Mereväe skandaalid – noh, skandaal on sündmus, mida ajakirjandus skandaaliks teeb. Kaitseväes on alates taasloomisest juhtunud igasugust jama, meediasse on sellest jõudnud õnneks vähe. Tõsi, on ka olnud sisulisi ’skandaale’ nagu ikka ja nagu ka mujal. Eks ta selline mainekujundus ajakirjandustööstuse abil ole. Seevastu merekaitse(tuse) sisu pole kahjuks avalikkuse ja ajakirjanduse huvi eriti pälvinud.
Mereväe laevad mädanevad kai ääres. Miinisadam on väljastpoolt hästi vaadeldav: minge ja vaadake ise, mitu laeva seal keskmiselt kai ääres on või ei ole. Varem on seal laevad sõna otseses mõttes mädanenud küll: mahakantud Frauenlobid ja Lindaud ootasid mingil põhjusel aastaid utiliseerimist. Vb ei saanud ajakirjanik aru, mida nägi, või pole vaatamas käinudki… Pigem on täna probleem vist vastupidine – pole enam aega hoolduseks ja remondiks ning inimesed tahaks mõnikord kodus ka olla. Eks ka selliste väidete kasutamine üks mainekujundus on – lased mingi asja ringlusse, korrutad ja lõpuks kõik usuvadki.
Kogu mainekujunduse taustal meenub üks tabav tsitaat riigilaevastike taasloomise päevilt:
/.../ riigil on tekkimas kaks kaitseväge: üks neist Kaitseministeeriumi ja teine Siseministeeriumi haldusalas. Seejuures teine kavatseb välja arendada kolm väeliiki: maa-, mere- ja õhujõud, esimene on aga mere- ja õhujõudude suhtes /.../ ebamäärasel või isegi eitaval seisukohal.
Sedasi arvas 1992. aastal toonane Veeteede ameti peadirektor Tarmo Ojamets [1]
Strateegilise sõduri kommentaari ja arvamusega saab enam-vähem nõustuda. Küsimus, mitut riigilaevastikku Eestil on vaja, võiks olla rahaline – kui raha vähe, püüame teha vähemaga rohkem, kui raha on palju, siis teeme igaühele oma. Riigilaevastike rohkusel on tegelikult ka sõjaline pool, millest kirjutasin varasemalt (vt 18.06.2020). Milliseid riigilaevastikke Eestil võiks olla, on ohu tajumise küsimus. Kui me arvame, et merel ja merelt mingeid sõjalisi ohte ei lähtu, siis võib tõesti kõik ressursid panna reostustõrjesse ja merepäästesse. Kui me siiski arvame, et asume ka sõjaliselt ohtliku Vene kõrval, on vajadus natuke teistsugune. Muidu seilame dessantrünnakule vastu reostustõrjelaevadega või planeerimegi vastase dessantrünnakul tekitatud reostuse likvideerist. Viimane mõttekäik ei ole muide iroonia vaid enam-vähem seik elust enesest.
Intervjuust läbi käinud Leedu on hea näide. Ma pole näinud näitajaid, et Leedu SAR võime oleks se'st ajast langenud, kui vastutus kaitseväel pandi. Vahetult peale reformi kukkus üks Leedust Rootsi teel olnud lennuk merre ja kaitsevägi ei saanud kriisikommunikatsiooniga hästi hakkama. Vb tuleneb arusaam langenud SAR võimest hoopis halvast mainekujundusest. Leedu tänast seisu vaadates tundub subjektiivselt, et Leedu arvates on sõjalistel ohtudel riigi julgeolekule suurem mõju kui keskkonna- või päästealastel.
Meil võib muidugi teistmoodi olla.
1. Naber, R. 2005. Mereväe algusaastad. – Jälle kakskümmend aastat mereväge. Naber, R., Konso, K. (toim). Tartu: KVÜÕA, lk 27