www.militaar.net

Martin Peeter kirjutas:
Kuna Eestil ikkagi tanke ja praegu ka rautereid ei ole, aga võimalik on ka oht, et tuleb hakata puhastama "rohelistest mehikestest" mõnda piirkonda või linna, siis 8 tanki ja 2 head kompaniid on selles situatsioonis oluline jõud. Ärme ka alahinda. Olukordi, mida võib ette tulla, on väga erinevaid.

Manurhin kirjutas: Roheliste mehikeste kõrval tuleb meil varsti ilmselt ka pruune mehikesi kartma hakata. Noored, tugevad mehejõmakad kõik, kes üle Vahemere tulevad. Ja kust me teame, kes neist on nt. ISIS-e laagris korraliku väljaõppe saanud ja tuleb pagulase sildi all džihaadi tegema ja uskmatuid tapma?

 toimunud eriti salajastel õppustel harjutasid Eesti ministeeriumid, riigiametid ja erafirmad kuidas Eesti tuleb toime “roheliste mehikestega”, Sillamäe keskonnakatastroofiga, Narvas pead tõstvate separatistidega ja Läti piiril diversantide õhku lastud elektrikaablitega. Kas Eesti tuli toime? 

Sillamäe. Aprillikuu keskpaik. Öösel sadanud vihm ja tänavatele kogunenud tolm on asfaldil segunenud ühtlaseks libedaks kihiks. Suur sinine veoauto sõidab Leo Tolstoi tänavat mööda läbi linna sadama poole. Juht on väsinud, pikk tee läbi Läti ja Leedu seljataga. Mis täpselt juhtus ja miks, ei tea tagantjärele enam keegi. Ühes lauges vasakkurvis, kus tee kerge kallakuga mäest alla laskub, hakkab auto ilmselt libisema ja paiskub teelt välja, kõrvalolevatesse ammoniaagitorudesse.

Ammoniaak (NH3) on ­loomulikus olekus värvitu vastiku lõhnaga gaas. Väga mürgine, aga puhtal kujul mitte eriti plahvatusohtlik. Paraku on ammoniaak aine, mis kokkupuutel halogeenidega (kloor, jood, fluor, broom) või teatud metallidega (kuld, hõbe, telluur) muutub juba väga ohtlikuks kraamiks. Näiteks ammoniaak ja kloor koos moodustavad plahvatusohtliku lämmastik­trikloriidi. Ammoniaak ja jood aga lämmastiktrijodiidi – salapärase aine, mida on raske uurida, sest see võib plahvatada isegi siis, kui selle peale hingata või seda õrnalt sulega puudutada. Eri keemilised reaktsioonid võivad jätkuda, tulemuseks juba järgmised ning järgmised plahvatavad ja mürgised ained.

Sillamäel saavad kokku kõik halvad asjaolud. Ammoniaagitorudesse libisenud veoautost algab plahvatus. Leegid tõusevad 15 meetri kõrgusele. Lööklaine purustab lähedal olevate majade klaasid ja trepikojad. Läänetuul kannab õhku paiskunud mürgise pilve linna peale, seal on elumajad, kool ja lasteaed. Peaaegu silmapilk saavad kümned inimesed surma ja vigastada. 800 saab mürgistest aurudest hingamiskahjustusi. 8000 on vaja evakueerida. Ja siis läheb veel hullemaks…
Humanitaarkatastroof muutub poliitiliseks kriisiks


Peterburist kohale kihutanud Vene teleajakirjanikud filmivad Sillamäe tänavatel laipu ja igas teises lauses rõhutatakse dramaatilise häälega, et tegu on Venemaa kodanikega. Kohtla-Järvel ja Jõhvis tekib paanika. Inimesed tungivad maavalitsuse hoonesse. Kusagilt ilmuvad välja plakatid “Путин, помоги!” (Putin, aita!). Internetis liiguvad kuulujutud fašistide korraldatud terroriaktist. Õhtustes Kremli uudistes küsib punetava näogaDmitri Kisseljov “Juhus? Õnnetus? Objektiivselt võttes ei saa nii olla.”

Just ülalkirjeldatud stsenaariumi järgi korraldas Eesti riik aprillikuus tõepoolest õppuse. Olgu, detailid võisid natuke erineda, aga põhimõtteline skeem oli sama: ammoniaagiplahvatus Sillamäel, katastroof, paanika, vaenuliku riigi (õppustel nimetati seda Aslaaviaks) propagandarünnak, palved, et Aslaavia president (lühikest kasvu matšoliku välimusega mees) appi tuleks.

Lisaks Sillamäe katastroofi läbimängimisele tehti samal ajal õppused ka teiste stsenaariumidega. Üks neist kirjeldas massiivset küberrünnet, kus oli elemente ministri e-kirjade häkkimisest ja kompromiteeriva materjali lekkimisest kuni X-tee ja kõigi onlineregistrite mahavõtmiseni. Teine stsenaarium kujutas rünnakut Eesti elektrisüsteemi vastu. Salapärased ja alguses arusaamatud elektrikatkestused, siis lasevad diversandid õhku Eesti-Läti vahelised elektrikaablid, “rohelised mehikesed” vallutatavad elektrisüsteemi juhtimiskeskuse, Narva veehoidla veetase alaneb – kuni täieliku “pimendamiseni” Eestis.

Kaks viimast stsenaariumi, mida läbi mängiti, olid kõige salajasemad ja rangete punaste templitega kaetud: massirahutused ja rünnakud mitmesugustele tähtsatele objektidele. Mis täpselt nende õppuste ajal toimus, polegi teada. Küll olid töös relvastatud “rohelised mehikesed”, separatistide lippude heiskamine Narvas, omavalitsushoonete hõivamine, aga tuli “rahustada” ka Eesti rahvuslasi, kes nördimusest riigi saamatuse üle ise korda looma tõttasid.

Õppustel osalesid mitmed ministeeriumid, riigiametid ja erafirmad. Kõigi stsenaariumide tegevus toimus vaenuliku Aslaavia kontekstis, kes eri kriise kas initsieeris või püüdis neist kasu lõigata. Kõik stsenaariumid jõudsid lõpuks maailmalõpu-peatükini: Aslaavia ­otsese ja massiivse sõjalise kallaletungini Eestile. (Pole ilmselt ka juhus, et õppused toimusid aprillis ning mais anti teatepulk üle Kaitseväele nende suurõppusel Siil.) Protsessi juhtis siseministeerium, aga ülejäänud osalejad olid toimuva suhtes pimedad, see tähendab, et neil polnud võimalust ennast ette valmistada ja nad ei teadnud, milliseid lavastuskäike neile järgmisena ette söödetakse.
Mis läks hästi, mis halvasti?

Sillamäe stsenaarium, otse öeldes, kujunes fiaskoks. Riik ei tulnud toime. Meditsiinivarusid polnud. Hapnikuaparaate, mis on vajalikud mürgiseid gaase sisse hinganud inimeste päästmiseks, polnud. Haiglad ei suutnud hakkama saada rahvamassidega ja avastasid ebameeldiva üllatusena, et politsei ei tulnudki appi haiglate ees tunglevate inimeste seas korda hoidma. (Ja polekski saanud, kui arvestada, et terve Ida-Virumaa peale on ainult kaks politseipatrulli.) Linnatänavatel vedelevaid laipu, mida Aslaavia ajakirjanikud mõnuga filmisid, ei ­suudetud ära koristada, sest keegi ei teadnud, kes ja kuidas sellega peaks tegelema. Käsuliinid ei toiminud: näiteks kui oleks vaja perearstipraksised ajutiselt kinni panna ja arstidel katastroofipiirkonda appi tõtata, siis kes oleks pidanud seda koordineerima ja juhtima? Ametid, mis pidid tegelema elanikkonna teavitamisega, ei teinud seda, sest majanduskriisi ajal oli teavitamisvõimekus kokkuhoiu mõttes ära kärbitud.

...Elektrisüsteemi vastase ründega sai Eesti aga hästi hakkama. Kuigi ka siin mängiti stsenaariumi üha keerulisemaks ja keerulisemaks kuni täieliku pimendamiseni välja, süsteemid ja riik töötasid. Paanikat ei tekkinud. Osalejad teadsid, mida, kuidas ja mis järjestuses teha. ­Tubli oli õppustel osalenud Elering. Kui vaja, vähendati järk-järgult elektritarbimist, kui vaja, taastati ­kiiresti kahjustada saanud liine ja juhtimiskeskusi.

Küberrünnaku tõrjumine läks nii ja naa, oli häid külgi, leiti ka puudusi. Näiteks avastati, et mõned ministrid ja kõrgemad riigiametnikud armastavad tööd teha oma nutiseadmetest kaugvõrgu kaudu, mis aga pole piisavalt turvaline. Massirahutuste ja eri objektide vastaste rünnete stsenaariumide läbimängimise kohta on vähem teada. Oli asju, mis läksid hästi, oli asju, mis ei läinud, aga detaile ei avalikustata.

Julgeolekust rääkides ­mõeldak­se esimese asjana NATO tankidest ja lennukitest, aga tegelikult on tõenäoline, et enne “päris kuuma sõda” toimub siseriiklik rünnak. Tinglikult öeldes – mis juhtub pool ­aastat enne sõda? Kuidas suudab Eesti ­kaitsta end asümmeetriliste rünnakute vastu, roheliste mehikeste vastu, diversioonide ja provokatsioonide ja raevuka võõrpropaganda vastu?

Eesti sisejulgeoleku asutused on selliste stsenaariumide õppimise ja läbimängimisega tegelenud juba vähemalt Gruusia sõjast saati. Paljudele teistele oli see aga esimene kord nii suures ühisõppuses osaleda ning seetõttu tuli see ka ootamatult. Üks õppuste korraldajatest ütleb aga positiivselt, et näiteks ministrid Kristen Michal (elektri valdkond) ja Rannar Vassiljev (meditsiin), ei lasknud käsi rüppe, vaid reageerisid tarmukalt ja asusid tegutsema, kui oli vaja ka puudusi kõrvaldada.

Üks suur probleem on kindlasti see, et sisejulgeoleku valdkonda pole mitu aastat midagi investeeritud. Pigem kärbitud, näiteks on praegu Eestis umbes tuhat politseinikku vähem kui pronksiöö ajal. Kas ka riskid on sellevõrra väiksemad? Õppuste ajal avastati, et mitmes riigiametis eksisteerivad teatud võimekused ainult paberil põhi­kirjades ja määrustes, aga tegelikult on need võimekused ära koondatud ja kärbitud. Õnneks on tehtud ka pingutusi ja ümberkorraldusi, mõnes valdkonnas on hakatud õpetama ja kaasama Kaitseliitu, nii et kokkuvõttes oli tulemus “midagi hästi, midagi halvasti”. Sisejulgeoleku ja kodanikukaitse alal pole Eesti riik kindlasti Euroopa meistri Soome ja ammugi mitte maailmameistri Iisraeli tasemel, aga omas piirkonnas siiski tublisti üle keskmise.

Peterburist kohale kihutanud Vene teleajakirjanikud filmivad Sillamäe tänavatel laipu ja igas teises lauses rõhutatakse dramaatilise häälega, et tegu on Venemaa kodanikega. Kohtla-Järvel ja Jõhvis tekib paanika. Inimesed tungivad maavalitsuse hoonesse. Kusagilt ilmuvad välja plakatid “Путин, помоги!” (Putin, aita!). Internetis liiguvad kuulujutud fašistide korraldatud terroriaktist. Õhtustes Kremli uudistes küsib punetava näogaDmitri Kisseljov “Juhus? Õnnetus? Objektiivselt võttes ei saa nii olla.”

Sillamäe stsenaarium, otse öeldes, kujunes fiaskoks. Riik ei tulnud toime. Meditsiinivarusid polnud. Hapnikuaparaate, mis on vajalikud mürgiseid gaase sisse hinganud inimeste päästmiseks, polnud. Haiglad ei suutnud hakkama saada rahvamassidega ja avastasid ebameeldiva üllatusena, et politsei ei tulnudki appi haiglate ees tunglevate inimeste seas korda hoidma. (Ja polekski saanud, kui arvestada, et terve Ida-Virumaa peale on ainult kaks politseipatrulli.) Linnatänavatel vedelevaid laipu, mida Aslaavia ajakirjanikud mõnuga filmisid, ei ­suudetud ära koristada, sest keegi ei teadnud, kes ja kuidas sellega peaks tegelema. Käsuliinid ei toiminud: näiteks kui oleks vaja perearstipraksised ajutiselt kinni panna ja arstidel katastroofipiirkonda appi tõtata, siis kes oleks pidanud seda koordineerima ja juhtima? Ametid, mis pidid tegelema elanikkonna teavitamisega, ei teinud seda, sest majanduskriisi ajal oli teavitamisvõimekus kokkuhoiu mõttes ära kärbitud.

mikks kirjutas:Kuulge, ei maksa võtta üdini negativistlikult.
Õppuseid tehaksegi selleks, et kitsaskohti leida ja asju parandada.
Teiseks, nii mõnedki asjad läksid hästi, paljude asjadega tuldi toime.

Lemet kirjutas:

mikks kirjutas:Kuulge, ei maksa võtta üdini negativistlikult.
Õppuseid tehaksegi selleks, et kitsaskohti leida ja asju parandada.
Teiseks, nii mõnedki asjad läksid hästi, paljude asjadega tuldi toime.

Ega vaevalt et keegi seda negativistlikult võtabki, hea, et asjaga tegeletakse, protsessi kitsaskohad ja tõrked selguvad jne. Lihtsalt teeb meele pisut hapuks tõdemine, et seda oleks võinud teha juba aegu tagasi, mitte oodata, mil seesinane vajadus raudse saapaga tagumikku taguma hakkab. Lihtsam oli muidugi oma ametiposti ja tegemisi kaitstes sedasorti tegematajätmisi osutavaid foorumlasi vinguriteks ja oma riigi halvustajateks tembeldada, aga paraku näikse, et "vingumine ja halvustamine" siiski päris suuresti põhjendatud on olnud. Mitte küll oma riigi loomulikult, vaid ikka selle riigi ametipostidel toimetajate suhtes.