HeiniR kirjutas:Olen varem kirjutanud samuti, et tankid tulevad, ja väidetavalt peeti juba üle aasta tagasi läbirääkimisi rootslastega.
Loodan ka ise, et tulevad!
Kuid mõned nädalad tagasi puutusin kokku ühe kõrgema partei tegelasega, kes ütles otse, et "Eestil tanke pole ja õnneks ka ei tule kunagi!"
Kuna antud persoonil poliitiliste otsuste juures üsna suur kaal, siis ma loodan, et ta esitas ainult oma isiklikke seisukohti.
Samas tundub esialgne eufooria, mis mõni aeg tagasi tanki teemadel oli, kadunud. Jällegi "loodan", et ei katsetatud mingi otsuste läbi viimist.
Kokkuvõttes sõltub, aga selline asi nagu tankiost väga paljuski tipp-poliitikutest, tegu väidetavalt 4mld. krooniga ja nagu teada, siis ei taha enamus poliitikutest võtta vastutust, mis ei too otseselt mitte mingit heaolu.
Paraku on see heaoluriigi paradigma.
Õnneks on Eesti riik tänaseks arenenud nii kaugele, et see ei ole enam eriti poliitilise taseme otsus, kas Eestile hakatakse ostma tanke või hoopis midagi muud, või kas kaitseväelase automaadil peab olema 30- või hoopis 35 padruniga salv. Või õigem oleks öelda, et Eesti poliitiline juhtkond Vabariigi Valitsuse näol on juba raskema soomustehnika hankimise heaks kiitnud, kinnitades 2009. aasta jaanuaris Sõjalise kaitse arengukava aastateks 2009-2018.
Poliitikute asi on paika panna sõjalise riigikaitse väga üldine ambitsioonitase ja eesmärgid ning ära määratleda rahaline ressurss. Antud juhul on ametnike ja sõjaväelaste poolt pakutud ambitsioonitasemeks soomusmanöövervõime väljaarendamine ning poliitikute poolt kinnitatud ressursiks kaitsekulude tõusmine 2% sisemajanduse koguproduktist ning sellel tasemel säilimine. Sisuliselt tähendab see seda, et ametnikud ja kaitseväelased võivad antud võime elluviimiseks hankida seda, mida nad tulenevalt oma professionaalsest hinnangust kõige otstarbekamaks peavad, peaasi, et kogu see lõbu mahuks kokkuvõttes ära selle 2% piiridesse. Kui leitakse, et kõige mõistlikum oleks hankida pataljon tanke, ja kui see ei nõua riigieelarvest mingit täiendavat, erakorralist rahaeraldust, siis nii ka läheb, sest poliitikud on oma jah-sõna juba sisuliselt öelnud.
Kuna riigikaitse arendamine on Eestis õnneks paika pandud pika-ajaliste plaanidega, ei maksa minu arvates eriti ka muretseda selle üle, millise erakonna esindaja omab parajasti kaitseministri portfelli või kas kaitseväe juhataja munder on parajasti pruuni, musta või sinist värvi. Kogu süsteem püsib igas mõttes stabiilsena seni, kuni püsivad pika-ajalised arengukavad ning poliitikud ei loobu 2% põhimõttest (tänase seisuga veel selle protsendini pürgimisest). See tagab, et riigikaitsele eraldatakse igal aastal oma kindel rahapatakas vastavalt protsendile ära ning seejärel vaadatakse, kuidas ülejäänud 95% pärast riigieelarvest teiste ministeeriumite vahel jagelemiseks läheb.
Ajakirjandusest läbi käinud 4 või 6 miljardit krooni soomusprogrammi tarbeks on küll suur summa, aga kuna ta jaotub niikuinii paratamatult ära mitme aasta peale ning mahub selle 2% sisse, siis mina täna ei näe, et mingi poliitiline jõud võiks selle kallal nokkima hakata.
Just seetõttu ongi see 2% mantra tegelikult nii oluline, ning oluline eelkõige mitte niivõrd NATO jaoks (nagu teinekord väidetakse), vaid pigem meie enda kaitseplaneerimise stabiilsuse tagamiseks. Ohtlikuks ja päevapoliitiliste otsuste poolt manipuleeritavaks muutuks süsteem siis, kui puuduks igasugune riigikaitse rahastamise ambitsioontase ning iga natukene suurema hanke jaoks peaks kaitseminister iga kord eraldi valitsusse minema raha kerjama.
Mina ei näe täna eriti suuri takistusi sellel teel, et paari järgmise aasta jooksul selle 2% tasemele lõpuks jõuda. Küll aga oleks ebarealistlik loota, et kaitsekulude osakaal võiks pärast seda veel erilist üle 2% piiri tõusta (kui muidugi ei toimu äkilised ja negatiivsed arengud julgeolekukeskkonnas) – selle tendentsi määrab pikemas perspektiivis ära elanikkonna vananemine ning sellega kaasnev sotsiaalkulude pidev tõus.
, ära kustutet.
