www.militaar.net

Ma ei täpsustanud. Jah mõtlin kehvemana seda "muna" kuna nii on raamatutes läbi jooksnud. Kimpu köidetuna on asjadel loomulikult kõvem toime.
Köideti ka mune kaika kopsiku ümber kokku.

Munagranaadi sütikuga BZE 39 on väga sarnane süütenööri süütaja Zündschnuranzünder 39. Värvuselt tumehall või hallikas-pruun, seega võimalik segi ajada 10 sek. sütikuga. Sel puudub viiteelement.

Kas neil keerme ja jämmedus ühtib? Ma ei ole uurinud seda asja. Kuigi välimuselt on nad ikkegi erinevadl kui mitte paljast "nuppu" arvesse võtta.

kass kirjutas: Kas neil keerme ja jämmedus ühtib? Ma ei ole uurinud seda asja. Kuigi välimuselt on nad ikkegi erinevadl kui mitte paljast "nuppu" arvesse võtta.

Sobib ikka. Saksmannil olid kõik asjad standardiseeritud. Muuseas ka BZE 39 valmistati mitmes variandis - "liblikas" üles või alla painutatud ehk hoopis ilma selleta, võtmega kohale keeratav.
Novitski 1914 ja Novitski- Fjodorovi 1916. a. granaadid olid mõeldud eeskätt okastraattõkete purustamiseks. Selleks oli neil granaatidel neli raskusega nöörijuppi küljes, et granaat okastraati kinni jääks. Novitski- Fjodorovi granaadi mass oli 2,25 kg, sellest lõhkelaeng 1,65 kg. Jalaväe vastu oli neid granaate keelatud kasutada, kuna 12 sek. viiteaja tõttu sai neid tagasi visata. Küll olid need efektiivsed kindlustuste vastu.
I MS järgsetel segastel aegadel olid need granaadid populaarsed seifilõhkujate ringkonnas.

Sobib ikka. Saksmannil olid kõik asjad standardiseeritud.

Selge, tänud.

Kas vedellõhkeainega granaate ka olemas oli 2 ms ajal?
Pildid oleks ka teretulnud.

........

Kuskil foorumis oli neist klaas granaatidest juttu ja pilte sai ka vaadatud sama ala foorumist. klaas granaate kasutasid vist venkud aga need keelati ära mingil põhjusel.Oli vist probleem sütiku ajastamisega enne kui ära viskad, olla vahest viskajal kätte vahel oma kurja kuulutava segu laiali löönu.

Vedela lõhkeainega granaate ei tule ette. Nõukogude lennukipommides kasutati küll oksilikviide, mille üks komponent oli veeldatud hapnik.
Ilmselt mõeldakse kas süütepudeleid (Molotovi kokteile) või sakslaste Blendkörper´eid, mis olid mõeldud masinatest ja punkritest meeskonna "väljasuitsutamiseks".
Klaasist granaate sakslased sõja lõpul valmistasid, kuid rindele need praktiliselt ei jõudnud ja liitlased hävitasid laovarud, mistõttu need on nüüd suur haruldus. Nõukogude pool katsetas raskel perioodil ka sellistega, kuid seeriasse see kraam ei jõudnud. Põhimõtteliselt klaas ei sobi granaadi korpuse materjaliks, kuna brisantlõhkeaine plahvatus muudab selle pulbriks ja piisava suurusega kilde ei teki.

Klaasist granaatidest niipalju, et neid olla kasutatud juba aastasadu tagasi. Vist hiljaaegu leiti Ukrainas Vošnesenski kloostri keldritest Peeter Esimese aegseid klaasgranaatide kestasi. Tollal laeti neid musta püssirohuga.
Esimese maailmasõja perioodist on teada, et 1916a. lähetati Vene tegevarmeele 9500 klaasist käsigranaati. Need kuulusid keemilise laskemoona hulka, sisaldades vedelikku, mis tekitas aurustumisel lämmatavaid gaase.

Otseselt Teisest maailmasõjast on tuntud inglaste klaasist tankitõrjegranaat number 74 , milline oli täidetud vedela nitroglütseriiniga, kaetud hästikleepuva liimainega, millel omakorda asetsesid kaks eemaldatavat plekist poolkera. Granaat kinnitati liimaine abil vastase soomusmasina kerele või visati eemalt selle korpusele. Kaalus 1 kilogrammi ringis, viivitusajaga 5 sekundit. Loeti kasutamisel ohtlikuks, kuna võis lekkimise korral löögist võitleja enda juures plahvatada, samuti võis kleepuda mundri külge.

No 74 Sticky Bomb oli jah kahe silma vahele jäänud. Puhas suitsiidivõitleja relv, arvestades nitroglütseriini tundlikkust, kleepuvust viskaja riietele ja suurt massi. Mõni allikas annab massiks koguni peaaegu 2 kg. http://www.geocities.com/gobcommand/mod ... weapon.htm
Madala võimsusega lõhkeaine, nagu must püssirohi, kasutamisel, on klaasist korpusel tõesti teatud killuefekt olemas. Musta püssirohuga olid muuseas laetud veel paljud I MS aegsed granaadid, mitte ainult Peetri-aegsed.
Kas Vene 1916.a. klaasist keemiagranaatide all pidasid silmas M 1914 baasil loodud gaasigranaate M 1917?

Kas neid Blendkörpereid keegi kodumaa pinnal ka kohanud/ ise leidnud?

Vene 1916a. klaasist keemiagranaatide all ei pidanud ma silmas M 1914 baasil loodud gaasigranaate M 1917. Viimane on metallist ja välimuselt enam-vähem oma baasmudeli M 1914 (vene pudel) sarnane, kuid mõnevõrra suurema korpusega, millel kolmnurkne plekkmärk pealuu ja ristatud kontidega koos venekeelse kirjega "himizeskaja".
Mitte ainult paljusi käsigranaate ei laetud I MS ajal musta püssirohuga. Vabadussõja kestes 1919a. täideti Eestis hulga mürske mingil perioodil (mitte sõjs alguses) ettenähtud lõhkeaine puudumisel ka musta püssirohuga.
See No 74 kaal on vist ikka 1kg, ehk inglaste toodud kaal veidi üle 2 naela.
Veel üks pilt:

Inglastel oli pakkuda ka sellist "limonaadi":



http://members.lycos.nl/lexpev/experiences.html

igavesti eilne kirjutas:Vene 1916a. klaasist keemiagranaatide all ei pidanud ma silmas M 1914 baasil loodud gaasigranaate M 1917.

Kas nende 1916. aasta omade kohta mingit materjali on?
Eestist leitud Blendkörperite kohta ei tea, küll on välja tulnud sama otstarbega klaasampulle, millel mastiksiga süütenöörijupp põhjas olevasse süvendisse kinnitatud. Muidu nagu tavalised, õhukesest klaasist meditsiinis kasutatavad ampullid. Maha kukkudes puruneksid suure tõenäosusega ka niisama.
Briti No 76 "sugulased" oleks Nõukogude vintpüssile kinnituv "butõlkomjot" tavaliste süütepudelite laskmiseks ja suurem, 120 mm "ampulomjot", mis tulistas süüteseguga KS täidetud ümarate metallampullidega AŽ-2.