www.militaar.net

Pentagon video of 2 #Russian Su-27 #Flanker fighters buzzing a USAF B-52H #bomber over the Black Sea 28 Aug. US protested "unsafe & unprofessional" maneuvers by the Su-27s. BUFFs have been busy lately in the Black Sea region &Norway. Russian version at https://tass.com/defense/1195189

Artikkel 3

Lepingu eesmärkide paremaks saavutamiseks säilitavad ja arendavad lepinguosalised eraldi ja ühiselt, pidevalt ja tulemuslikult end arendades ning üksteist aidates oma individuaalset ja kollektiivset võimekust osutada vastupanu relvastatud rünnakule.

Trumpi praegune ametiaeg saab läbi vähem kui viie kuu pärast. Valimised on pisut enam kui kahe kuu kaugusel. Kuna Eesti julgeolek sõltub USA-st, siis on paras aeg anda hinnang viimase kolme ja poole aasta USA välispoliitikale ja piiluda pisut tulevikku.  Järgnevad leheküljed ei pretendeeri täielikule ülevaatele, palju teemasid jääb ruumipuudusel käsitlemata. Trump on erakordne president – teistsugune kui eelkäijad, Twitteri president, polariseeriva president. Tema administratsiooni välispoliitika aga on täis paradokse. Neist ongi järgnevalt juttu.

Kas tänu Trumpile või temale vaatamata?

Trumpi välispoliitika pole olnud nii hull, kui väidavad ta vastased, ega nii hea, kui väidavad toetajad. Toome mõned näited positiivsest. Esiteks on Ühendriigid lõpuks ometi asunud ohjeldama kommunistliku Hiina tõusu. Seda siis kaubandussuhetes, tööstusspionaaži tõkestamisel, 5G ja veel paljudes küsimustes. Teiseks on Trumpi administratsiooni Vene-poliitika olnud Obama omast tunduvalt jõulisem. Vene diplomaatilise katte all töötavaid spioone on saadetud välja bussitäite kaupa. Samuti ei vaata Washington enam Venemaa relvastuskontrolli lepingute rikkumisele läbi sõrmede, vaid on astunud jõulisi vastusamme. Selle teemaga tegelemise tingib lisaks Moskva pettusele ka asjaolu, et Hiina Rahvavabariik pole nende lepete osaline ning seega on paljud neist lepingutest USA jaoks pikas strateegilises plaanis kahjulikud. Kolmandaks Iraan. Mingil põhjusel on Euroopa suurte positsioon Iraani suhtes olnud järgmine: las Teheran toetab terroriste, Assadi mõrvarlikku režiimi, Hezbollah’d, Jeemeni mässulisi, õõnestab Pärsia lahe riikide julgeolekut, ründab Saudi Araabia naftarajatisi, peaasi, et Teherani tuumarelvaprogramm oleks natuke kaugemale tulevikku lükatud. USA on Trumpi ajal otsustanud Iraani ohule kogu selle spektri ulatuses vastu astuda.

Siit tõusebki esimene küsimus: kas see positiivne, mida Trumpi ajal USA välispoliitikas on saavutatud, on saavutatud tänu Trumpile või temale vaatamata? Vastuse võti peitub arvatavasti selles, kes on teda nende aastate jooksul ümbritsenud ja välispoliitika alal nõustanud või seda teostanud. Jim Mattis, H. R. McMaster, John Bolton ja John Kelly on oma ala tipud. Ükski neist ei tööta enam Trumpi heaks. Olen kindel, et niivõrd kui Trump seda lubas, töötasid nad USA (ja ühtlasi ka NATO) julgeoleku hüvanguks. Tegid seda hästi ja tulemuslikult. Nüüd pole selle kaliibriga inimesi enam välis- ja julgeolekupoliitikas mõjukasse ametisse jäänud. Riikliku julgeoleku nõunik Robert O’Brien oli enne ametisse nimetamist tundmatu suurus. Välisminister Mike Pompeo on küll erakordselt mõjukas välisminister, ent tema esmane instinkt kõigis välispoliitilistes küsimustes tundub olevat mitte minna vastuollu Trumpiga. Ja nõnda me näemegi selliseid otsuseid nagu 12 000 USA sõjaväelase väljatoomine Saksamaalt.

Omadele võõras, võõrastele oma

Tihti nimetatakse Trumpi välispoliitikat isolatsionistlikuks. See on minu hinnangul täiesti vale, tegemist on unilateralismi, mitte isolatsionismiga. See ei ole USAga liitlassuhetes Eestile summa summarum kasulik, kuigi seal võib olla oma positiivseid aspekte: näiteks Nordstream 2 survestamine.

Trump välispoliitika on olnud ettearvamatu. Ettearvamatus on hea, kui seda rakendatakse vaenlaste peal. Trump on aga olnud ettearvamatu just suhetes liitlastega. Mingil põhjusel tunneb Trump ennast diktaatorite kõrval mõnusalt, demokraatlike liitlasriikide juhtide kõrval aga häiritult. Ju põhjusel, et tal on aastakümnete jooksul juurdunud veendumus, et liitlased elavad USA kulul ning tegelevad ebaausa ja Ameerikale majanduslikult kahjuliku kaubanduspoliitikaga. Liitlastega suheldes ei saa ka suuri kokkuleppeid, «diile» sõlmida, neid läbimurdeid saavutatakse läbirääkimistel vaenlastega. Trump on ennast aastakümneid positsioneerinud ja turustanud kui suurt diilimeistrit. Välispoliitikas pole tal küll ühtegi suurt diili ette näidata, tema armuafäär Põhja-Korea diktaatoriga on ära vajunud, Iraan ja Venezuela on sama häälekalt Ameerika-vastased, Trumpi väimehe Jared Kushneri aetud Iisraeli-Palestiina rahuplaanist pole ka midagi saanud, kui Iisraeli Ameerika-armastuse märkimisväärne kasv ja Iisraeli-AÜE diplomaatiliste suhete sõlmimine kõrvale jätta. Trumpi ebadiplomaatilisus on samas mitmel juhul sihile viinud, näiteks suurenevad tänu temale ja Vladimir Putinile Euroopa riikide kaitsekulutused.

Diagnoosi ja ravi dissonants

Üks väga selge Trumpi välispoliitika paradoks on see, et tihti on probleemi diagnoos minu arvates õige, selle probleemi ravi aga kaheldav ja kommunikatsioon kohutav. Võtame näiteks WHO: diagnoos, et see on libisenud HRV mõju alla, on õige, ent kuidas aitab USA lahkumine sellest organisatsioonist kaasa Hiina mõju vähendamisele? Tulemus on vastupidine. Mõistlikum oleks ju koos demokraatliku maailmaga WHOs juhtohjad taas enda kätte saada. Sama muster on olnud ilmne Euroopa liitlaste kaitsekuludega seoses: diagnoos on õige, ent Saksamaalt vägede äraviimine, kuna «Saksamaa ei maksa piisavalt», on Euroopa julgeolekut nõrgestanud, ning selle kõige kommunikatsioon on olnud mitmele liitlasriigile lihtsalt solvav.<

Polariseeriv Trump on polariseerinud ka USA välispoliitika jälgijad

Trump on olnud Twitteri-president. See ühismeediakanal on andnud talle otsese ja filtreerimata võimaluse oma toetajatega suhelda. Ameerika ühiskonna lõhestamine on olnud Trumpi sihipärane tegevus. Tundub, et ta on polariseerinud ka välispoliitika jälgijad – nimelt kumab nende hinnangutes Trumpi välispoliitikale tihti läbi nende hinnang ta sisepoliitikale ja tema isikule. Külma kõhu ja selge närviga kommentaatoreid on väheks jäänud. Toome kaks näidet. Esmalt INFi lepingust lahtiütlemine. Kuna Trump oli enne USA välja tõmmanud Pariisi kliimakokkuleppest ja Iraani tuumaleppest, algas peale INFi otsust üks lõputu hala selle kohta, kuidas USA otsus nüüd otsemaid tuumasõja vallandab. Kui kommentaatorid oleksid rahulikult sisse ja välja hinganud ning mõttes kümneni lugenud, oleks mõistetud, et USA samm oli Venemaa-poolse aastatepikkuse lepingu rikkumise tõttu ainuvõimalik. Ning kui seda sammu poleks astutud, jäänuks Euroopa Vene kesktegevuskaugusega rakettide mõju alla. Kui käesoleva aasta alguses tappis USA droon Iraagis Iraani Revolutsioonilise Kaardiväe kindrali Qasem Soleimani, siis tõusti tagajalgadele, et kohe puhkeb kolmas maailmasõda. Loomulikult maailmasõda ei puhkenud, ka mitte piirkondlikku sõda. Aga jah, meenutagem, et selle hullumeelse 2020. aasta esimesel nädalal trendis Twitteris märksõna «kolmas maailmasõda». Kui Obama ajal oleks Iraani kindraliga samamoodi läinud, siis sellist hüsteeriat poleks olnud.

Välispoliitika sisepoliitika teenistuses

Trumpi presidentuurist kirjutatud raamatuid seob ühendava joonega see, et ta ei tea maailmast mitte tuhkagi ning vaatleb kõiki oma välispoliitilisi tegevusi pelgalt läbi sisepoliitika filtri – kas üks või teine samm on talle sisepoliitiliselt kasulik või mitte. See ei tähenda, et tema eelkäijad poleks mõelnud sellele, kuidas välispoliitika siseriiklikult vastu kajab, ent see pole olnud ainus kriteerium. Meenutame, et Trumpi tagandamisprotsessi põhjuseks oli just Ukrainale antava sõjalise abi sidumine USA sisepoliitikaga – kompromiteeriva materjali saamine Joe Bideni poja kohta.

Ronald Reagan kutsus USAd piibellikult säravaks linnaks mäe otsas – lootuse allikaks kõikidele vabadust armastavatele rahvastele. Viimase kolme ja poole aasta jooksul on USA kui demokraatia lipulaeva renomee tõsiselt kahju saanud. Trump on ühe kauaaegse sisepoliitilise normi teise järel prügikasti visanud. Tema käitumine on kui õpikunäide selle kohta, kuidas demokraatiat hävitada: ründa n-ö ühiskondlikke vahekohtunikke ja süüdista neid poliitilises kallutatuses ja/või valetamises. Meedia on võltsuudised, kohtuvõim on kallutatud, uurimisasutused endiste Obama inimeste kontrolli all, luureasutused tegutsevad Trumpi vastu…. Seda nimekirja võib jätkata ja jätkata. Enne läheb päike looja, kui saame kirja kõik need inimesed ja institutsioonid USAs, keda Trump rünnanud on. Paradoksaalsel moel suudab Trump ise võimul olles kõiges halvas süüdistada «süvariiki». Leebelt öeldes on see võimul oleva täidesaatva võimuga presidendi suust ülimalt veider. Kui aga Trumpi suust kõlav sõna «süvariik» (deep state) asendada sõnaga «õigusriik», siis on pilt palju selgem ja veel palju rohkem muret tekitav.

Trump on Ühendriikide poliitilisi norme õõnestanud jupphaaval. See on sundinud suure osa Vabariikliku Erakonna juhtidest tema tegevusi õigustama. On ju Trump näidanud, et tema liinile vastu astujate poliitikalennule tehakse kiire lõpp. Kujundlikult on GOP – Grand Old Party – nagu konn külmas vees ja Trump keerab temperatuuri järk-järgult üha juurde. Konn aga õigustab üha hullemaid ja hullemaid Trumpi samme või väljaütlemisi. Koos Vabariikliku Parteiga keeb aga potis lõpuks ka USA demokraatia.

Sel, mis USA sees toimub, on aga otsene mõju riigi välispoliitikale. Enamikus Euroopa riikides on Trumpi populaarsus kaduvväike. Seetõttu on paljudes demokratlikes ühiskondades, eelkõige Lääne-Euroopas, USA välispoliitilise joone toetamine praegu ebapopulaarne. Oma julgeolekulahenduses USAst sõltuva Eesti seab see aga omakorda väga keerulisse olukorda.

Trump või Biden ehk kas konn läheb kuuma või külma vette?

Kõigepealt põige USA sisepoliitikasse. Kuigi praegu on Bidenil võimas edumaa, on novembrini veel aega. Joe Bideni kõige suurem vaenlane pole mitte Trump, vaid ta enda suu. Mõlemad presidendikandidaadid on eakad, ent Biden näib palju vanemana. Lisaks on tõenäoline, et oktoobris hakkab Bideni kohta pinnale ujuma uusi ahistamissüüdistusi. Washingtonis sosistatakse, et ta on läbi aastakümnete käitunud naistega viisil, mis oleks ehk sobinud 1950ndate kombestikku. Praeguste demokraatide valijate jaoks on seesugused jutud aga toksilised. Nii et kuigi seni on Bidenil selge edumaa, loevad lõpuks ikkagi saadud hääled 3. novembril.

Olen viimastel aastatel hulgalt Saksa välispoliitika mõtlejatelt ja mõtestajatelt küsinud, mis on see üks sündmus, mis Saksamaa Liitvabariigi tema sõjajärgsest patsifistlikust nõiaunest üles raputaks ja riigikaitset tõsiselt võtma sunniks. Olen kuulnud korduma kippuvaid vastuseid, nagu näiteks, et kui Venemaa tungib Ukrainas edasi ja loob maismaaühenduse Krimmiga, või et kui Venemaa võtab Valgevene sõjaliselt üle. Kõige huvitavam vastus oli aga järgmine: «See üks sündmus oleks Trumpi tagasivalimine.» Üks kord võib olla juhus, kaks on juba seaduspära. Trump ametiajast on hulgaliselt raamatuid kirjutatud. Mitmest neist koorub välja tema kindel veendumus, et USA peaks NATOst välja astuma. Kui esimesel neljal aastal on ta lähikond suutnud teda ümber veenda, siis tagasivalimise järel oleks ta vaba – ta võtaks valimisvõitu kui kinnitust kõigele sellele, mida ta on teinud ja öelnud, ning pole mingit põhjust arvata, et järgmised neli aastat tagasihoidlikumad tuleksid. Pigem algavad Ameerika mäed, millesarnast meie silmad veel näinud pole. Enamik Vabariikliku Partei välispoliitika ekspertidest on avalikult asunud Bidenit toetama. N-ö klassikalise, st Trumpi-eelse, Vabariikliku Partei välispoliitika on reeglina Eestile kasulik olnud. Minu eluea lemmikpresidendid – Ronald Reagan ja George W. Bush – olid mõlemad vabariiklased. Esimese tegevus tegi võimalikuks Eesti iseseisvuse taastamise, tänu teisele oleme NATOs. Trumpi teine ametiaeg võib meile pikas perspektiivis saatuslikuks saada.

Joe Bidenil ei tundu olevat tugevalt väljakujunenud ja kauapüsivaid välispoliitilisi vaateid. Need on ajas ja poliitilises ruumis muutunud. Üks läbiv niit siiski on – nimelt liitlassuhete väärtustamine. Kamala Harris on samuti öelnud liitlassuhete kohta kõike seda, mida me süda ihkab. Ent kas Bideni-Harrise administratsioon oma sõprust Euroopaga ka tegudega – st NATO tugevdamisega – kinnitab? Kokkulubatud sotsiaalkulutuste üüratu hind sunnib neid arvatavasti Pentagoni eelarvet kärpima. Kokku võib see välja näha nagu Obama aeg – kui Euroopas palavalt armastatud president rääkis kaunilt, ent samal ajal viis Euroopast vägesid ära, lahjendas Ühendriikide heidutuse tõsiselt võetavust katastroofilise tegevusetusega Süürias, lasi Hiinal laiata Lõuna-Hiina merel, Venemaaga suhete ülessoojendamise katsest rääkimata (vt lähemalt: Sven Sakkov «Obama või Trump – kumb on Eestile parem?», PM AK 8.09.2018).

Siin ongi üks erakordselt keeruline paradoks tulevikuks: kui võidab Trump, võib see tähendada Euroopa praeguse julgeolekukorralduse kiiret ja drastilist muutust. See saab olema nõnda radikaalne, et Euroopa riigid peavad jalad kõhu alt välja tõmbama ja iseenda kaitset tõsiselt võtma. Kui võidab Biden, võib see tähendada USA ja Euroopa sõjalise sideme vaikset nõrgenemist, katkemist, sellist, mida asja sees olles isegi ei märka. Sel juhul on konnadeks üha kuumenevas vees Euroopa riigid ja eelkõige need, kelle julgeolekuvõrrand on ilma Ameerikata märkimisväärses miinuses.

Üks aga on kindel: kui võidab Biden, võime ka edaspidi rääkida läänest kui demokraatlike riikide kogumist ja USAst kui selle liidrist. Kui võidab Trump, siis on sellega lõpp. Sellega on lõpp ka praegusel maailmakorraldusel. Sellel maailmakorral, kus riigid saavad olla iseseisvad ja iseotsustavad ka siis, kui nad pole suured ja vägevad. See on see maailm, mille jätkudes jätkub ka Eesti õitseng. Kui see maailma kaob, siis on vaid aja küsimus, millal väiksemad lilled närtsima hakkavad.

Mida sellest kõigest Eesti jaoks järeldada?

Euroopa vajab endiselt Ühendriikide toetust Venemaa sõjaliseks heidutamiseks, USA aga vajab üha rohkem Euroopa poliitilist ja majanduslikku tuge Hiina Rahvavabariigi ohjeldamiseks. Kummagi edu nõuab tihedat koostööd teisega.

Eestil pole luksust valida, millise Ameerikaga või millise Ameerika presidendiga koostööd teha. Ilma NATOta, täpsemalt ilma USA sõjalise kohalolekuta Euroopas, poleks Eesti julgeolek nähtavas tulevikus tagatud. Euroopal kulub aastaid, vähemalt 20 aastat, et end sõjaliselt vormi ajada. Seda eeldusel, et Euroopa riikide poliitilised liidrid suudavad valijaskonda selles veenda, veenda ka selles, et tarvis on kaitsekulutusi suurendada, veenda valijaskonda, kes pole aastakümneid oma riigi sõjalise julgeoleku peale mõelnud. Selle kõigega tuleks alustada praegu, muidu nihkub see 20 aasta rajajoon üha kaugemasse tulevikku.

Ka siis, kui toimub Ühendriikide hiiliv lahkumine Euroopast, tähendab see Eesti julgeolekule suurt väljakutset. Nõnda pean ma catoliku tüütusega taas kordama: aeg on suurendada kaitsekulutusi. Eesti-suurune riik selles geopoliitilises ümbruses ei saa endale lubada vaid kahe protsendi peal pikutamist. Lisaks tuleb Eestil veelgi tugevdada oma poliitilisi ja sõjalisi suhteid kahe Euroopa tuumariigi – Prantsusmaa ja Suurbritanniaga.

Ja ehk veelgi olulisem: Eesti julgeoleku nurgakivi on Eesti demokraatia. Meile tullakse appi, sest «me oleme nagu nemad» – nagu need, kes meile appi tulevad. Nagu meie liitlased NATOs ja partnerid Euroopa Liidus.

Russian fighter jet violates NATO airspace over Bornholm island on Friday Aug 28th

Russian Su-27, flying from Kaliningrad, followed the B52 well into Danish airspace over Bornholm island, committing a significant violation of airspace of a NATO nation.

Russian warships recently confronted commercial fishing boats from Alaska. The incident is now reportedly under investigation by three different federal agencies.

A fleet of commercial fishing boats from Alaska reportedly had a close encounter with the Russian Navy last week. One U.S. fisherman, who claimed he was part of a commercial flotilla 80 miles from the U.S.-Russian maritime boundary in the Bering Sea, said he was ordered to "move" while other vessels reported being "buzzed" by Russian aircraft and ordered out of the area on a specific heading.

"Three warships and two support vessels of theirs were coming and would not turn," Elliott told the Alaskan media outlet via the Vesteraalen's satellite phone. "And they came marching right through the fleet."

The incident, which has since drawn the attention of both of Alaska's U.S. Senators, is reportedly under investigation by three different federal agencies and it has been described as "unprofessional interactions" by the Russian military.

In three decades of fishing, Elliot said he has never seen anything like what he encountered last week – but experts have said it is unlikely to be the last encounter between Russian and American vessels in the region.

"Welcome to the future," Heather Conley, an Arctic expert at the Center for Strategic and International Studies, told Alaska Public Media. "Unfortunately, I think we’re going to see more of this type of exercising and significant military presence in the Arctic — we just haven't seen it for a long time."

Russian MiG-31 fighter jet intercepted Norwegian Air Force patrol aircraft over the Barents Sea

Portuguese Air Force has started deployment of its detachment consisting of about 95 military personnel and four F-16M “Viper” fighter aircraft to the 22nd Tactical Air Base in Malbork, Poland

US Army troops of the 2nd Battalion, 69th Regiment, 2nd Brigade have arrived for the pre-planned training

The 2nd Armored Brigade Combat Team (2ABCT) of the 3rd Infantry Division, home based at Fort Stewart in Georgia, was assigned as the sixth ATLANTIC RESOLVE armoured rotation and the bulk of their armoured vehicles started arriving in Europe in February courtesy of US Military Sealift vessels (see DEF20 ~ 2ABCT of 3ID Armour Deploys) with the troops flying in shortly after.

In the next part I will look at the sand coloured US armour which differentiated 2nd ABCT of 3ID from the 1st ABCT of 1 CAV, seen here, who mostly used three-colour European camo scheme armour originally drawn from the APS-2 Zutendaal Work Site in Belgium.

Eesti kaitseväelased harjutasid laskeharjutuse „Rail Gunner Rush“ raames koostöös liitlasvägedega kaitseväe keskpolügoonil laskmist Ameerika Ühendriikide mitmikraketiheitja süsteemilt MLRS.

„Eesti jaoks on oluline, et NATO liikmesriigid panustaksid regiooni julgeolekusse oma üksuste kohalolekuga ja siinsetel õppustel osalemisega. Samuti on liitlaste jaoks oluline oma üksuste siirmis- ja lahingvõime arendamine. Nii on mõlemapoolsete eesmärkide saavutamiseks ja vastastikuse koostöö tugevdamiseks Ameerika Ühendriikide kaudtuleüksus korraldamas lahinglaskmisi Eestis kaitseväe keskpolügoonil raketisüsteemilt MLRS, kuhu on integreeritud ka tulejuhtimise ja sihtmärgistamise harjutused,“ ütles kaitseväe juhataja kindralmajor Martin Herem lisades, et säärased ühisharjutused annavad osalevatele üksustele häid koostöövõimalusi ning õpikohti.

„Ameerika Ühendriikide tipptehnoloogilise relvasüsteemi Eestisse toomine ning sellega harjutamine koos Eesti kaitseväe ja liitlasvägedega saadab kindla sõnumi, et Ameerika Ühendriikide pühendumus Balti riikide kaitsele on vankumatu. Samamoodi näitab Venemaa kriitika õppuste kohta, et meie idanaaber jälgib väga hoolsalt selliseid õppuseid, mistõttu ma ei kahtle, et nad ka selle sõnumi kätte said,“ ütles kaitseminister Jüri Luik.

„Laskeharjutuse „Rail Gunner Rush“ raames koos eestlastega harjutamine võimaldab meil tugevdada omavahelist koostööd ja suhteid, lubades treenida meie süsteemidel ning harjutada meetodeid, kuidas liikuda mööda maismaad, õhku või merd,“ ütles Ameerika Ühendriikide Euroopa vägede 41. suurtükiväe brigaadi 6. suurtükirügemendi 1. pataljoni laskemoonaohvitser nooremleitnant Devin Pratt. Nimelt saabusid Ameerika Ühendriikide Euroopa vägede 41. suurtükiväe brigaadi sõdurid, nende varustus ja sõidukid Eestisse kolme nädala jooksul ning selle tarbeks kasutati nii maanteed, raudteed kui lennutransporti.

4.– 7. septembrini toimunud laskeharjutus „Rail Gunner Rush“ oli üks suuremaid rahvusvahelisi õppusi Eestis sel aastal, mida planeeriti viimased 5 kuud. Õppusel osalesid liitlased Eesti ja Läti NATO lahingugrupist, kokku osales õppusel 200 kaitseväelast Ameerika Ühendriikidest, Eestist, Suurbritanniast, Taanist, Montenegrost, Hispaaniast ja Tšehhist. Ühisharjutuse käigus toimus tulejuhtide, relvameeskondade ja juhtimispunktide väljaõpe ning harjutati tuleülesannete täitmist MLRS (Multiple Rocket Launch System) üksuse poolt.

Mitmikraketiheitja MLRS süsteemi kasutatakse lase-ja-liigu tüüpi taktikalistes laskmistes, et vältida vastase vastutuld. Süsteem annab võime iga ilmaga rünnata suurt piirkonda ning on mõeldud suure väärtusega objektide ründamiseks. Relvasüsteem kasutab muu hulgas suure laskeulatusega täppismoona. Selle põhilisteks ülesanneteks lahinguväljal on vastase allasurumine ja hävitamine ning võimalike ohtude elimineerimine enne nende avaldumist.

Raketisüsteemi laskemoonaks on nii raketid kui ballistilised raketid. Süsteem on võimeline laskma 12 raketti 40 sekundi jooksul või 2 ballistilist raketti 10 sekundi jooksul.

Ameerika Ühendriikide Euroopa vägede 41. suurtükiväe brigaadi (FAB) kodubaas asub Grafenwöhris, Saksamaal. Tegemist on ainsa Ameerika Ühendriikide suurtükiväe brigaadiga Euroopas, mis toetab kogu USA Euroopa väejuhatust strateegilise ning taktikalise taseme tulega.

Mitmikraketiheitja süsteemi MLRS tehnilised näitajad:
Pikkus: 6, 86 m
Laius: 2,97 m
Kõrgus: 2,59 m
Maksimaalne kaal: 24 950 kg
Maksimaalne sõidukiirus: 64 km/h
Sõiduulatus: 480 km
Maksimaalne laskekaugus: 64 või 300 km
Maksimaalne laskekiirus: 12 või 2 lasku/min
Laadimisaeg: kuni 9 min
Meeskond: 3 liiget

USArmy battery of multiple launch rocket systems #MLRS from the 1st Battalion, 6th Field Artillery Regiment, 41st Field Artillery Brigade, fires Reduced Range Practice Rockets (RRPR) in support of exercise #RailGunnerRush at Tapa, Estonia

Second batch of @USArmy equipment, including Bradley vehicles belonging to the 2nd Battalion, 69th Armor Regiment, 2nd Armored Brigade Combat Team, @3rd_Infantry
, arrived in Lithuania in support of Operation #AtlanticResolve.

Never seen this before and a very, very, rare event. Probably the entire Tanker Fleet at Mildenhall doing an ‘Elephant Walk’. What a shame about the weather!