www.militaar.net

OT algab.

Eestis tankikindraleid ei ole ...

Kaitseväes olid aga kaks endist tankivägede polkovnikut -
Ants Laaneots - erialane kõrgeimad ametikohad NLiidus tankidiviisi staabiülem, hiljem diviisiülema ja korpuseülema nõunik Etioopias.
Oskar Mark - erialased kõrgeim ametikohad - diviisi staabiülem, 6. tankiarmee operatiivosakonna ülema asetäitja, Lääne väegrupis Ida-Saksamaal 2. tankiarmee staabi operatiivosakonna ülema asetäitja.

OT lõpp.

Sihuke lugu.
https://saartehaal.postimees.ee/8167573 ... uressaares

affa kirjutas: ↑07 Jaan, 2025 12:33 Sihuke lugu.
https://saartehaal.postimees.ee/8167573 ... uressaares

Selline lõpp tulem on sellest, et PTSD ravimisel või mitte ravimisel ei saa sundi rakendada. Kuna seda meest teadsin, siis tean ka, et kannatas väga raske PTSD all. Ta oli jäänud aega kinni kus veel teenis riiki. Igakord kui alkoholi tarbis, siis ta oli jälle mingis hetkes kus ta ülemus väidetavalt tal külas käis eile. Sain seda temalt korduvalt ja korduvalt kuulata. Kahjuks kuna ta kaine ei suutnud püsida oma viimasd vähemalt 10 aastat, siis ei saanud ta ka mingit ravi. Lisaks see, et inimene peab ju meie riigis ise ravi tahtma oma hädadele aga see ''macho'' mentaliteet põhjastas ka temale arvamuse, et tal pole häda midad. Maksimaalselt nutad õhtul patja ja homme jälle kõik hästi aga tegelikult oli tal kõik väga halvasti ja aastast aastasse hullemaks läks-

mayor kirjutas: ↑07 Jaan, 2025 13:31 Ta oli jäänud aega kinni kus veel teenis riiki

Sotsiaalmeedia postitustes viimastel aastatel küll sõimas seda sama riiki väga räigelt ja tean ka juhust, kus ta purjuspäi tõmbas mastist alla Eesti lipu, trampis selle porri ning urineeris peale. Ma ei olnud juures, üks tema sõpradest rääkis seda järgmisel päeval.

Aga noh, oli mis oli, puhaku ta rahus.

mayor kirjutas: ↑07 Jaan, 2025 13:31
affa kirjutas: ↑07 Jaan, 2025 12:33 Sihuke lugu.
https://saartehaal.postimees.ee/8167573 ... uressaares
Selline lõpp tulem on sellest, et PTSD ravimisel või mitte ravimisel ei saa sundi rakendada. Kuna seda meest teadsin, siis tean ka, et kannatas väga raske PTSD all. Ta oli jäänud aega kinni kus veel teenis riiki. Igakord kui alkoholi tarbis, siis ta oli jälle mingis hetkes kus ta ülemus väidetavalt tal külas käis eile. Sain seda temalt korduvalt ja korduvalt kuulata. Kahjuks kuna ta kaine ei suutnud püsida oma viimasd vähemalt 10 aastat, siis ei saanud ta ka mingit ravi. Lisaks see, et inimene peab ju meie riigis ise ravi tahtma oma hädadele aga see ''macho'' mentaliteet põhjastas ka temale arvamuse, et tal pole häda midad. Maksimaalselt nutad õhtul patja ja homme jälle kõik hästi aga tegelikult oli tal kõik väga halvasti ja aastast aastasse hullemaks läks-

Ma küsin siis nii,et kas olete neid ravimeid ise tarbinud?
Minu arust ainuke hea koht, kus neid tarbida saab,hea olla on ja kus koos ravimitega istuda saab on haigla.
Käisin KAK’is ja kui sulle öeldakse,et peale pea 10aastast 70% saad ainult 10% sest arst ei ole kirjutanud kokkuvõttesse PTSD ja otseselt ravimid ei tarbi aga on säilnud nii paanika,ärevus,unehäired jne siis ma usu ma oleks ka valmis trampima ükskõik millel ja ma arvan,et selliseid mehi on veel.
Kahel korral “raskelt”haavatuna on vähemalt minul see,et keegi kuulab aga kes neid aitab??Ma usun et ilma politseita haiglase saada on neil poistel raske.

Üldiselt on tänapäeva psühhiaatrias igal pool suundumus, et kui vähegi võimalik, siis ravitakse ambulatoorselt - see tähendab, et kodanik on kodus, võtab korrapäraselt ravimeid ja käib ennast näitamas. Seda saab põhjendada nii kulutõhususe, kodaniku õiguste kaitse kui koduse keskkonna eeldatavalt soodsa mõjuga prognoosile. See töötab, kui kodune keskkond ikka toetab tervenemist ja kuni ootamatusi ette ei tule. Kui kodanik enam ravimeid võtta ei viitsi, juhuslikult jooma kukub, mingi hingelise vapustuse läbi elab või kui tema kontakt meditsiinisüsteemiga nii tihedaks ei kujune nagu talle hea oleks, siis võib kõik kuradile lennata.

Meie töövõime hindamise süsteem on muidugi omaette fenomen, millest võiks pikalt kirjutada, aga mis väljub foorumi temaatikast.

Üldiselt me võtame optimistlikult üle arenenud riikide lahendusi, aga nende peale samas suurusjärguski kulutamata kui arenenud riigid seda teevad. Vastupidi, EV jaoks on nende ülevõtul peamine motivaator kokkuhoid. See käib nii meditsiini, hariduse kui rea muude valdkondade kohta. Ka see väljub muidugi foorumi temaatikast. Dixi et animam levavi.

Minu poolne väike soovitus on see, et ärge võtke pudelit kaasa, kui lähete külla oma heale endisele kolleegile ja sõbrale, kes alkoholi tarbides muutub hoopis "teiseks" meheks.
Virtuaalselt suheldakse oma sõpradega igapäevaselt, aga tegelikult saadakse kokku ainult mingil tähtpäeval ja võetakse siis koos ainult viina. See on ka tore, aga ei asenda igapäevast vahetud läbikäimist.
Kaasake neid rohkem igapäevaselt mõne kehaliselt aktiivse ja vaimu ärksana hoidva tegevusega. Käige koos trennis, mängige kaarte, lauamänge, mälumänge, discgolfi jne..

...2000ndate teises pooles Afganistanis Helmandi provintsis sõjalisel missioonil käinud...

https://saartehaal.postimees.ee/8167573 ... uressaares
Ajaloolise tõe huvides vahendan kuuldut - Estcoy 5, Estcoy 7, Estcoy 8(täiendus), Estcoy 9. Kaitseliidu Saaremaa maleva Kuressaare rühma vanem.

Ma ei olnud juures, üks tema sõpradest rääkis seda järgmisel päeval.

Teagi mida õelda - selliste sõpradega pole vaenlasi vajagi või et meelde ei jää mitte oponentide räuskamine, vaid sõprade vaikimine.

Objektiivselt võttes on kahju, et kaitseväel mingitki rehabilitatsioonisüsteemi ei ole.

Kuna kõnealune isik tarbis alkoholi juba ennem esimest missiooni ja suurem osa tutvusringkonnast samuti, siis mis rehabilitatsioon siin oleks aidanud? Tema sõpradest pole mõni üldse ajateenistuseski käinud, aga omadega täiesti põhjas. Mis PTSD neil on?

Ja sellest hoolimata Kaitseliidu rühmavanem ja kolm pool missi? Hämmastav!

affa kirjutas: ↑08 Jaan, 2025 14:29 Ja sellest hoolimata Kaitseliidu rühmavanem ja kolm pool missi? Hämmastav!

Kui Sa oleksid saanud tolleaegses Scoutspataljonis veidi ringi vaadata, oleksid näinud veel hämmastavamaid näiteid

mart2 kirjutas: ↑16 Nov, 2024 10:03 OT algab.

Eestis tankikindraleid ei ole ...

Kaitseväes olid aga kaks endist tankivägede polkovnikut -
Ants Laaneots - erialane kõrgeimad ametikohad NLiidus tankidiviisi staabiülem, hiljem diviisiülema ja korpuseülema nõunik Etioopias.
Oskar Mark - erialased kõrgeim ametikohad - diviisi staabiülem, 6. tankiarmee operatiivosakonna ülema asetäitja, Lääne väegrupis Ida-Saksamaal 2. tankiarmee staabi operatiivosakonna ülema asetäitja.

OT lõpp.

Eestis olevat olnud 1980ndate paiku NSVL tegevvägedes kindralmajori auastmele ehk kõige lähedal polkovnik Harri Hein, keda "ähvardas" saamine Kuriilide rannakaitsega tegeleva kuulipilduja-suurtükidiviisi komandöriks ja mille staabiülem ta juba oli. See auaste muidu eeldanuks kindralstaabi akadeemia läbimist, kuid erandkorras võidi (parema puudumisel) määrata sinna kohale ka ilma (siis tulnuks see läbida hiljem).

On teada, et sinna akadeemiasse soovis astuda ka lennuväe polkovnik Vello Loemaa, kes teenis Gruusias lennuväediviisi komandöri asetäitjana (tundub, et ka ühtlasi kõige kõrgemal tegevväelase ametikohal), kuid oma memuaarides väidab ta, et oli mingi lambi põhjusega kõrvale lükatud.

Need kindralmajori auastmes sõjakomissarid ja tsiviilkaitsemehed ehk ei kvalifitseeru "päris" kindraliks.

VASTUKAJA ⟩ Sarnases olukorras veterane on palju, kuid nad on sageli unustatud...

Venno Tamjärv
8. jaanuar 2025, 08:51

"Lugesin (""Ära vali pooli enne, kui tead kogu lugu..." Tragöödia Kuressaares", Saarte Hääl 7. jaanuaril) artiklit, mis rääkis meie riigi kaitseväe veteranist, kelle eluküünal kahjuks kustus. Artiklis ei käsitletud veterani eluteed ega põhjuseid, mis tema elu lõpuni viisid. Mainiti vaid, et tegemist oli veteraniga, kes oli seadusega pahuksisse sattunud. Paraku ei esitatud mingeid arutelusid selle üle, miks see nii võis olla," kirjutab samuti veteran Venno Tamjärv.

Olles ise kaitseväe veteran ja käinud samal missioonil, paneb selline käsitlus mõtlema meie riigis valitsevale suhtumisele. Tundub, et neid mehi ja naisi, kes on oma riigi heaks andnud rohkem kui paljud teised, ei osata piisavalt hinnata. Mäletatakse vaid halba ja ka ajakirjandus tuletab meelde ainult seda, mis viimastel eluhetkedel juhtus. Keegi ei süvene, miks asjad niimoodi läksid.

Mina tean, miks tema elutee nii keeruliseks muutus pärast kaitseväeteenistust. Ta kannatas diagnoosimata posttraumaatilise stressihäire (PTSH) all. Kahjuks ei ole tema ainus veteran, kelle elu on selle tõttu lõppenud suitsiidiga ja kardan, et ta ei jää viimaseks. Põhjuseks on asjaolu, et meie seadusandlus ei sunni inimesi sellise häire puhul ravile. Kui inimene ise kinnitab, et temaga on kõik korras, siis tema väitele lihtsalt jäädakse lootma. Korduvalt väitis ta mulle, nagu ka kohtus, et on täiesti selge mõistusega. Kahjuks ei olnud see nii.

Vesteldes temaga, kuulsin korduvalt samu lauseid, mis viitasid sellele, et ta oli kinni jäänud ajas ja kohas, kus tema trauma tekkis. See, et temast sai kurjategija või et ta lõpetas oma elu suitsiidiga, ei olnud tema vaba valik. Enne traumeerivaid sündmusi oli ta kindlameelne mees, kelle eesmärk oli kaitsta ja teenida oma riiki.

Ta ei olnud ainus, kellel selline probleem on. Sarnases olukorras veterane on palju, kuid nad on sageli unustatud, sest kui inimene ise abi ei otsi, siis abi talle ei anta. Sellise vaimse häire puhul on aga vaja rakendada sundravi. Teda ei tohiks hukka mõista, eriti kui ta on oma elu kaotanud just tänu vaimsele häirele.

Kahjuks ei saa tavaline tsiviilisik kunagi täielikult aru neist ohvritest, mida meie veteranid on pidanud tooma. Hukka mõistvad ja valesti antud hinnangud teevad meie veteranidele haiget. Seda ei öelda sageli välja, kuid nii see on. Tänu veteranidele on meil olemas liitlased, kes tulevad meile appi, kui peaks keeruliseks minema ida naabriga.

Mäletan, kuidas Inglismaal Heathrow’ lennujaamas missioonilt puhkusele tulles tulid täiesti võõrad inimesed meid tänama selle eest, mida me teeme. Suurriikides mõistavad lihtsad inimesed, et sõdurid kaitsevad vabadust agressorite eest.

Tean, et kaitsevägi püüab sellistele keerulistele probleemidele lahendusi leida. Paraku jäävad käed lühikeseks, sest meie riigis puudub siiani seadus, mis lubaks sundravi rakendada posttraumaatilise stressihäire korral.

https://saartehaal.postimees.ee/8168151 ... -unustatud

Coy8 võttis järgmise… tänaseks on neid kodus rohkem läinud, kui seal.
Ehk leidsid nüüd rahu, kamraad!

https://www.ohtuleht.ee/1122122/paev-mi ... nuvanused-

Mart Rohtmets teenis Afganistanis 2007/2008 Estcoy-5 koosseisus.

www.militaar.net

Elu pärast teenistust

Re: Elu pärast teenistust

Re: Elu pärast teenistust

Re: Elu pärast teenistust

Re: Elu pärast teenistust

Re: Elu pärast teenistust

Re: Elu pärast teenistust

Re: Elu pärast teenistust

Re: Elu pärast teenistust

Re: Elu pärast teenistust

Re: Elu pärast teenistust

Re: Elu pärast teenistust

Re: Elu pärast teenistust

Re: Elu pärast teenistust

Re: Elu pärast teenistust

Re: Elu pärast teenistust