www.militaar.net

Teenisin isiklikult 1999-2000 Luurepataljonis mis asus ametlikult Weizenbergi tänaval ( nagu aru saate siis ma igaks juhuks täpsemat aadresi igaks juhuks ei avalda). Luurepataljon allus otseselt peastaabi II osakonnale (G2) Millega G2 tegeleb vast teavad teadjamad inimesed ise.Ajateenjaid oli nõks alla 30 minu mäletamist mööda. Me elasime Sidepataljoni teritooriumil juurde komadeeritud väeosana. Minu teada olime ainukesed ajateeniad kes kantsid peastaabi embleemi. Meie ülesanne oli rohkem valvata Weizenbergi tänava objekti , kui luurata kellegi järgi. Kuna me ei olnuid viimane rühm seal pataljonis siis ma täpemalt et tea aga se pataljon vist likviteeriti 2002 aastal (või nimetati ümber). Kui ma õieti mäletan siis meid pandi Vahipataljoni alla reservi kuna jutud juba siis liikusid et pataljon suletakse.

luurepataljon millest siin räägitakse ju täica olemas..peagi ! hetkel st 2006 aastal otsiti sinna instruktoreid hakkab nende koolitamine meil ja mujal ja siis 2009 aaastal eelmainitud väeosa komplekteeritkse lõplikult või haarataxe meeltult rahvast sinna või midagi taolist et siis läheb luuramaisex..ja nemad estsof ehk estonian special oeration forces akkavad minu arusaamist mööda osalema välis missioonidel lahing ülesannetes kui praegune scout peamiselt valvab rahu..et voldik mis nedekohta koostati oli küll lahe..loodi mulje kui karmist ja nagu tõsisest üksusest..mida ta kahtlematta ka olema saab...pakuti vähe palka raskeid tingimusi ja suuri ning tõsiseid väljakutseid...et liituda peab olema vähemalt 3 aastat olnud tegevteenistuses ja riigisaladuse käsitlemis luba ja auastmes alla kapteni. et mulje nagu loodaks eest delta foce või midagi väga head igaljuhul...

niiet 3a pärast saavad meistki kõrilõikajad;)

1)ESTSOF´i projekti liikmed on läbinud koolituse "Jaeger", "Airborne", "Ranger" jne üksustes

2)lubatakse tõesti vähe palka, aga selle kompenseerimiseks loomamoodi tööd ja suurt riski.

3)kõik põhineb kindlatel alustel ja kõige tähtsam on täita ülesanne. peamine väärtus on meeskond.

kellel huvi, see ikka midagi leiab, kui ei leia,sis küsige!

ja veel millised kõrilõikajad...

Oma mäletamist mööda sõjeväe luure nüt ni kõrilõikamise teema ei olnud. Rohkem nagu vastase tagalas andmete edastamne jne. Mitte kuskil autos passides mingit venkut luurata ja siis kõri läbilõigata.

luuret viiakse ka lahinguga läbi
aga nimetus luurepataljon võib endas nii mõndagi sisaldada...eelkõige on muidugi tegu vaatlus ja infokogumis operatioonidega ja tõenäoliselt just päris arvutimängude laadset madinat ei tule

apiiroja kirjutas:Teenisin isiklikult 1999-2000 Luurepataljonis mis asus ametlikult Weizenbergi tänaval ( nagu aru saate siis ma igaks juhuks täpsemat aadresi igaks juhuks ei avalda).

Aadress oli Weizenbergi 39. See pole mingi saladus, seda enam, et tollal (2000.a) ei püütudki väeosade aadresse varjata. Nüüd on sealsed hooned lammutatud (vist 2002.a suvel) ja kividki laiali tassitud, nende asemele ehitati nüüdne "üleüldise vaimustuse objekt" --- uus kunstimuuseum elik "KuMu".

Enne kunstimuuseumile üleandmist ja lammutamist tembeldati need hooned muuseumi ja kadrioru pargi juhtkonna poolt "vene sõjaväe lobudikeks, millel polnud mingit väärtust ja mida ei saanud säilitada". Kuigi tegelikult oli seal kaks korralikku paekivihoonet, mis oleksid seisnud veel sajandeid.

Neil oli ka ajalooline väärtus Eesti kaitseväe ja riigi jaoks, kuna need ehitati Vahipataljoni I kompanii (s.t. presidendi auvahtkond ja valitsushoonete valvemeeskond) majutamiseks. Mäletan selgesti pr Valku Aktuaalsest Kaamerast, kus ta laskis operaatoril filmida seintelt mahakukkunud värvilapikesi ja peaaegu valas krokodillipisaraid, et see maja nii amortiseerunud on...

minu teada on nende hoonete ajalugu selline et tsaari ajal asus seal vahisalk kadrioru kaitseks. Esimese EW ajal olevat ka seal minigi rühm (patt) sees olnud. Nliidu ajal oli seal allohvitseride ja ohviseride haigla. suure kivist maja kõrval oli valge maja kus kuni minu viimaste seal oleku päewadeni oli seal operatsiooniplokk olnud ja op lauast riismed järgi. 90 -ndate alguses uue EW ajal oli seal rahukaitse mingi kogunemis punkt ja alates vist 90-ndatekeskpaigast tegelikult need hooned kulusid juba Kunstiministeerilumile. ning alates sellest ajast alates käis pidev jutt et viikase maja laiali jne. Eile just suhtlesin ühe viimastest L patti ajateenjaga ning tema väitis et viimane rühm käis seal 2002 aastal.

Ehk mäletate inimeste meelepaha, kui oli juttu hoonete lammutamisest ja missuguseid imelikke artikleid tookord siis lõpuks ajakirjandusse üllitati?
Kuna tegelikult oleks olnud vaja selle järjekordse Eesti margi (analoogiliselt Toompea peldikuga, kuid sadades kordades suuremas mahus ja maksumuses), KuMu, nihutamist kõigest 20-30 meetri võrra, et ajaloolised paekivihooned alles jääksid, siis oli vastavate asjameeste poolt nende lammutamise õigustamiseks ikka lausa fantastilisi põhjendusi. Näiteks püüti põhjendada uusehitise nihutamise võimatust kõikvõimalike erialaterminitest pungil artiklitega, lootes tõenäoliselt sellele lollusele raskelt teaduslikku aluspõhja luua. Samas, kui kordades enamates artiklites täiesti pädevad spetsialistid tõestasid rahvale tunduvalt enam mõistetavas stiilis vastupidist.
Ja siis!!! Ja siis, kui enam millegagi põhjendada ei suudetud, siis tuli lõpuks täielik pirn. Sõna-sõnalt enam ei mäleta, kuid mõte oli ilus. Umbes nii, et enam midagi me lammutamise vastu ette ei saa võtta, sest nii on otsustatud ja tööd juba käivad, kuid me kõik saame aru nende hoonete väärtusest ja kõik need ehituskivid puhastatakse-ladustatakse korralikult ning kasutatakse 100%-liselt Tallinna ajalooliste objektide juures.
Anektoodilaadne lugu. Analoogi looga, kus mees oli surma mõistetud, kuid vahetult enne otsuse täideviimist selgus tema süütus. Kuid otsus tuli täide viia, sest nii oli otsustatud, poomisnöör oli juba üles riputatud ja seebitatud, ning timukaski juba ootel. Midagi pole võimalik enam peatada. Kahju, kuid nii see on - mees tuleb hukata, kuid me peseme tema ülikonna hästi ära ja triigime korralikult ning seda saab veel hästi kanda. Lõpp hea, kõik hea!!

Tahaks tõesti ise ka teada, et kus need kivid nüüd on siis?

Noh, nende kividega oli pärast selline lugu, et - läksid kaotsi (nagu sageli juba juhtunud on taoliste asjadega).
Kuna asi aktuaalsuse kaotas, lammutus juba toimunud oli ja n.ö. rong juba läinud oli, siis hiljem kunagi ilmus küll mingi lühike artikkel sellel teemal kus siis just selline info sees oli, kuid siis asi vaibus. Polnud enam aktuaalne.
Mis seal enam rääkida. Trumm läinud, mis neist pulkadestki enam.

Tallinna lähiümbruses peaks nii mõnelgi villal olema laotud aiapostid neist kividest...

alari kirjutas:kuperjanovis on igatahes luurekompanii, aga nende seotusest luurepataljoniga ei oska midagi öelda. See aasta oli seal 3 rühma - brigaadiluure, pataljoniluure ja reservrühm (ise ei olnud luures, nii et võin eksida). Aga nende väljaõpe oli igatahes kõige karmim, sest neil oli hull kompaniiülem, kes igatahes ajateenijatega läbi ei saanud ja kuuldavasti ka kaadriga. Väljaõpe oli neil väga karm, sest nad ööbisid ka -20 C-ga telkmantli all, telke kasutati ka talvel vähe ja neil piinati ka ajateenijate-allohvitseride poolt.

Luures oli kogu aeg kõva väljaõppe ise teenisin A komp 95 aasta ja kogu aeg käis mingi üksteise ületrumpamine,aga mis ööbimisse metsas puutub siis oli see tol ajal kõigil nii vahe oli selles et raskerelval ja staabil oli magamiskotid aga A komp olid kuuseoksad, ise olin terve kuu talvel metsas

Arnold kirjutas:Tahaks tõesti ise ka teada, et kus need kivid nüüd on siis?

Need kivid ladustati Tallinn-Väikese jaama lähedal mingile laoplatsile, praeguseks laiali tassitud

Huvitav, et need Luurepataljoni kivid leiti asjapulkade meelest kultuuriväärtuslikud olevat, neist laotud hooned aga mitte

Kivid ladustati mitmesse eri kohta --- et nende kogusest ja seisukorrast oleks võimalikult raske ülevaadet saada? Osa neist kallati hunnikuisse koos telliseprahi ja krohvipuruga Peastaabi territooriumi serva (Sidepataljoni ohvitseride raudteepoolse elamu taha). Neid lubatud kasutada PS territooriumi kujundamiseks (palju neist sinna jõudis, ei tea).

Teine osa veeti siis mainitud Tallinn-Väikese jaama kõrvale Keava tänavale, piirdeaiata ja valveta platsile. Seal olid näiteks paekivist tahutud akna- ja uksesillused ja/või äärised (ei tea täpselt, kuidas neid nimetatakse) --- lammutamisel kopaga kriimustatud, tükid väljas jne.

Niipalju siis kultuurimälestistest...