Ohvitserist ja tema eneseväärikusest

[Mobutu]

Enamusest vabatahtlikest reservohvitseridest võiks isegi asja saada, aga selleks oleks vaja süstemaatilist täiendkoolitust ja praktikat. Praeguseks võikski lõpetada uute vabatahtlike reservohvitseride tootmise ja keskenduda olemasolevate täiendkoolitusele. Praegu mingid täiendkursused toimuvad, kuid need rohkem juhuslikku laadi.
VROK-i komplekteerimine on ka täielik müstika. Eelmise aasta kursusele kandideeris üks minu malevkonnakaaslane. Ta on läbinud ajateenistuse (vabatahtlikuna valis tollal kõige karmima väeosa), omab snaipri väljaõpet, Kaitseliidu aktiivne liige, osaleb sõjalis-sportlikel võistlustel, lisaks on tal kaks kõrgemat haridust ja juhikogemus tsiviilelust. Paraku tuli talle eitav vastus. Samas võeti kursusele mitu suure kõhuga ministeeriumiametnikku.

[Kapten Trumm]

Kui nüüd siin eelpool kõnelejate sõnasabast kinni haarata, siis see on nüüd küll õigus, et reservohvitseride kursused läbinu tegevteenistusse minek rahuajal on reguleerimata.

Seadusetäht ütleb, et tegevteenistusse asumisel võib reservohvitserile anda tema kvalifikatsioonile vastava allohvitseri auastme.

[Kapten Trumm]

Enamusest vabatahtlikest reservohvitseridest võiks isegi asja saada, aga selleks oleks vaja süstemaatilist täiendkoolitust ja praktikat. Praeguseks võikski lõpetada uute vabatahtlike reservohvitseride tootmise ja keskenduda olemasolevate täiendkoolitusele. Praegu mingid täiendkursused toimuvad, kuid need rohkem juhuslikku laadi.

Probleem pole mitte ainult RO-des, vaid reservides tervikuna. Kõik need reservid vajavad koolitamist ja loota, et mingi 1997 ajateenistuse läbinu on praegu sõdur on sama totter idee, nagu RO on ohvitser.

Probleem lahendatakse siis, kui hakatakse reservidega süstemaatiliselt tööle nagu seda tehakse Iisraelis või Soomes ja lõpetatakse Sakala tn isehakanud klausvitside poliitilise taktikepi järgi "tulevikusõjaks" valmistumine.

Mis puutub minu kogemusi ROd versus "päris", siis see ei lange praegu teps mitte kaadri kasuks. Mitte et ma RO-sid kuidagi kaitseks (olen siiani arvamusel, et RRÜBKA on kõvem sõna kui VROK), aga seltsimehed, kes te ambasuurile viskusite - ka kaadri hulgas on piisavas koguses seanaha vedajaid ja pidureid. Ei ole elu mitte mustvalge.

Võiks kihla vedada, et kui VROK-id oleks komplekteeritud avaliku konkursi alusel, kus kandidaadil tuleks tõestada enda vaimset ja füüsilist sobivust, oleks olukord sootuks teine.

[paharet]

Minu ettekujutusele Eesti ohvitserist ei vasta paljud tänapäeva ohvitserid minu ettekujutus ohvitserist on ennesõja aegne ohvitser mitte küll konkreetselt 1 ohvitser vaid enamus nendest kellest on arhiivimaterjalides kirjutatud ja kelle mälestused on kätte saadavad.Olen olnud üle 15 aasta tegevteenistuses ja selle aja jooksul olen kohanud vaid üksikuid ohvitsere kes vastavad minu ettekujutusele Eesti ohvitserist.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Well,

ma jätaks need pikad teemaarendused meie reserv-/kaplan-/eriala-/jaeiteamisveel- ohvitseride vajadusest selle asja tänasel kujul vahele...

Sest kui (rivi-)ohvitsere on üldse vähe ja terased poisslapsed Tartu Riia mäel Sõjakooli väravaid ei ummista - mida põrgut siis Peastaabi personalistidel muud olekski teha, kui igasuguseid nalja-ja pulli kursusi välja mõelda ja siis lõppprodukti uhkelt ühise nimetajaga tituleerida - OHVITSERID

A vot keskealiste soliidsete meeste öises kasarmus alkomeetriga kottimine, siis selle jama meediasse tõukamine - no on ikka idioodid

[hummel]

Ei hakka oma allikaid ega muud täpsemat avaldama. Detailid jäävad ära.

Aga mul on tunne, et osadele inimestele on jäänud mulje nagu reservväelasi arvestatakse bussitäite või rongitäite kaupa. Toome 6 bussitäit sõdureid, 2 bussitäit allohvitsere, 1 bussitäie ohvitsere ja rivistame kõik kuhugi tänavale suvalises järjestuses üles. Siis kolmeks loe ja ongi reservist 3 kompaniid nagu nalja. Automaadid kätte ja hurraa!

Aga mida teeb ikka see "tahan ohvitseriks" 8 nädalat kursused läbinud ohvitser sõja ajal? Mis on taolise ohvitseri funkstioon?
a) Paneme reservistidele rühmaülemaks. Kui need reservistid-sõdurid ja reserv-nooremallohvitserid (kes üldiselt ajateenistuse läbinud) teada saavad, et nende ohvitserist ülemal pole isegi niipalju sõjalist haridust, kui jaoülemal, hakkavad ignoreerima, saadavad selle venna lihtsalt üle sellesamuse või halvemal juhul panevad üldse joosku. Oma nahka keegi ilma asjata kahurilihaks saata ei taha.
b) Paneme mingiks spetsialistiks staapi või tagalasse. Ma kardan, et enamusel puudub kahjuks selline taust, mis lubaks teda mingi SA militaarelus tarviliku spetsina käsitleda.
c) Saadama üksi kuhugi rangerit mängima. See ei pruugi ka hästi lõppeda, sest kogemusi ja teadmisi taoliseks üksikvõitluseks napib. See on klass omaette. Samas ei vii vähemalt teisi hukatusse.
d) Moodustame sarnastest otsese otstarbeta ohvitseridest koondgruppe, jagusid või isegi rühmi ja saadame kuhugi tegevusse. Tegijamad juhtideks. Näiteks valverühm. Kas selleks on aga ohvitseripaguneid vaja?

Mis ma tahan öelda, on et igal reservistil peab olema oma eesmärk ja koht SA koosseisus ja ta peab vastava tööga ka hakkama saama.
Ja meil pole vaja vaid lõputult jalaväerühmade ülemaid. Armee ei koosne ainult jalaväeüksustest. Paradoksaalne on see, et reservväelaste õppekogunemisel (millistega viimati seotud olin) ei ole puudust tavalistest meestest, keda on toodetud palju. Ülemääragi on lihtsaid laskureid (või relvasüsteemide "mürsikuid"). Samuti jagub tavalisi jalaväekoolitusega jaoülemaid ja rühmaülemaid. Puudus on aga erialaspetsilaistidest-sõduritest ja vastavate allüksuste juhtidest. Ja need on sageli kahjuks asendamatud.

Reaalne on, et RA rühmaülemad ja rühmavanemad lähevad SA koosseisudes kompaniiülemateks, abideks ja kompaniiveebliteks, millise tööga nad peaksid ka RA ohvitserikogemuse ja -haridusega hakkama saama. Reservistidele jäävad ametikohad kuni rühmaülemani ja teatud spetsialistide kohad staapides ning tagalas. Vaid üksikud erandid peaksid töö saama kompanii juhtkonnas. Näiteks endised kaadrikaitseväelased, kes vahepeal tsiviili läinud või mõned aktiiv-kaitseliitlased, kes peale ajateenistust lisakoolitust saanud. Lambiohvitseridega pole nagu midagi teha.

100% reservistidest komplekteeritud SA rühm peab olema samuti igati lahinguvõimeline ja seda eesotsas oma reservistidest juhtidega.
Oma ja tuttavate praktika näitab muide, et ajateenijatel, kes on reservist õppekogunemeisele kutsutud (seda on küll veel vähe tehtud, kuid järgmise aasta plaanid on märkimisväärsemad), kulub alla nädala, et oma 5 a tagasi õpitud ja pähe drillitud sõjatarkused uuesti meelde tuletada. Isegi teenistuses omandatud kaitseväeline viisakus jms hakkab iseendast vaikselt tulema.
Mina hindaks päris kõrgelt neid aspirantidest reservohvitsere, kes on läbinud SBK+NAK+AROK+AÜK. Nad on välja valitud ja saavad enamuses nii taktikaliselt, kui metoodiliselt alluvate juhtimisega hakkama. Mõni paremini, kui noorem kaadrikaitseväelane. Lampi paari kuuga "noorsõdurist" ohvitseriks tõusnutest igatahes enamusest seda ei usu.
Ja seda ei usu ka enamus kaadrist ega ajateenijatest. Kes asjasse tõesti usuvad, on asjaosalised ehk ise ja mõned riigikaitsega vähem pistmist omavad isikud.
Aga jah - eks ka nende VROK omade seas on mõni asjalik. Erandid kinnitavad reeglit.

[stilett]

Hummel! Olen sinu poolt viimases postituses kirjutatuga peaaegu täies mahus nõus.
Tahtsin saada vastust eelnevalt kirjutatule, kus Sa väitsid, et mõnes PIIRKONNAS on reservohvitsere lausa iga NELJAS?
Kõige lihtsam on vastata: "Ei hakka oma allikaid ega muud täpsemat avaldama. Detailid jäävad ära." .
Kui presidentide poolt allkirjastatud käskkirjade kohaselt on ohvitseri auastme saanud ca 3500 kodanikku, siis ei saa olla, et reservohvitsere on iga neljas. Selle jaoks ei pea olema kõrgharidusega matemaatik, või statistik. Kas meil on ainult 14 000 reservväelast?
Tore, et lõpuks tunnistad fakti, et VROK-i lõpetanute seas on MÕNI ASJALIK ka ikkagi olemas .

[Kapten Trumm]

Räägiks asjast ka.

Väljavõte Eesti sõjalise kaitse strateegiast:

44. Mobilisatsiooni väljakuulutamisel eelkõige:
•formeeritakse kooskõlas vastavalt Vabariigi Valitsuse või kaitseväe ülemjuhataja poolt määratud mobilisatsiooni ulatusele seni formeerimata üksused;
•vastavalt vajadusele mobiliseeritakse kaitseväe juhataja või ülemjuhataja mobilisatsioonikäsu alusel täiendusreservi kuuluvaid reservväelasi, et täiendada olemasolevaid üksusi. Sõjaseisukorra ajal võib kaitseväe ülemjuhataja moodustada täiendavaid üksusi

Juhime nüüd tähelepanu asjaolule, et Eestis on relvakandevõimelist rahvast jämedalt 150 000 -200 000 inimest. Nimetage kahurilihaks või kuidas tahate. Kõik sellised andmed on avalikult kättesaadavad.

Niisiis, inimpotentsiaal on 150 000 inimest
Sellest ca 50 000 on läbinud teenistuse Eesti kaitseväes.
Sellest 16 000 on operatiivstuktuur - st paberil üksusteks formeeritud reserv. Võimalik, et see arv on suurem - targemad parandagu.
Sellest ca 5000 on kõige vajalikuga varustatud ja tagatud ja formeeritud 1. jalaväebrigaadi. Enne oli ka ca 4000 formeeritud maakaitsepataljonideks, mida enam ei ole.

See, et meil on ilusad KSK-s kõrgelt haritud noormehed 5000 ja ehk ka 16 000 jaoks, ei tähenda, et need oleks 50 000 või isegi 150 000 jaoks. Herrad kaadriohvitserid, ärme seda nüüd suures tuhinas unustada.

Et väeosad üle 16 000 koosnevad sõjalises mõttes saastast elavjõust ja sellistest RO-dest nagu nad on - on meie riigi traagika, kes tegeleb jalaväekompanii saatmisega Afganistani ja kolme miinipaadi tuleva aasta manöövritega. Selle eest vastutab põhimääruse järgi kamin koos peastaabiga.

Kui 4x10 päeva ei anna ohvitseri, siis kindlasti ei anna sõdureid ka 5 nädalavahetust Kaitseliidu Sbkkl-s ja kindlasti ei anna sõdureid 12 aastat tagasi läbitud ajateenistus, mille ülekordamiseks pole tahetud, suudetud, viitsitud RÕK-e läbi viia. Need üksused on kahuriliha, aga kahuriliha peab olema ka kuidagi juhitud. Peotäis jeekimeid, kes korralikud koolid lõpetab, igale poole ei jõua. Selle seltskonna saatus kriisi puhkedes saab olema 2 päeva väljaõpet ja lahingusse. Sellised seltskonnad peksid venelasti Talve- ja Jätkusõjas, niiet karvad ja sulepuru lendas.

Niiet pika ja s*ta jutu resümee on, et neid kursusi on vaja. Kuid on vaja ka süstemaatilist tööd reservidega laiemalt. Ja kui need "reservid" peavad hakkama Aegviidus pori nühkima, siis a)sinna ei püri enam seltskonnaklounid b)seal osalejatel loksuvad ehk prioriteedid paika.

[ppp]

Algne teema on muutunud reservohvitseride hindamise ja ettevalmistamise teemaks. Loen ja loen, jutt käib minust ka , tahaks sõna sekka öelda, kuigi midagi asjalikku kosta pole.
Seoses TPI lõpetamisega sain kaasa siderühma ülema/leitnanti , viimases NL lõpus sai Kalingradis kordamas käia, 55 päeva ja v.leitn.
2000. aastal Viru ÜJP-s staabikompanii õppus, 24 päeva - lipnik/raadioside rühmaülem. Pigem kuulun "eitahasaadaohvitseriks".
Puuduvad vajalikud teadmised, kogemused, isikuomadused!
Ja siin pole tegu mitte ainult oma rühma hukkasaatmise võimalusega, side alal annab ikka väga mastaapselt sitta kokku keerata oma pädevusetusega! Aga mis teha, sinna reepeale kord sattunud ja 2000-ndal oli vaja NATO meestele näidata, et meil nii ja naasugust reservi olemas jne, nagu juba ka olen eelnevalt siin toksinud. Meist 4-st siderühma ülemast seal vast ühel oleks potensiaali aga kindlasti puudub ettevalmistus/teadmised. Samas teistel erialadel oli asjalikke vendi ka Praegu see minu probleem, aga kui asi tõsiseks peaks minema, siis nagu Hillart küllaltki emotsionaalselt kirjutas jne...

[Mobutu]

Reservrühmaülemaid peaks vist varuga toodetama, kuna rühmaülema amet sõja ajal on üks tervistkahjustavamaid. Huvitav, kas selle asjaoluga on kursis ka VROK-i pürgijad?

[Hjalmar Nelk]

kpt Trummile

Sellest myytilisest 150-200 000 mehest. Jutt on jumala oige niipalju mehi meil vist on toesti votta, aga lugu selles, et nende yle keegi arvestust ei pea. Ei yksuse pohiselt ega ka isiku pohiselt. Nii on kokku lepitud. On taiesti selge, et mobiliseerida saad ainult neid inimesi/yksuseid mida sa tead. Andmebaase ei saa luua yleoo. Seetottu ma nimetangi seda arvu myytiliseks.

Ma ei raagi, et nendel meestel ei ole oigust riigikaitsest osa votta voi nad isegi ei peaks osa votma. Ma raagin sellest, et riik ei ole nendega arvestanud. Riik arvestab operatiivstruktuuriga ning kui seal tekib kadusi siis need taiendatakse taiendusreservist. Taiendusreservist lisayksuseid ei moodustata. Taiendusreservi jaoks varusid ei tekitata. Selline see plaan praegu seadusandlikult on. Raakida rohkemast kui operatiivstruktuurist on ylim naiivsus ning taielik lapsejutt. Kui pole plaane, varustust, relvastust ning yhist valjaopet siis see mass ei ole isegi mitte kahuriliha vaid midagi veel vahemat. Lugege Hummeli postitust.

Nii, et meil on vaja ohvitsere eelkoige operatiivstruktuuri jaoks. Praegu on meil tegevteenistuses alla 1000 ohvitseri. Suhtarv ca 1/20 le. Veelkord - mille jaoks meil neid reservohvitsere nyyd vaja oligi?

[Kapten Trumm]

kpt Trummile
Taiendusreservist lisayksuseid ei moodustata.

Kordan veel üle eespool postitatu
44. Mobilisatsiooni väljakuulutamisel eelkõige:
•formeeritakse kooskõlas vastavalt Vabariigi Valitsuse või kaitseväe ülemjuhataja poolt määratud mobilisatsiooni ulatusele seni formeerimata üksused;
•vastavalt vajadusele mobiliseeritakse kaitseväe juhataja või ülemjuhataja mobilisatsioonikäsu alusel täiendusreservi kuuluvaid reservväelasi, et täiendada olemasolevaid üksusi. Sõjaseisukorra ajal võib kaitseväe ülemjuhataja moodustada täiendavaid üksus

Minuarvates on ju väga selge?

Lisaks ei pea olema 4 aastat KSK-s võis muus peenemas akadeemias tooli kulutama aru saamiseks tõsiasjast, et kui põlisvaenlane käivitab suurema sõjalise ofensiivi, ei ole Eesti territooriumi kaitse seni kaua, kui keegi appi tuleb (selleks võib minna kuid) võimalik ei selle üheainsa brigaadi ega ka operatiivstuktuuriga. Ja mis see opstruktuurgi päästab, kui suutükiväge ja õhutõrjet on ainult ühe brigaadi jaoks. Selleks on vaja palju rohkem inimjõudu - sõjad Eestis viimasel sajandil näitavad, et kuuekohaline arv mehi.

Selleks puhuks ongi hea, kui selle kahuriliha hulgas on ka natuke sellist kahuriliha, kes teab, kuidas näeb välja rühma struktuur või kuhu panna kuulipilduja. Või arvad, et ohvitserid ei hukku ja neid täiendada pole vaja? Wild guess...

Taiendusreservi jaoks varusid ei tekitata. Selline see plaan praegu seadusandlikult on.

Ma kahjuks nii peenet infot ei oma, kuid kui natuke näppude peal arvutada, siis nt relvi on rohkem kui 16 000 püssi? Ja võibolla saadetakse kriisi ajal transpordilennukiga veel juurde.

Raakida rohkemast kui operatiivstruktuurist on ylim naiivsus ning taielik lapsejutt. Kui pole plaane, varustust, relvastust ning yhist valjaopet siis see mass ei ole isegi mitte kahuriliha vaid midagi veel vahemat.

Ongi praegu kahurliha. Tänage selles meie suurepärast riiki, kelle tegemata jätmisega tegemist on. Soomes see nii näiteks ei ole ja reservohvitsere koolitatakse seal samuti akadeemiaväliselt. Samal ajal on Eestis ajateenistuse läbinud ca 45 000 meest, kellest lahutame opstruktuuri, saame 29 000. Ei usu, et see väga vilets algmaterjal on.

Lugege Hummeli postitust.

Hummeli post on eelkõige kantud tema isiklikust seisukohast, et RO-sid pole vaja. Mina isiklikult ei usu, et Sina või Hummel suudaksid vettpidavalt argumenteerida, kuidas opstruktuuriga, vajadusel reservist reakoosseisu täienduseks võttes täita EV territooriumi kaitse ülesandeid. Ei pea kandma paguneid aru saamiseks, et see on võimatu.

Nii, et meil on vaja ohvitsere eelkoige operatiivstruktuuri jaoks. Praegu on meil tegevteenistuses alla 1000 ohvitseri. Suhtarv ca 1/20 le.

Just, eelkõige. Peale selle on vaja ja RO-sid puhuks, kui on vaja mobiliseerida ja formeerida täiendavaid väeosi. Mis nt VF täiemahulise sõjalise rünnaku ohus on tõenäoline (kuigi see rünnak ei ole hetkel eriti tõenäoline). Pealegi - Kaitseliidus vähemalt kadunud maakaitsepataljonides oli päris suur roll RO-del - kahjuks ei ole KSK-st piisavalt kaadrit võtta ja seda keegi ei anna ka. Tuleb läbi ajada teistmoodi. Juba üks näide, kus RO-sid rakendada.

Veelkord - mille jaoks meil neid reservohvitsere nyyd vaja oligi?

Eespool on kirjas. Neid on samamoodi vaja kui täiendreservi. Või on tõesti kogu täiendreserv 1:20 suhtes aspirantidega tagatud

[hummel]

Reservohvitseride ja erialaohvitseride vajalikkuses ei saa kahelda, aga mõtekam on ilmselt kasutada sageli 8 nädalase kooliga ohvitseri asemel rühma juhina 12 nädalase kooliga head seersanti. Tegelikult on tal ka praktikat ajateenistuses ja seda isegi rohkem, kui aspirandil. Selliseid seerusid peaks meil jaguma rongitäite kaupa, sest nende suhteliselt kvaliteetse koolitamisega alustati juba 1990. a algupoolel. Rühma ei juhi raskes olukorras mitte ohvitseripagunid, vaid hea ja aktsepteeritud mees. Jah, tal peab olema alluvate ees autoriteedi saavutamiseks ja taktikaliseks toimetulekuks ikkagi vähemalt jaoülema ettevalmistus (= 2-4 pulka). Seega on veidi enneaegne paanika, et kui meil pole tärnidega mehi, oleme automaatselt võitlusvõimetud.
Aspirante on vorbitud rühmakaupa KVLK-s ja väeosades alates 1997. a suvest ja küllap peaks neid tegelikult rühmaülemateks piisavalt olema. Puuduolevad saab asendada kas paremate seersantidega või ka kaadriallohvitseridega. Tagalarühmade ülemad peaks nagunii allohvitserid olema - supikeetjaks/õlinäpuks ohvitseri vaja pole.
Näiteks Bundeswehris on süsteem muide selline, et ohvitsere on enamuses kompaniides üldse 2-3: KÜ, KÜA ja 1. RÜ. Ülejäänud on vanemallohvitserid. See selleks.

Kui nüüd hakata mõtlema, kuivõrd meie kaader kaitseväes suudaks mobilisatsiooni raskuse ära kanda, peaks alustama rivikaadri arvu hindamisest. Ma kaldun arvama, et riviohvitsere, kes teenivad kompaniides-patareides-koolides ja on suutelised tegutsema KÜ või KÜA-na oleks võimalik kaitseväes välja panna kuni 200. Samapalju peaks saama ka vanemallohvitsere. Loomulikult on juba hulgem ltn/vbl ettevalmistusega/haridusega ohvitsere-allohvitsere võtta reservist, kuhu nad on läinud peale 5-10 a teenistust.
Arvestame, et 2 sõjakooli nooremohvitseri ja 2 lahingukooli vanemallohvitseri moodustavad iga SA kompanii (patarei) juhtkonna ja keskmise SA kompanii reservistide arv on nii 130-170 meest. Kui meil on käepärast tegevteenistuses kokku kuni 200 riviohvitseri ja kuni 200 riviallohvitseri, siis sellega suudame kokku panna 13 400 - 17 400 (~ 15 000) meest. Lisaks on mõnisada kaadrikaitseväelast, kes pole rivikaadrid või ei jää kompaniidesse SA koosseisus.
Eraldi teema on veel KL, millest iga maleva baasil peaks saama formeerida vähemalt ühe korraliku 200-mehelise üksikkompanii - kompanii juhtkond on kaadrist. Seega lisaks 3000 meest. Ehk rohkemgi.

Kokku saame täna ühesõnaga iga kell kaadrijuhtkonna baasil komplekteeritud 20 000 meest, millest saaks paar jalaväebrigaadi ja muud vähemad üksused. Käsirelvi peaks neile piisama, kuid raskerelvastust võiks sellele pundile rohkem olla. Meeste/allüksuste piiri paneb paika olemas olevate RA kaadriohvitseride-allohvitseride (SA kompanii juhtkonnad) koguarv, mitte aga niivõrd reservohvitseride (SA rühmaülemad) arv. Rivikaadrit võiks loomulikult rohkem olla - saaks siis kaitseväega riiki ka kaitsta . RA kaitsevägi peaks just allüksuste poolest kogukam olema. 30 000 opstruktuur oleks juba midagigi.
Rühmaülemaid võib keevitada kas "tahan ohvitseriks" kursustel või AROK-is palju iganes, kuid edukaks kompaniiülemana toimimiseks on juba rohkem sõjalist haridust + teenistuskogemust vaja. Väidan, et 90-95% reservohvitseri haridusega (AROK/VROK) vendadest ei ole suutelised oma kompanii lahingutegevuse planeerimise ja juhtimisega reaalselt rahuldavalt toime tulema. On ka väliõppustel tähele pandud.

[alban]

Ei saa oma suud ka kinni hoida kuna olen isegi VROK-i läbi teinud. VROKi (Vabatahlike ReservOhvitseride Kursus) õppekava põhineb RRÜBKA (ReservRühmaÜlemate BaasKursus Ajateenijatele) õppekaval, mis tähendab seda, et teoreetilised teadmised (klassitunnid) on samas mahus kui RRÜBKAl kuid kursus on kokku tõmmatud väliharjutuste arvelt ning klassitunde on päevas rohkem kui RRÜBKAl. Teoorias on idee selles, et VROKi läbinud saavad teoreetilise baasi kätte ning praktikat harjutavad Kaitseliidu juures ning saavad hilisemat teoreetilist täiendkursust (iseasi on muidugi see, et osad liituvad/on liitunud Kaitseliiduga aga mõned seda ei tee). Kui nüüd rääkida sellest, et kas ajateenistuse läbinu on parem juht kui VROKi läbinu siis minu seisukoht on see, et juhiks sünnitakse ja see ei sõltu ajateenistuse läbimisest (seal on ajateenijal võimalik oma silmaga ohvitseri näha aga ohvitseri nägemine ei loo tühja koha pealt juhti). Minu kursusel oli mehi kes olid läbinud ajateenistuse nii EKV-s kui ka mehi kes olid teeninud NA-s ja osalenud Afganistani sõjas 80-ndatel. Mina küll ei julge ütelda, et too Afgaanis reamehena sõdinud mees oleks oma reservrühmaülemale vajalike teadmiste või oskuste poolest üle olnud teistest kursusel olijatest. Samuti ei anta ajateenistuses reamehele neid teadmisi mis on vaja rühmaülemal. Kokkuvõttes taandub kõik konkreetse isiku motiveeritusele. Kui NAK-i ja RRÜBKAsse satub ajateenijate hulgast igasugu elementi (mitte kõige "kirkamaid kriite") ja VROKi eelduseks on kõrghariduse olemasolu, mis peaks tähendama teatud õppimisvõime olemasolu, siis ei saa väita, et RRÜBKA läbinu on parema teadmistepagasiga kui VROKi läbinu kellel on motivatsioon teadmisi omandada ja areneda kõrge. Ja ma ei väida sellega seda, et VROK oleks parem kui RRÜBKA ja vastupidi. Kõik sõltub konkreetse kursuslase soovist teadmisi omandada ja neid arendada.
Ideaalis oleks tore, et reservarmee ohvitserid oleks kõik sõjakooli läbinud ja mitmeaastase praktikaga aga selge on ka see, et seda ei ole võimalik meie ressursside juures saavutada. Seega peame leppima, et väljaõpetamata või igiammu väljakoolitatud reservväelast juhib taolise lühikese kursuse läbi teinud reservrühmaülem. Parem taoline ohvitser kui üldse mitte ohvitseri.

[Madis22]

Teadmised, teadmised, teadmised ... Aga kuhu jäävad oskused ja hoiakud (suhtumine toimuvasse)? Kui suure osa teadmiste omandamisel peaks moodustama harjutamine. Kui suure osa teadmiste oskusteks muutmisel peaks moodustama õpitud tegevuste praktiline sooritamine. Mõlemal puhul u. 70%. Statistiliselt võttes 0,3x0,3=0,09 ehk teoreetilise loengu kuulanu on omandanud teemast vaid 9% ja asjaga tegelemiseks sobivate hoiakuteni ta ehk pole veel jõudnudki. Heaküll. Reservohvitseride kursustel käinud teevad seal pisut rohkem, kui vaid teoreetiliste loengute kuulamine. Sama võib öelda ka Aspirantide kursustele suunatud meeste kohta - nende valik on ikka mõnevõrra põhjalikum, kui "Neljaks loe! Esimesed kaks sammu ette! Aspirantide kursusele marss-marss!" Kuue kuuga on neil jõudnud kujuneda vajalikud värsked teadmised, oskused, arusaamad ja hoiakud ning harjumused, millega VROK-i meestel alles tuleb tegelema hakata. Ainsad millega VROKi kursant võib RRÜBKA õppurit edestada on elukogemus ja motivatsioon, samas motivaatoreid võib olla vägagi erinevaid. Minu arusaamist mööda vabatahtlike reservohvitseride kursused on vajalikud, kuid sinna võetavatele meestele kehtestatavad nõuded peaks lähtuma sõja aja vajadustest (eelnev väljaõpe, järgnev praktika jne)