www.militaar.net

Tore,Karli näol olen leidnud kamraadi,aviaatori.Sinised pagunid ja hüüdlause:gde kontšaetsa armija,tam natšinaetsja aviatsija.Ja eks ta nii oligi.Meie DPRM asus täitsa linna agulis.Seal oli ostetud mitu krunti,kuhu siis kogu see padajänn oli mahutatud.Üks individuaal oli jäetud meile elamiseks.Meie elu oli nagu kuninga kassidel.Ise olime kokad ,iga mats(meid oli neli)15 päeva.Kuna olime grasdankadest ümbritsetud ja Ukrainamaa,siis sai koduveiniga üsna söber oldud.Produktid versus koduvein.
Aga lennukid olid Su-15.Mõne pildi sain ikka koju tuua neist punalindudest.Rangelt salajane!Dembli albomisse igastahes ei võinud neid kleepida.

Mis linn see siis oli?

Miks kutsuti eestlasi tihti Vene sõjaväes natsideks ja fašistideks Kuigi tean vastust ka ise oleks huvitav teada, mida teised arvavad

Mathias Lutz kirjutas:Tore,Karli näol olen leidnud kamraadi,aviaatori.Sinised pagunid ja hüüdlause:gde kontšaetsa armija,tam natšinaetsja aviatsija...
Aga lennukid olid Su-15.Mõne pildi sain ikka koju tuua neist punalindudest.Rangelt salajane!Dembli albomisse igastahes ei võinud neid kleepida.

On minugi näol tegemist aviaatoriga . Esmalt Aluksne helikopteriutšebka ja siis 1989 Aserbaidžaan, 80. ründelennuväe polk Sital-Tšais. Erinevalt Karlist ja Matthiasest olin näppepidi lennukis (Su-25) endas. Tegelikult võiks öelda ka persetpidi, sest osa töid tuli teha kokpitis. Huvitav oli, kuigi põhiamet oli üsna igav mutrite-korkide "kontrovka" (pingutamine traadi abil nii, et jubinad lennu ajal vibreerides lahti ei põruks). Mehhaaniku ja metallitöö kogemus on hilisemas elus kõvasti marjaks ära kulunud.
Kliima oli muidugi harjumatu - laudsile soolakõrb, talvel hirmus niiskus ja jubedad tuuled, suvel jälle jõhker kuumus. Eriti räiged olid Turkmeenia kõrbetest üle Kaspia puhuvad kuumad tuuled - mere kohal parasjagu niiskust kogunud - nagu saunas.
Rahvas oli üldiselt intelligentne - 2/3 tudengid jne. Sellega seoses üks sihuke omapärane lugu - mäletatavasti lasti tudengid 1989 suve lõpus-sügisel koju. Selle tõttu mähiti polgu lipp kokku ja pisteti kasti - polnud enam võimalik karauuli valvama panna, polku jäi ainult 15 sõdurit tavapärasest 40-st.

Minu punktis tegutses erinevalt M.Lutzu DPRM -ist rusikareeglina 2 võitlejat + koer, teinekord isegi mitu tk-i. Koer pidi siis nagu haukuma ja vaenlasi sõjaliselt tähtsast objektist eemal hoidma. Tegelikkuses oli koer kaitseks rohkem... omaenda ülemuste vastu, kes aeg-ajalt objekti elu-olu ja lahingvalmidust kontrollimas käisid.
Takkajärgi jäänud NA-st mulje, et kõik tegutsesid sääl vaid oma naha terviklikkuse nimel. Kõige suurem oht oligi teine omataoline.
Kui demblisse mindi, pidid autojuhid oma masinad tervetena üle andma. Et varuosasid oli ääretult raske ausal teel leida, käidi vargil ... kõrvalroodus v siis tsivilistidelt vinnamas.
Kogu karauuli- ja valveteenistus oligi põhimõtteliselt vajalik ainult omasuguste kaasvõitlejate isetegevuse ärahoidmiseks

Elu sellises kõrbegarnisonis oli üsna sündmustevaene, olgugi et Aserbaidžaan sel ajal kurjakuulutavalt podises. Seega väeosast välja eriti ei lastud ja ega lähimas ümbruskonnas peale paari armetu külakese ja stroibati eriti midagi polnud ka. Linnaluba Bakuusse või Sumgaiti tähendas ülemustepoolset sooja soovitust erariided selga ajada.
Tolle rahutu aja arvele tuleb kanda ka Spetsnazi külaskäik. Ühel lämbel suveööl kargas polgu korrapidaja ühtäkki kasarmuruumi ja üritas korrapidaja allüksust jalule saada. Esimese trevooga peale pöörasime tüdinult külge aga siis taipas keegi silma lahti teha ja nägi et asi on tõsine - kapten näost lubivalge ja tudiseb. Kamandati meid siis jooksujalu relvadele ja mööda väeosa laiali. Mina ja Muhhamadijev kappasime KPP-sse ja seal hakkasivad asjad selguma. Spetsnaz murdis akna kaudu nii kiiresti sisse, et vaene prapor ja autoroodu reamees ei jõudnud silmagi pilgutada kui nad juba ninali põrandal olid. Aken oli muuseas ülimalt korralikult lahti tehtud, kroonu vara ikkagi Võeti kaasa relvad, telefon ja korrapidamise päevik. Samas stiilis käidi läbi veel õige mitu kohta. Ainsana osutas vastupanu polgukorrapidaja abi - noor leitnant, kes parajasti magas. Talt hakati vaikselt püstolit kabuurist sikutama kui noormees ärkas ja rabelema kukkus. Loomulikult vaigistati ta kähku maha.
Tjah, peale seda käis analüüs ja tagantkihutamine terve nädala...

Surmahirmu sain korra ikka tunda.
Polk kupatati Valgevene lõunapiirile Luninetsi üleliidulisele polügoonile niiöelda eksamit andma. Lennukid lendasid muidugi ise aga kogu ülejäänud inventaar, elus ja elutu topiti ühte transpordilennukisse. Asjad alla ja sõdurid nende ja lae vahele. Tõsi, päris mugav oli, sest kogu träni kaeti paksult maskeerimisvõrkudega, ainsaks miinuseks oli neli ainukest illuminaatorit.
Sinnalend kulges viperusteta, aga vaat tagasi tulles kusagil Põhja-Kaukasuse kohal sattusime äikese kohale. Vaatepilt oli võimas aga ühel heal hetkel sain aru et lennuk kukub ja kukub ja kukub. Õõvastav kogemus - pime lennuk, välgusähvatused ja vaba langemise tunne. Lisaks veel mingi arusaamatu mögin valjuhääldist...
Ei olnd asi muidugi üldse hull, elus olen. Kuigi seda ka ei tea mispärast nii juhtus.

Luurajale:

selliseid toiminguid nagu Sina, näpud lennukis, sooritasid meie lennuväljal tavaliselt ex-kursandid. Imeline lugu - 1 neist juhtus olema mu koolikaaslane ja peaaegu et naaber. Oli mingi hullu idee najal läinud õppima lennukooli ja aasta pärast saanud aru, et see elu pole ikka tema jaoks. Mingitmoodi kursandistaatusest lahti saanud, jätkus siis teenistus tavasoldatina.
Mõtlen praegu, et kuidas Su roodu ametlik nimetus kõlas...?
Ise olin üksuses mis orig.keeles kõlas "rota svjazi i radio-tehn. obespetšenija", raadiomajaka peal siis põhiliselt. Sai ka muid ameteid peetud, näituseks lennuväljal elektri- ja metsasihtidel telefonijuhtmetega jännatud

hugo1 kirjutas:Miks kutsuti eestlasi tihti Vene sõjaväes natsideks ja fašistideks Kuigi tean vastust ka ise oleks huvitav teada, mida teised arvavad

Et miks...? Selle kohta võiks vist öelda, et nõuk. inimene, mida talt ikka oodata.
Mu ema rääkis, et Magadani vangilaagris oli eestlasi tihtilugu ameerika fašistideks kutsutud ...

Karl Sollmann kirjutas:Luurajale:
Mõtlen praegu, et kuidas Su roodu ametlik nimetus kõlas...?

Tehnitšesko-ekspluatatsionnaja tšastj - lühidalt Tetš. Polk koosnes kolmest eskadrillist ja tollestsamast allüksusest, milles lennukeile korralist hooldust tehti. Nagu juba räägitud oli sõdureid vähe - 40 ringis.
Peale lennupolgu oli garnisonis teeninduspataljon (koosnes kahest roodust - automobilistid ning karauulimehed) ja siderood. Lokaatorimehed ja radistid kuulusid viimasesse. Võeh kuidas sai kadestatud üht Pärnust pärit vene poissi, kes nagu kuninga kass polgu komandopunktis majandas

Luuraja: Peale lennupolgu oli garnisonis autopataljon (koosnes kahest roodust - automobilistid ning karauulimehed) ja siderood.

Kas need polnud mitte obato e. lennuväljateeninduspataljon ja obs rto e. side- ja raadiotehnilise teeninduse pataljon? Sellisel juhul pidi seal olema veel ka 1-2 lennuväljatehnilist roodu (aerodromno-teh.). Siderood oli pataljoni asemel tavaliselt siis, kui lennuväljal baseerus veel teine polk, millel oli obato või ATB (aerodr.-teh. baza).

Või olid seal hoopis ka tuumarelvad? Neid teenindav nn RTB ("remontno-tehnitšeskaja baza") koosnes samuti kahest roodust -- auto- ja valveroodust (+ side- ja teenindusrühm, ja muidugi ka vaid ohvitseridest ja mõnest praporist koosnev nn koostebrigaad).

Luuraja tsitaat: "Võeh kuidas sai kadestatud üht Pärnust pärit vene poissi, kes nagu kuninga kass polgu komandopunktis majandas "

Sai alguses, noore sõdurina, Tšernigovis (TšVVUL) oldud komandopunktis. Ei mäletagi, kuidas ametinimetus täpselt kõlas, aga tegevus nägi välja u selline, et panid kõik lennud - marsruudid-vahejuhtumid-kütusekulu jne salakoodis kirja ja pärast toimetasid siis kuhu vaja.
Minu õnnetuseks sattus minuga kokku 2 eesti poissi, kel vene keelega lood mitte kõige paremad polnud ja nii tuligi õige pea asjad kokku pakkida.
Vastutus oli sääl üle keskmise suur, aga elu-olud parimad mida ette võis vaid kujutada: kino, raanatukogu, postimaja, tenniseväljak. saun, telekad jvpm

Kapral Karu kirjutas:Kas need polnud mitte obato e. lennuväljateeninduspataljon ja obs rto e. side- ja raadiotehnilise teeninduse pataljon? Sellisel juhul pidi seal olema veel ka 1-2 lennuväljatehnilist roodu (aerodromno-teh.).

Nii oligi. Mälulünga likvideerimiseks tuli oma kirjade poole pöörduda. Tõsi kohalikus kõnekeeles nimetati teeninduspatti "avtobat" ja sideüksust millegipärast "divizjon".
Tõtt öeldes polnud nende üksustega suuremat otsest kokkupuudet - baltlasi neis polnud.

Kapral Karu kirjutas:Või olid seal hoopis ka tuumarelvad?

Pead ei saa anda, aga küllap oleks olemasolust kuulnud ikka. Minu teada polnud Su-25 just kõige kohasem aparaat tuumalöökide andmiseks, kuigi võimeline ta selleks oli.

Kuni 1981.a-ni nimetatigi neid sideüksusi divisjonideks (ods rto).

Kas väeosanumbreid ka mäletate?

Tšernigovis TšVVAUL'is oli õppejõuks ka meie endine Õhuväe ülem Teo Krüüner.

86-88 sõin mina sõdurileiba ja meie üksust, RSiRTO, nimetati samamoodi - divisjon.
Ja lennuväljateenindusüksust, mis lennumasinatele kütust kohale toimetas, lennuradasid puhtana hoidis ja karauuli pidas, nimetati meilgi pataljoniks.

Meelde tuli: amet, pida kõige alguses asusin pidama, nimetati kodirovšikuks, e siis kodeerijaks.

Väeosa nr oli, kui nüüd ei eksi, 22603