaansuse reeglit.
Kui aga lausa kümme keskerakonna fraktsiooni liiget ei toetanud riigikogu avaldust „Venemaa Föderatsiooni agressioonist Ukraina vastu", selgus, et Toomi puhul pole tegemist mingi erandi, vaid keskerakondliku reeglina. Ja kui fraktsiooni esimees Jaanus Karilaid väidab, et tegemist on aktsepteeritava teisitimõtlemisega, siis arvestades asjaolu, et Venemaa kasutab põletatud maa taktikat, saadab Ukrainasse terroristlikke grupeeringuid ja juba on tapetud ka lapsi, võib teha järelduse, et keskerakonna fraktsiooni esimees koos partei juhtkonnaga aktsepteerivad terrorismi ja genotsiidi. Seda enam et nende riiklike terroristidega on keskerakond juba pikki aastaid seotud koostöölepinguga.
Venemaa Föderatsiooni rünnakut ei mõistnud hääletamisel ega allkirjastamisel hukka 11 saadikut (23. veebruar 2022): Natalia Malleus, Igor Kravtšenko, Oudekki Loone, Mihhail Stalnuhhin, Maria Jufereva-Skuratovski, Dmitri Dmitrijev, Andrei Korobeinik, Martin Repinski, Siret Kotka, Sven Sester, Mailis Reps.
Kui nüüd mõelda, mida head on need inimesed teinud oma valijatele ja Eestile, siis ei tule midagi meelde: paar PBK saatejuhti, bandiidi näoga autoterrorist, hullude silmadega Putini groupie, kitsekarjusest taksojuht, minister-kleptomaan jne. Kui keskerakond annaks kogu sellele seltskonnale praegu kinga, võiks ta minna järgmise riigikogu koosseisu „puhaste paberitega". Mida teeb selles seltskonnas isamaalane Sven Sester, on raske aru saada, aga inimese sisse ju ei vaata. Ju siis tuli kapist välja.
Igor Kravtšenko suhtes küsimusi üldse ei tekki, siin vorm ammendab sisu. Kui mees sõitis oma autoga Toompeal meelega otsa inimesele, siis kuidas ta võikski hukka mõista oma vene sõjaväelastest kolleege, kes sõitsid samuti meelega oma soomukiga üle autost, milles liikus mööda teed üks eakas ukrainlane. Neid kaadreid nägi kogu maailm.
Mul pole ausalt öeldes õrna aimugi, kes on keskerakondlane Dmitri Dmitrijev, kui see just mingi vaimukas lavanimi ei ole. Nimi ei riku meest, kuigi „Dmitri Dmitrijev" kõlab umbes nagu „Vladimir Vladimirovitš". Antud tunnet süvendab see, et ta toetas Putini agressiooni, mitte hääletades selle hukkamõistu poolt. Äkki õnnestub tal vähemalt selle teoga inimestele meelde jääda.
Martin Repinski on tuntud taksist, kes lüpsab riigikogu nagu oma isiklikku kitse ja naeruvääristab parlamenti isegi Stalnuhhinist rohkem. Täiesti häbematu tegelane, aga jällegi keskerakonna vaimu kehastus. See on eesti oma Ostap Bender ehk Suur Kombinaator. Kui Repinski oli noor, pani ta ajalehte kuulutuse annetuste kogumiseks Kuremäe kloostrile, andes enda pangakonto numbri. Ükski annetus kloostrini loomulikult ei jõudnud ja klooster pöördus politsei poole. Vahelevõetud Repinski kahetses ja vabandas, aga nagu siis polnud tema jaoks miski püha, nii ka nüüd jätkab ta samas vaimus.
Siret Kotka aga oli Edgar Savisaare abi ja Martin Repinski abikaasa. Mida temalt ikka oodata on – ta ei ole sellist suhtumist omandanud mitte emapiimaga.
Oudekki Loone on keskerakondluse enfant terrible – nii nagu uinuv mõistus sünnitab koletisi, nii ka lapsik aju sünnitab oudekkiloonesid. Kui see naine vaatab sind talle omase erilise pilguga, kaob igasugune soov temaga diskussiooni astuda. On lapsi, kes võivad ropendada ja rikkuda pere reliikviaid, kuid nagu ei õnnestu Jürgen Ligit võõrustada koprolaaliast, nii ka Loone jääb meie poliitika punaseks madruseks. Ärgem andkem tema kätte limonkat, kui ta jälle NATO-sse sõidab, muidu jääme päris kaitseta. Ta võiks mängida filmis Tšapajevi kuulipilduja-Ankat, vene anekdoodid nende kahe teemal on oivalised.
Mihhail Stalnuhhin on juhilubadeta saadik, kuluhüvitise eest lellepoegadele džiipide ostja. Ta tuleb riigikogu istungitele ja ronib tribüünile kulunud kapuutsiga jopes või muudes võidunud kaltsudes, näidates sellega oma põlgust eestlaste parlamendi ja riigi suhtes.
Maria Jufereva-Skuratovski ei ühinenud avaldusega Ukraina ründamise vastu, kus on saanud surma juba tuhanded süütud inimesed, noored vene sõdurid kaasa arvatud, kuid ilmus Ukraina toetusmeeleavaldusele Vabaduse väljakule. See olukord meenutab episoodi „Vahva sõduri Švejki juhtumistest", kui inimese surmani ärapiinanud lõbusad tädid tulid seejärel tema matustele:
„See on kõik kirg! Aga kõige koledam on, kui kirg haarab naisi. Mõned head aastad tagasi elasid Praha II-es kaks lahutatud naist Mourkova ja Souskova. Mehed olid nad maha jätnud, sest nad olid igavesed hoorad. Ja ükskord, kui Rožtoky alleel õitsesid kirsid, püüdsid nad seal kinni ühe vana impotentse saja-aastase leierkastimehe, tassisid ta Roztoky metsa ja vägistasid seal ära. Mis nad temaga küll ära ei teinud! Žižkovis elab professor Axamit. See toimetas Rozstokys väljakaevamisi, otsis kägaras maetute haudu ja viis ära mitu luukeret. Naised tirisid leierkastimehe ühte sihukesse lahtikaevatud hauda, piinasid teda ja vägistasid ära. Professor Axamit läks järgmisel päeval sinna ja nägi, et keegi lamab hauas. Professoril hakkas hea meel, kuid see oli hoopis nende lahutatud naiste poolt piinatud ja vaevatud leierkastimees. Tema ümber vedelesid ainult mingisugused kepid. Leierkastimees heitis viiendal päeval hinge ja need lirvad olid veel nii jultunud, et tulid tema matustele. See on juba perverssus!"
Nagu ütles rus.delfile meeleavaldusele ilmunud Jufereva-Skuratovski, viibis ta seal „eraisikuna" (kõik teised 30 000 olid äkki siis juriidilised isikud) ja nägi seal ka parteikaaslast Andrei Korobeinikut, kes samuti ei ühinenud vene agressiooni hukkamõistmisega riigikogus, aga meeleavaldusele ikka tuli. Loomulikult ei võrdle ma neid kahte Mourkova ja Souskovaga, aga eks on see Korobeinik ju samuti partnereid vahetanud, hüpates reformistidest keskerakondlastesse.
Ja Jufereva lõikas loomulikult ka sealt poliitilist profiiti, sest intervjuu temaga oli pealkirjastatud „Maria Jufereva-Skuratovski: me peame vältima klišeed, et venelane on häbimärk". Sealsamas rõhutab Jufereva-Skuratovski mitu korda, et ta on vene inimene. „Ja ma väga ei tahaks, et minu eesti kolleegid vaataksid mind kui viiendat kolonni ja salajast varjatud vaenlast," ütleb ta.
No „kolonn" – see on juba suurushullustus. Aitab tal ühest riigikoguja palgast ja ühest kuluhüvitisest küll.
Aga see, et kohtualune Mailis Reps ei ühinenud riigikogu protestiga Putini terrorirünnaku vastu, on täiesti loogiline. Ta on ju varguste tõttu kohtu all ja tema viibimine riigikogus on niigi eesti riigi üle irvitamine. Tema toetushääl avaldusele kompromiteeriks seda dokumenti. Ja veel: ta varastas haridusministeeriumist suure kohvimasina, vene sõjaväelased aga varastasid Gruusia okupeerimise ajal Gori linnas inimeste majadest WC-potte. Reps, pronksiöö marodöörid ja Putini röövvallutajad on seega teatud mõttes kolleegid ja kuidas sa neid siis ikka hukka mõistad. Seda enam et suur pihtapandud kohvimasin annab lausa peldikupoti mõõdu välja.
Natalia Malleus, kes samuti ei tõstnud oma häält ukrainlaste tapmise vastu, omab selleks võib-olla isegi mõjuvat põhjust: 10 aastat töötamist ja suupruukimist Pervõi Baltijski Kanalis võisid halvasti mõjuda tema häälepaeltele, aga kirjutada teleajakirjanikud reeglina ei riski, sest kardavad rohkeid kirjavigu. Näiteks Jufereva-Skuratovski töötas sealsamas PBK-s Malleusist vähem – kõigest 7 aastat, kusjuures seda fakti temateemalistes internetis saadavates vikipeedialikes cv-des ei mainita, tõenäoliselt ujedusest. Aga Venemaa otsingusüsteemide kaudu võib neid andmeid leida küll.
Ka siis, kui Eestit rünnatakse, ei hääletaks see seltskond ka meie riigi vastase agressiooni hukkamõistva avalduse poolt. Nad on täpselt nagu keskerakond tervikuna – ei liha ega kala, aga pidevalt šašlõkivardast hammustades ja kalamarjamolli kummutades. Need vaimsed ja füüsilised omnivoorid on alati valmis vassima, on alati valmis reetma, on alati valmis valetama, kuritarvitama ja ülbitsema. Selliste tüüpidega ei läheks mitte ainult luurele – nendega ei läheks ka poest piima tooma. Sest ka seal tüssavad ja siis tõukavad veel selgagi.
Venelaste au eest sellised endistest propagandistidest tegelased, nagu Jufereva-Skuratovski, küll ei seisa. Kasutades Ukraina tragöödiat hakkas ta kohe „kaitsma" venelasi „häbimärgi" eest, kusjuures ainus ajend selleks olid lähenevad riigikogu valimised, mil keskerakondlased jälle hakkavad tasapisi mängima venekeelses meedias venelaste kaitsjaid, sedapuhku nüüd mitte ainult eestlaste, vaid ka ukrainlaste eest, sest muidu nad ju riigikokku ei pääseks never. Ajal, kui Venemaal tuhanded teadlased, arstid, sportlased, õpetajad, muusikud ja kirjanikud astuvad oma näo ja allkirjadega Ukraina ründamise vastu, riskides karjääri ja vabadusega, ei toetanud meie demokraatliku riigi hüvesid nautivad malleused, kravtšenkod, stalnuhhinid, repinskid ja muud korobeinikud üleskutset, et 21. sajandi esimese veerandi lõpus ei tapetaks Euroopa riigis Ukrainas naaberriikide poolt saadetud terroristide rühmituste poolt lapsi ja ei kasutaks Hitleri vägedele omast „põletatud maa" taktikat. Need inimesed meenutavad Ukraina kirjaniku Nikolai Gogoli kunagi kirjeldatud surnuid hingi.
Ärgu Jufereva-Skuratovski nii väga muretsegu venelaste maine eest, sest seda teevad Lia Ahedžakova ja Boriss Akunin, Maksim Galkin, Boriss Grebenššikov ja paljud teised tuntud Venemaa vaimuinimesed.
Aga Eestis päästab venelaste au hoopis meie tunnustatud režissöör Aljona Suržikova, kes esines 26. veebruaril ERR-i venekeelses portaalis avaldusega „Mul on häbi kirjutada vene keeles". Soovitan tutvuda sellega originaalis, siin vaid mõned väljavõtted:
„Üks inimene võttis ja hävitas kõik hea, ilusa ja armastatu kultuuris, riigis ja keeles. Keel, milles kirjutasid Tšehhov ja Mandelštam, muutus nüüd lõplikult okupantide keeleks… Nüüd kõik me vastutame ühe inimese tegude eest. Ma olin uhke keele ja kultuuri üle. Aga nüüd on mul häbi, keel ja kultuur ei saanud kaitsta inimesi sõjalise agressiooni eest, libauudised ja propaganda „neonatsismi" kohta ähmastasid paljude silmad. Ühiskond on polariseerunud… Käib sõda ja venelased ründavad. Jah, Putin andis käsu, kuid seda käsku ei täida ju robotid. Hoopis 180 000 sõdurit, nende pered, nende vanaemad, kes vaatavad „Rossija" kanalit. Kõik nad pommitavad Odessat ja Kiievit. Täna sai suur vene keel kogu maailma silmis okupantide keele statuudi. Ei ole vaja rääkida suurtest ja kaunitest asjadest inimestele, kelle kodud on purustatud ja kelle lapsed magavad keldrites…
Ma pole kunagi tundnud häbi selle pärast, et ma olen venelane, kuigi venelasest on minus ainult kultuurikood…
Mul on häbi sellepärast, et paljud vaikivad, nagu kunagi vaikisin ka mina. Mul on häbi, et paljumiljonilisel Venemaal lähevad miitingutele vaid tuhanded ja neid arreteeritakse. Mul on häbi, et vastuseks sanktsioonidele pakkus Venemaa taastada surmanuhtlus. Mul on häbi riigi pärast, kus lapsi pannakse vanglatesse Facebooki postituse eest. Mul on häbi, et vene armee võib tappa lihtsaid inimesi. Mul on häbi vene sõjalaeva pärast.
Mis on nende inimeste peades, kes lähevad ründama Kiievit? Mul on häbi kirjutada vene keeles. Keel on süüdi. See on ju vene keel. Häbi ja valus. Ja veel palju põlvkondi saab olema süüdi. Nagu ma vastutan 1941/1949. aasta deporteerimiste ees ja 1968. aasta sissetungi eest Tšehhoslovakkiasse, nii ka minu lapselapsed hakkavad vastutama Ukraina eest," kirjutab Aljona Suržikova.
Mõni ime siis, et mitte kusagil kohalikus venekeelses meedias seda esinemist ei mainita. „Vene maailmas" ei sallita neid, kes teistest kõrgem. Nagu kirjutas vene kirjandusklassik, aadlisoost poeet Aleksandr Blok, „Raske vene hõng, ei saa hingata, ei saa lennata."
siin toimub ka mingisugune tsensuur?