Päästeameti endine peadirektor Kalev Timberg: ,,Kolm aastat tagasi võeti ametist maha Venemaa eelmine kaitseminister. Ja hakati otsima uut. Uskuge või mitte, aga minu mõte läks tookord Sergei Šoigu peale! Mõtlesin, et tema oleks hea variant. Šoigu on oma olemuselt komandör-isa. Väga konstruktiivne, jõuline, viib kõik lõpuni. Oskab läheneda asjadele süsteemselt. Auastmelt armeekindral, aga hariduselt ehitusinsener. Ma ütlen alati, et oleks hea, kui kõik juhid oleksid insenerid. Sest inseneridele süstitaksekorrapärasust, et mõtted püsiks selgelt reas nagu pudelid ja klaasid restorani riiulites. Ma olen Sergei Kužugetovitšiga palju kordi töö asjus kokku saanud. Nii-öelda põllu peal, aga ka konverentsidel ja pidustustel. Meie esimene kohtumine oli 1990ndate algul. Ta tundis huvi, kuidas me Eesti päästeteenistust üles ehitame. Loomisel oli mingi rahvusvaheline tsiviilkaitse vabatahtlik organisatsioon, kuhu Šoigu kõiki kutsus. Selle eesmärk oli meid mitte otseselt oma alluvusse võtta, kuid siduda nendepäästeideoloogiaga. Eestil oli tollal vähe rahvusvahelisi kontakte. Seepärast kuulasime kõigepealt, mida arvavad soomlased ja rootslased. Vaatame, kes seal organisatsioonis on. Ja kui seal olid Põhja-Korea ja teised niisugused riigid, siis loobusime. Venemaa pakkus igasuguseid huvitavaid variante. Aga need ei sobinud meile poliitiliselt ega andnud päästealal midagi juurde. Šoigu on hästi temperamentne. Rõhutatult sõbralik. Venemaa päästeteenistuse juhina tahtis näidata kõike, mis tal on ja mis tal hästi on. Et tema teenistus on maailma parim ja ta ise on kõige targem – niisugune normaalne ambitsioon. Šoigu on Vene Föderatsiooni kangelane. Teenistuskaaslased austavad teda, sest ta peab sõna. Välismaalaste ees oli Šoigu mõnikord bravuuritsev. Pärast üht Moskvas toimunud konverentsi sõitsime linnast välja polügoonile päästeõppusele. Külalised istusid toolidel, sõid ja jõid ning vaatasid, kuidas ümberringi käis „sõda“. Helikopterid lendasid ja langevarjurid hüppasid kuskilt 50 või 100 meetri kõrguselt alla. Need olid surmatrikid. See oli teatraliseeritud etendus, kus igaüks teadis oma rolli. Õppekeskuse kõrval oli puhkekeskus, selle juures oma väike loomaaed. Seal oli vist Siberist saadetud karu ja teisi loomi. Kõik oli väga ilus ja hoolitsetud. Veel oli seal oma lasketiir, kus võis lasta ükskõik mis maailma relvast. Ma proovisin Glocki püstolist lasta, aga see oli minu jaoks raske, mul on väike käsi. Šoigu on pärit Siberist. Tema karjäär algas nii nagu karjäärid Nõukogude ajal ikka. Kes midagi tahtis teha, pidi endale komparteis tegevust leidma. Ajaloolisse tulipunkti sattus Šoigu koos tulevase Venemaa presidendi Boriss Jeltsiniga. 1980.–90. aastate vahetusel töötasid nad Nõukogude Liidu ehituskomitee süsteemis juhtivatel kohtadel. Kui hinnata Jeltsini ja Šoigu iseloomuomadusi, siis on väga palju erinevusi, aga leiab ka sarnasust. Mõlemad mehed on tohutu töövõimega. Augustiputši ajal 1991 polnud Jeltsinil oma usaldusjõudusid. Tal oli rahvamass taga. Aga niisuguseid mehi, kes oleks spetsialistid ja teeks musta tööd, väga ei olnud. Minu teada aitas Šoigu luua Jeltsinile sõltumatut sidesüsteemi. Pärast Jeltsini võimule tulekut rajas Šoigu Venemaa päästjate korpuse, millest kujunes välja eriolukordade ministeerium – МЧС России. Selle ülesehitamisest sai Šoigu elutöö. МЧС on tohutu suur süsteem koos oma lennukite, laevastiku, uurimisaluste, mäe- ja kaevanduspäästesüsteemidega. 2004. aasta Indoneesia tsunami puhul jõudis Eesti päästemeeskond katastroofipaigale suhteliselt kiiresti. NATO lennuk tuli meile järele ja lendas sinna. Järgmine kord Šoiguga kokku saades läks jutt ka tsunamile. Mainisin, et olime kohal enne neid. Šoigu oli pärast oma meeste käest üle küsinud, kas see on tõsi. Ja siis oli andnud pähe. Et tal on hea meel, kui väike Eesti, kel endal lennuväge pole, jõudis varem kohale, aga kuidas siis nii. Venemaa päästeteenistuse edukas osalemine rahvusvahelistes operatsioonides on riigi prestiižiküsimus. ooduskatastroofide ja suurte õnnetuste puhul lendas Šoigu alati ise kohale päästetöid juhtima. Suurte riikide päästeteenistuses on ülemate ja alluvate suhetes vähem usaldust kui Eestis, Soomes või Rootsis. Kui meil mina ütlen ja sina hakkad tegema, siis mina sind segama ei tule. Aga kui väga suurtes mastaapides tehakse asju, muutub kontroll asjaks iseeneses. Проверить надо?Надо проверить! (Kas on vaja kontrollida? On vaja kontrollida!) Kui Eestis küsitakse, millist riigiasutust kõige rohkem usaldatakse, võidab alati päästeamet. Me oleme inglid, kes tulevad viimasel minutil ja tõmbavad inimese sellest jamast kõrvupidi välja. Sellepärast ongi usaldus päästjate vastu suur. Venemaal on sama lugu. Kui uuriti ministrite populaarsust, tuli Šoigu alati esimeseks! Tal oli ja on rahva seas väga suur autoriteet, sest tema lõi Venemaal turvatunnet. Kunagi oli Šoigul idee viia Venemaa pealinn Siberisse, aga ma ei oska selle kohta midagi täpsemalt öelda. Meie kohtumistel rõhutas Šoigu alati, et meie kui päästjad ei tegele poliitikaga. Ja just sellepärast me saame üksteisega suurepäraselt läbi, kuna tegeleme üldinimlike asjadega. Ainult ühe korra ütles ta, et Eesti võiks nagu venelaste suhtes leebemalt käituda. Rohkem me poliitikast ei rääkinud. 2000ndate algul käisime koos siseminister Tarmo Loodusega Genfis. Teadsime, et sinna tuleb ka Šoigu. Meile öeldi, et mingeid omavahelisi läbirääkimisi ta ei pea. Aga saime jutule. Meiega oli kaasas noor daam Eesti välisministeeriumist. Kui ma meie delegatsiooni tutvustasin, siis Šoigu küsis: „Ну что? Переводчика взяли?“ („Kuidas? Võtsite tõlgi kaasa?“). Ma rahustasin ta maha, et räägime ikka kõik vene keeles. Ilmselt võib ta ka väga emotsionaalselt tegutseda. Noorpõlves kutsuti teda hüüdnimega „Šaitan“, see tähendab „Saatan“. Meie viimane kohtumine oli mõned aastad tagasi, kui ma olin päästeameti peadirektori kohalt lahkumas. Viimase asjana tahtsin teha ära Eesti-Vene piiriülese abistamise lepingu, mida oli aastaid ette valmistatud. Mis kasu Eesti sellest lepingust võiks saada? Kui meil puhkeks näiteks metsatulekahju käigus tuletorm, oleks kustutamiseks vaja suuri lennukeid, mis viskavad alla 40 tonni vett. Või kui läheks vaja kiirgusspetsialiste, keda meil on väga vähe – mina ja veel umbes kolm meest. Aga tõenäoliselt pakuks me ise venelastele rohkem abi. Eesti-Vene piiri lähedal on Vene poolel mitu korda mets põlenud. Meie mehed oleks 30 minutiga viie masinaga kohal ja kustutaks ära, enne kui venelaste auto kohale jõuab. Aga me ei tohi aidata! Enne peaks Pihkva mehed Moskvast loa hankima. Moskvast aga öeldakse, et ei hakka me midagi Eesti käest küsima, saage ise hakkama. Niisiis tuli mulle kutse Venemaa päästjate päevale, mida peetakse iga aasta 27. detsembril. Pidu toimus Moskvas suures kultuuriasutuses, kohal olid nii Vladimir Putin kui Dmitri Medvedev. Ühel hetkel öeldi mulle, et nüüd on paras hetk minna teise tuppa Šoigut õnnitlema. Lähen sinna ja vaatan kurat, tuttavad näod – Venemaa valitsuse liikmed! „Oi, mu Eesti sõbrad!“ tervitas Šoigu ja küsis hoolitsevalt: „Kus on see inimene, kes viina valab?“ Kallistasime, võtsime viina ja mina kuulasin maad, kuidas lepinguga oleks. Šoigu lubas asja joonde ajada. Astusin eemale, võtsin väikese sakummi ja vaatan, tuleb välisminister Sergei Lavrov! Õnnitles Šoigu ära, astus ka eemale. Minu jaoks ei tähenda mingid rangid ega pagunid midagi, olen elus näinud niipalju igasuguülemusi. Läksin Lavrovi juurde, esitlesin ennast. Et ma olen päästeameti peadirektor sellisest suurest riigist nagu Eesti. Hakkasin rääkima, et meil on probleem. Juba paarkümmend aastat ei saa me Eesti-Vene piiriülese abistamise lepingut alla kirjutatud. See on juba häbi, kui Šoiguga kokku saame, on meil mõlemal silmad maas. „Milles on küsimus?“ uuris Lavrov. Võttis ja viis mu Šoigu juurde, et mis kurat selle lepinguga on. Ma mõtlesin, et äkki ma nüüd vedasin Šoigut alt. Aga Šoigu ütles Lavrovile, et tema asetäitja lahendab selle probleemi hommepäev ära. Ja kui ma Tallinna tagasi jõudsin, tuligi telefonikõne, et võtke vastu Venemaa delegatsioon, mis hakkab vaatama lepingu lõppteksti. Ja oligi delegatsioon kõpsti kohal, kolm väga kompetentset meest. Oli teada isegi see, kes Šoigu asetäitjatest lepingule alla kirjutama tuleb. Aga see kõik läks untsu, kui me hakkasime jälle mingisuguseid sõnu üksteisele loopima üle piiri. Tuli Eston Kohveri juhtum ja muud asjad ja meie ennastkaitsev jäik positsioon, iseenesest loomulik, aga nende jaoks ärritav. Šoigu on ainsa poliitikuna olnud Venemaal võimu juures Jeltsini aegadest peale. Teisi on ära koristatud ja välja vahetatud. Šoigut ei ole mitte keegi puutunud tema kompetentsuse pärast. Ta on üks Venemaa võimupartei Единая Россия loojatest. Ma arvan, et Šoigu on kaval kui rebane. Ta oskab ennast sättida, olla paindlik ja samal ajal resoluutne, kui on vaja midagi nõuda. Seda on näha praegu Vene armee ülesehitamisel, mida ta teeb väga kindla ja kõva käega. Võtab Krimmi ära, teeb baasid Süüriasse. Võib-olla panete tähele, et Šoigu teeb seejuures suhteliselt vähe avaldusi ega osale sõnelustes. Milline võiks Šoigu edasine karjäär olla? Noh, ma ei ole mingi ennustaja. Aga ajaloos võivad asjad korduda. Ja kui Šoigu oli kõige neutraalsem kandidaat Venemaa kaitseministri kohale, siis teatud tingimustel on ta võib olla ka kõige neutraalsem kandidaat Venemaa presidendiks. Poliitikuna võib Šoigu olla suhteliselt jäik. Ta ei ole ilmselt rahvusvaheliste suhete arendaja, ma ei usu seda. Ta töötab lihtsalt Venemaa tugevuse peale."
http://ekspress.delfi.ee/kuum/paasteame ... d=74063351
