www.militaar.net

Mina arvestasin välja, et eraldi spetsiifilisi VG pole KL-is mõtet üldse formeerida, sest see oleks niigi napi ressursi ebaotstarbekas kasutamine. Samasugune rumalus oleks, kui igas jalaväepataljonis hakataks eraldi sissikompaniisid, linnalahingukompaniisid, ründekompaniisid, kaitsekompaniisid vms tegema. Allüksused peavad olema mitmeotstarbeliselt kasutatavad.

Ehk siis ma pooldan süsteemi, kus iga malevkond oleks ühtlasi vajadusel üks võitlusgrupp, kui malev ei tegutse koondatuna üheks suureks lahingkompaniiks.
Kaitseliit on personali süsteemsuse kohapealt olnud eluaeg väga ebastabiilne asutus ja see tähendab, et iga malevkond peab olema suuteline tegustema struktuuriliselt nii 1) iseseisvalt (võitlusgrupina), kui 2) maleva lahingkompanii koosseisus, kui ka 3) koos maleva lahingkompaniiga krk ühendatud maakaitsepataljoni koosseisus. Täielik organisatoorne paindlikkus on KL süsteemi edukuse võti.

Selleks on vaja:
1) Komplekteerida iga malevkonna baasil tuumik-jalaväerühm
2) Komplekteerida kõik maleva erialarühmad-jaod (MP, TT, Tagala, Pion, Luure, Side jne) hajutatult ehk eksterritoriaalsena. Tähendab, et iga mvk paneb näit TT-rühma välja ühe jao. See on vajalik ka üle maleva parimate erialaspetside oma alale kokku kogumiseks. Kaitseliidus ei olegi täna ega lähitulevikus häid tingimusi, et kõiksuguseid erialaallüksusi korralikult 0-ist ette valmistada. Kui aga valmis spetsialistid võtta, tuleb need lihtsalt kokku koguda ja ära kasutada. Mitte nii, et kõik Nuustaku mehed on homsest parimad miinipildurid ja Tõstamaa omad pioneerid. Selline jaotus on samasugune lollus, kui teeks näit Paidesse kõik tööstuskaubapoed, aga Türile kõik toidupoed!
Samal ajal jäävad aga need erialaallüksuste liikmed ikkagi ka malevkonna liikmeteks ja vajadusel saavad osaleda omal erialal mvk õppustel ja olla valmis mvk võitlusgrupina tegevuseks.
3) Komplekteerida kesk-erialameestest paraleelselt malevkonna tasandil ka oma erialarühm. See rühm on võitlusgruppidena tegutsedes hea tugevdus malevkonna jalaväerühmale, sest sisaldaks pioneerigruppi, mp meeskonda, tt-meeskonda, luuregruppi jms kasulikke väikesi tugiüksusi, mis jäävad siis maleva tasandile "saatmata".

Piltlikult öeldes toimiks see koosseis nii "vertikaalselt" (kõigi malevkondade allüksused maleva koondkompaniisse koondatud), kui "horisontaalselt" (iga malevkond on iseseisev tugevdatud rühm-võitlusgrupp). Pruugib vaid käsk anda, mis süsteemis tegevusse astutakse ja kõik on valmis. Samuti saab korraldada krk malevate lahingkompaniide ühendamise suuremaks maakaitsepataljoniks, liites seejuures malevate luurejaod näiteks üheks pataljoni luurerühmaks jms.

Arvesse võttes asjaolu, et oleme NATO liikmed ja peamine raud, mis vastast põrmustama hakkab, tuleb suure tõenäosusega liitlaste lennukite tiibade alt, siis arvan, et järgmine kirjatöö on asjakohane lugemine. vt lk 37.

The SFO Ground Force's Modus Operandi and Abilities.

The accepted SFO theories generally incorporate a maneuvering ground force that differs from the classic land formation. This ground force is known by different names in accordance with the specificSFOapproach,such as the light land component of “the dynamic molecule” in Israel. This type of ground force is light, fast-moving, and has a low signature, and thus does not normally use tanks, armored personnel carriers, and organic heavy support elements such as engineering and logistics. In practice, the SFO maneuvering ground force is not much more than a forward observation team, and as the ground force is compact and light, it has to rely on a rear control desk and on long-range sensors and fireelements “pulled from the medium” (in IDF terms, elements or services that are not organic but are supplied by a higher level of command).

http://www.inss.org.il/upload/(FILE)1188302040.pdf

Ma saan aru, et püüad selgitada, nagu üks lahendus oleks pm CAS/FS tiimide teema? Loomulikult poleks see paha, kuid siinjuures tuleb arvestada meie maastikku, mis on juutidega võrreldes suhteliselt kinnine ja normaalne vaenlasega esmase visuaalse kontakti distants jääb keskmiselt ilmselt 200...300 m kanti. Lahing võib mõnikord alata enne, kui oma toetuse väljagi jõuab tellida ja samuti on vastasel lihtne haardeid teha, kui kohapeal vaid pisike grupp ja tiivad katmata. Muidugi on õigem end mitte vastasele presenteerida, vaid talle hoopis algatuseks tuli kaela tellida.

Põhiprobleem on aga see, et õhutoetust antakse vaid litsenseeritud CAS tiimile ja selle litsensi saamine on paras keberniit. Loomulikult ka ülimalt kallis lõbu, mida kodumaal ei ole seni võimaldatudki. Sama teema on teiste NATO riikide suurtükiväetulega. Oma ründelennuväe formeerimist ei pea lähiajal reaalseks.

Muidu minu eelkirjeldatud võitlusgrupisüsteemi järgi, kus igast mvk saab vastava käsu korral maleva lahingkompanii osa asemel oma mvk võitlusgrupp, oleks seal kindlasti ka oma tulejuhtimisgrupp, millega vajadusel ka kõrgemalt tuld tellida võiks ja ka üks oma mp meeskond hädapärasteks plärtsutamisteks.

hummel kirjutas:

Ma saan aru, et püüad selgitada, nagu üks lahendus oleks pm CAS/FS tiimide teema? Loomulikult poleks see paha, kuid siinjuures tuleb arvestada meie maastikku, mis on juutidega võrreldes suhteliselt kinnine ja normaalne vaenlasega esmase visuaalse kontakti distants jääb keskmiselt ilmselt 200...300 m kanti. Lahing võib mõnikord alata enne, kui oma toetuse väljagi jõuab tellida ja samuti on vastasel lihtne haardeid teha, kui kohapeal vaid pisike grupp ja tiivad katmata. Muidugi on õigem end mitte vastasele presenteerida, vaid talle hoopis algatuseks tuli kaela tellida.

Täpselt samasugune probleem kummitab igasugust luuregruppi. See ju ei tähenda, et luuregruppe ei hakata enam välja saatma. Julgustaks mõtlema teemal kuidas selliseid gruppe kaitsta. Juudi paber viitas samale probleemile, mida ka Sina nimetasid. Lisaks tõi ta välja side haavatavuse küsimuse.

Põhiprobleem on aga see, et õhutoetust antakse vaid litsenseeritud CAS tiimile ja selle litsensi saamine on paras keberniit. Loomulikult ka ülimalt kallis lõbu, mida kodumaal ei ole seni võimaldatudki. Sama teema on teiste NATO riikide suurtükiväetulega. Oma ründelennuväe formeerimist ei pea lähiajal reaalseks.

Jällegi on sul õigus. Siinkohal on kaks võimalust, kas liitlased saadavad oma tulejuhid ise kohale ning VG teeb ihukaitset või tuleb meite meestel tegeleda iseseisvalt muude ülesannetega. Mingi aeg tagasi pakkusin välja, et VG võiks keskenduda ainult ÕT komplekside hävitamisele. Kui diviisi taseme ÕT'le saaks tule alla teha, siis oleks juba mida sõjaajalooõpikutes järgmistele põlvkondadele kirjutada. Kui VG ülemal on valida, kas lasta mööda vastase raskelt varustatud avangard või oodata järgi liikuvaid ÕT komplekse, siis soovitan tuliselt teist lahendust. Kui liitlased hakkavad ühel päeval ennast liigutama, siis läheb neile rohkem korda teadmine, et sõjateatris on x ühikut ÕT'd vähem kui teadmine, et x ühikut tanke on vähem. Väidetavalt oli Kosovo vabastusarmee (KLA) sõjaliselt kõige tähtsamaks teoks 1999. aastal Serbia üksuste liikvele ajamine nende varjatult positisioonidelt, mis lihtsustas nende avastamist NATO luurevahendite poolt.

Muidu minu eelkirjeldatud võitlusgrupisüsteemi järgi, kus igast mvk saab vastava käsu korral maleva lahingkompanii osa asemel oma mvk võitlusgrupp, oleks seal kindlasti ka oma tulejuhtimisgrupp, millega vajadusel ka kõrgemalt tuld tellida võiks ja ka üks oma mp meeskond hädapärasteks plärtsutamisteks.

Selles küsimuses on minu tagasihoidlik soovitus vaadata ennast peeglist. Sõjapidamises on kolm ülesannet - kaitsta, rünnata ja kulutada. KL ohvitser peaks mõttes vastama METT'i küsimustele ja ta saab aru, et kõige jõukohasemaks ülesandeks on kolmas. Peamine küsimus on missugust taktikat kasutada (TTP - tactics, techniques, procedures)? Missugune struktuur seda taktikat kõige paremini ellu viib? Missuguseid oskusi ja relvastust on selleks vaja? Kas põhirõhk Putkineni külgmiinidel, TT-relvadel või kaudtulerelvadel või hoopis pushida Spike teemat? Missugust üksust suudetakse logistiliselt kõige kergemini toetada jne, jne, jne.

ÕT komplekside hävitamine on suhteliselt mõnusa vaeva/tulemuse suhtega tegevus

1. ÕT kompleksid on reeglina kergelt soomustatud või üldse soomustamata, nende olulised osad on kergelt haavatavad.

2. Nende kaitsmine isegi minimaalsel tasemel olukorras, kus neid ähvardab VG rünnak, nõuab arvestatavaid ressursse. S-300 kaitse on juba pataljoni business.

3. ÕT kompleksid demaskeerivad ennast kergesti, sest nende töö põhineb diiselgeneraatoritel (müra, suits) ja laskmine on väga demaskeeriv teema. Samuti paistavad paljud radarid kaugele. Suureks abiks oleks VG-dele portatiivsed radarikiirguse detektorid, mis suudaks määrata ka radari bandi. Selle abil on üsna kaugelt võimalik märgid välja luurata ja leida kõige olulisemad.

Ideaalis võiks olla täiesti mingid kaasas veetavad Javelini masti asjad, mis suudaksid suunduda radarikiirguse peale. Lööd radari katki ja selle masinaga pole suurt midagi teha.

Ka oleks suureks abiks 12,7 mm vms anti-materiel püssid, millega saab kauge maa tagant tabada elulisi osi, nt radari transmitterit või ressiiverit. Radaripilt lihtsalt kustub ja masina müras ei saa meeskond mõmmigi aru, mis juhtus.

Kui suur on ÕT kompleksi meeskond ja kas keegi suudab siia kompleksist mõne ilustreeriva pildi ka lisada? Saaks paremat aimu kuidas kõige mõistlikum hävitada, kas TT või "muud" meetodid?

Hakkan juba detailides nokkima, mis ei ole teema mõtteküpsuse seisukohast veel oluline, kuid tahaks juba Trummilt vastu küsida, et miks just 12,7 ja mitte 20 mm

Ka oleks suureks abiks 12,7 mm vms anti-materiel püssid, millega saab kauge maa tagant tabada elulisi osi, nt radari transmitterit või ressiiverit. Radaripilt lihtsalt kustub ja masina müras ei saa meeskond mõmmigi aru, mis juhtus.

http://www.dtic.mil/ndia/2009infantrysm ... xi8503.pdf

Probleem on, et võitlusgruppide meestele püütakse opetada tava jalaväe oskused, mitte sissidele vajalikke oskusi. Võitlusgrupid peaksid võitlema vaenlase logistika vastu vaenlase tagalas - selleks pole vaja osata näiteks kuulipildujat kasutada meistri tasemel (on hea teada kuidas igasuguste relvadega ümber käia, aga kõige olulisem on ikka omada sissile vajalikud oskused).

Minu kindel seisukoht on, et Kaitsevägi peab tegema jalaväeüksused ajateenistuse ja kordusõppuste abil - see pole Kaitseliidu teha.

Kaitseliitlased jälle on vabatahtlikud Eesti patrioodid, kes lihtsalt lähevad raisku tava jalaväelastena - kaitseliitlastele on nimelt hädavajalik saada korralik sissiväljaõpe.

Kui kaitseliitlstele määritakse pähe aasta aastalt neid tava sõduri baasoskuseid, nii nad lihtsalt tüdinevad ära ja ei tulegi enam kogunemistele.

Selles suhtes olen nõus, et Kaitseliit peaks ka sissitegevusele rõhku panema. Nagu mainisin, siis eraldi miskeid võitlusgruppe lisaks kogu muule struktuurile ei pea organisatsiooniliselt efektiivseks. Komplekteerimine niigi keeruline. Neid eri-võitlusgruppe oleks ka heidutuseks liiga vähe. Iga mvk peab olema iseenesest võitlusgrupina rakendatav.

Peaks olema selline vastav välja töötatud sissikursus (või nimetaks seda kuidagi muud moodi) kõigile kaitseliitlastele ja pealikele. Aga KL peab olema samas võimeline siiski tegutsema ka tavapärase taktikalise situatsiooni tingimustes kompaniidena. Enne sissindusse sukeldumist tuleb ka regulaartaktika rahuldavalt omandada. Enne rünnaku õppimist õpitakse üldiselt ka kaitset.

hummel kirjutas:Aga KL peab olema samas võimeline siiski tegutsema ka tavapärase taktikalise situatsiooni tingimustes kompaniidena.

Kaitseliitlased pole ajateenijad ega palgalised - vaid vabatahtlikud kes EI saa nädalate viisi pidevalt õppustel käia. On loetud päevad aastas millal kaitseliitlasi saa õpetada ja harjutada - kahjuks nendest loetud päevadest osa läheb ju paraadidele harjutamiseks, eelproovides ja "järelproovides".

Kui aega napib, nii minu seisukoht on, et peale sõduri baasoskuste kaitseliitlastele peab õpetama nimelt sissioskused.

On väga pikk maa käia kompanii tasemele tava jalaväelasena. Esiteks põhioskused ühele mehele, siis lahingpaarile vajalikud oskused, siis jao ja rühma taseme õppused.

Kui tahetakse kaitseliitlastest teha kompanii tasemel jalaväelasi, nii see kõige tähtsam - sissiõpe jää tegemata ja see on Eestile hukatuslik. Venemaa lihtsalt vallutab Eesti välksõjaga ja ongi kõik.

Maailmas ja eestis samuti on metsad ja puutumatu looduse pindala kõvasti vähenenud. Samuti on arenenud tehnika, metsade kohal lendavad mini robotlennukid ja neil on ka soojuskaamerad.
Kaasaegne siss tegutseb nagu Iraagis või Afganistanis. Väliselt ei erine millegagi rahulikust elanikust või isegi okupantidele ustavast elanikust. Seda oskust oleks kõige rohkem tarvis õppida. Okupatsiooni ajal kannatasid paljud eestlased just suutmatuse pärast oma meelsust varjata.

ants431 kirjutas:Maailmas ja eestis samuti on metsad ja puutumatu looduse pindala kõvasti vähenenud.

Eesti puhul on millegipärast inimestel väärarusaam, et metsade pindala väheneb katastroofilise kiirusega.
Tegelikult:

Kui enne märkimisväärse inimtegevuse algust (primitiivne maaviljelus hakkas Eestis arenema 4000 - 3000 aastat tagasi) oli Eestimaa metsasus 90%, siis XIII sajandil oli see langenud juba 60%-ni. Eriti ulatuslik metsade laastamine toimus aga XVII sajandist alates. Sel ajal pandi hulgaliselt tööle saeveskeid, manufaktuure, tegeldi pigi valmistamise ja viinapõletamisega. Kõik see nõudis puitu. 1900-ks aastaks oli Eestimaa metsasus vaid 14%. XX sajandi ja eriti viimase 50 aasta jooksul on metsade pindala aga hoopis suurenenud. Satelliidipiltide andmetele tuginedes võiks Eesti praeguseks metsasuseks lugeda 47%. Sellesse arvu tuleb suhtuda siiski teatava kahtlusega -- maa peal ei pruugi see nii paista.

Alates 1958. aastast on metsade pindala suurenenud 1,42 milj. hektarilt 2,251 milj. hektarile 2001. aastal:
http://www.agri.ee/public/juurkataloog/ ... 023-08.pdf

Eestis pole sugugi puudust kohtadest kus sissid saaksid peita oma varustust ja ennast varitsuste vaheaegadel - puudus on sissiväljaõppest ja rahuaegsetest ettevalmistustest.

Eestlastest sissid peaksid sõdima Eesti mundris, et neid poleks nii kerge tembeldada terroristiteks. Vähemalt mütsis on vaja olla Eesti riiklik eraldusmärk ja varrukal Eesti lipp.

Martti küsis:

Kui suur on ÕT kompleksi meeskond ja kas keegi suudab siia kompleksist mõne ilustreeriva pildi ka lisada? Saaks paremat aimu kuidas kõige mõistlikum hävitada, kas TT või "muud" meetodid?

Tühja neist meestest. Tähtis oleks radar vaikselt maha võtta

http://www.ausairpower.net/APA-Engageme ... ocId687041

Vene ÕT süsteemidel on kõigil backup süsteemid, st radaripildi kadumine toob kaasa ainult süsteemi töökauguse languse. Ideaalvariandis tuleks see masin üheainsa katsega nii segamini lasta, et tema vaatlused on vaadeldud. Põhimõtteliselt jäävad ka raketimasinad tulevõimelisteks, lihtsalt siis piirab neid visuaalne nähtavus.

Vanematel süsteemidel oli side masinate vahel kaablitega. Uutel kahjuks puha raadiolingid.