Selle eelmainitud „läti” tanki kohta üht teist:
Kuna see riistapuu pretendeerib ei rohkem ega vähem kui esimese kaasaegse tanki nimetusele, siis võiks sellest aparaadist pisut põhjalikumalt pajatada.
Niisiis – 1914.a augustikuus esitles 23 aastane mitmekülgne lendur ja lennukikonstruktor Aleksander Prohovšikov, Vene väejuhatusele uudse soomustatud sõjamasina projekti.
Projekti ei võetud sugugi „hurraa” hüüetega vastu, kuid noorel leiduril õnnestus siiski veenda tsaari kuldpagunimehi eraldama 13 jaanuaril 1915 ühe katseeksemplari ehitamiseks 9960 rubla.
Tööd algasid 1 veebruaril 1915. ühe Riia inseneripolgu töökodades. „Vezdehod” (tanki mõiste oli veel tundmata) ehitamisest võttis osa 25 insenerivägede soldatit ja umbes samapalju tsiviilisikust oskustöölist.
Töö edenes jõudsalt ja 18 mail 1915. oli „Vezdehod” ( siis tõlkes „igalpooliikuja” ) katsetusteks valmis.
Masinast lähemalt.
http://www.textreferat.com/images/refer ... age009.jpg
http://www.spbdnevnik.ru/image/article/22121.jpg
Nagu näete – sarnanes „Vezdehod” hoopis rohkem kaasaegsetele tankidele kui hilisemad Inglise – Prantsuse analoogid.
Madala profiiliga kere ja sellel pöörlev torn kuulipilduja tarvis.
Tehnilised andmed.
Meeskond – 1 inimene
Jõuallikas – 20 hj karburaatormootor
Maksimaalne kiirus 25 km/h
Täismass - 4 t
Pikkus - 3,6 m
Laius - 2,0 m
Relvastus – 1 kuulipilduja
Soomus - 8 mm
„Vezdehodi” panid liikuma - üks lai kummist roomik ja kaks juhtratast kummalgi pool roomikut. Vastavalt konstruktori plaanile pidi aparaat liikuma kõva kattega teel ainult rataste abil, pehmel pinnasel aga toetuma roomikule.
Pöörata sai „Vezdehodi” nendesamade külgmiste rataste abil.
Ehk siis üsnagi eesrindlik lahendus „esimese” tanki kohta.
Paraku selgusid aga ka olulised puudused:
Nimelt ei olnud masina pööramine maastikul külgmiste ratastega kuigi tõhus, kaitsetu kummiroomik võis saada kergesti purustatud mürsukillu või granaadiplahvatuse tagajärjel.
Ka oli võimatu ühel inimesel ühekorraga tulistada kuulipildujast ja manööverdada lahinguväljal.
Puuduste kõrvaldamiseks kavandas Porohvšikov suurendada meeskonda kahe inimeseni ja relvastust kahe kuulipildujani.
Kuuldavasti oli juhtimisprobleeme plaanis lahendada kahe eraldi (!) roomikuga masina variandi abil. ( see tähendanuks siis pea-aegu kaasaegse tanketi tööpõhimõtet ).
Kõik oli hea, kuid mehel oli detsembriks 1915 kulutatud „Vezdehodi” arendamiseks juba 18 000 rubla.
Vene armeel ei läinud rinnetel hästi ja ka sisepoliitiline olukord oli pingeline. Selle sousti all, nagu venemaal tihti juhtub, pandi kogu projekt lihtsalt kalevi alla ja täiustatud „Vezdehod 2” jäigi ehitamata.
Pärast kommunistide võimuletulekut reklaamiti Porohvšikovi tanki kui „maailma esimest” propagandistlik-patriootilistel kaalutlustel.
Ja ka konstruktorit ennast ei unustatud muidugi…
1943.a laskis NKVD ta kuuldavasti lihtsalt maha.
