Kilo Tango kirjutas:
Ma usun, et Krimmi koha pealt ei hellita mitte keegi enam mingeid lootusi. Eesmärk on vältida mandri-Ukraina lagunemist.
Selle asjaga on suht nutune.
Kõigepealt oli eesmärk vältida Ukraina lagunemist. Kuhu selle eesmärgiga jõutud on, näeb igaüks.
Nüüd on eesmärk vältida ülejäänud Ukraina, ehk nagu Sa ütled "mandri-Ukraina" lagunemist.
Kas on vihjeid ja lootust, et see paremini õnnestub kui Krimmis?
Minu arust pole.
Pärast 21 märtsi laguneb see edasi, alustades "Rossiiija-Rossiija" karjuvatest Donbassi tükikestest, sest venelane jätkab oma stsenaariumi järgi kõigutamatult. Igat värvi tundmatud mehikesed tekivad siia ja sinna.
Ilma paugutamata. Värvilised tundmatud mehikesed ei mõtlegi paugutada, kui niisama saab. Ukraina esimest pauku ei tee - käsk. Kui teeb, siis alustab venelane laiaulatuslikku sõjalist operatsiooni Kiievi vallutamiseks. Kui ei tee, tehakse järgmine "referendum".
Ses suhtes olen endiselt samal arvamusel nagu siin:
Postitatud: 01 Mär, 2014 12:39
...Laieneda, kuniks sein kusagil X kohas vastu tuleb ja siis vaadata, mis selle seinaga edasi saab...
Kui Donbassis Ukraina tükid lendama hakkavad ja Ukraina ametlik pool jätkab vaoshoitult nii nagu seni, muutuvad rahutuks Ukraina Y jõud, kes hakkavad oma rahulolematust häälekalt ja lõpuks ka füüsiliselt näitama Kiievis ja mujal sisemaal, kuhu putja käsi veel vajalikus mahus ei jõua, millega mängitakse järgmised kaardid kätte venemaale.
Ukraina üritab küll praegu oma Y jõude (erinevaid rahvagruppe) kanaliseerida nn. "Rahvuskaarti", kus nende üle oleks mingisugunegi tsentraliseeritud kontroll, aga see ei välista võimalust, et Kiievis jt suuremates linnades lähiajal veel paar "revolutsiooni" ei toimuks.
Kokkuvõttes on Ukrainal valida ainult halbade ja veel halvemate variantide vahel ja putja teeb kõik selleks, et need aina halvemateks läheks.
Meie siin kõik tegelikult ootame tasa, et oleks ometi maailmas keegi, kes lõppude lõpuks putja imperialistlikule tegevusele konkreetselt ja kompromissitult tulemuslikult vastu hakkaks, kui see mööda ilma ringi laamendab ja loodame (oleme tasahilju lootnud kogu aja, Tšetšeenia teisest sõjast saati), et ühel hetkel saab siiski olema üks tükk nii suur, et putja või tema järglased seda alla neelata ei suuda. Kui putja Gruusias laamendas lootsime salamahti, et ta seal oma näpud kõrvetaks ja midagi muutuks, aga asjatult ja pidime valusalt pettuma. Siis kõlasid kõlavad loosungid, et "Ukraina pole teile Gruusia!", aga kui järg Ukraina kätte jõudis, pidime järjekordselt valusalt pettuma (vähemalt tänaseni). Niiviisi tekib meil, seda takistamatut rullimist pealt vaadates, paratamatult ka endal lõpuks suht lootusetuse tunne ja nüüd ei jää muud üle, kui hüüda "Nato ja Poola pole teile Ukraina!". Loodame, et seda hüüet kunagi tegelikkuses proovile ei pandaks!