See teema jäi tõesti päris ammu pooleli, aga et pealkiri on suht paljulubav ja uue tegemisel mõtet ei näe, siis otsustasin sellele elu sisse puhuda. Endised pildid olid muidugi juba kadunud koos keskkonnaga, kuhu need omal ajal üles lasin. Mõtlesin siis, et reanimeerin alustuseks varasemad postingud ära, aga see ei olnudki nii lihtne, nagu arvasin. Ent lõpuks sain foorumi peaspetsialisti abiga asjad joonde. Kribasin proovi mõttes ka paar sõna, et järgmisel hommikul kustutan ära, aga Kristjan jõudis juba märgata. Nüüd tuli siis kiirustada, et oleks ka mida näidata.
Alustan siis nagu tavaliselt, jutuga päris masinast. Kõik algas päris ammu – 1937 aastal anti Harkovi Veduriehitustehasele ( ХПЗ) ülesanne T-35 baasil uue rasketanki projekteerimiseks. Vastavalt Auto-TankiPeavalitsuse (АБТУ) ettekujutusele pidi uus masin olema kolme torniga, kaaluma 50-60 tonni, omama 75 – 45-mm paksust soomust ja olema relvastatud ühe 76-mm ja kahe 45-mm kahuriga. Lisaks veel paras ports kuulipildujaid.
Uue tanki konstruktsioonis nähti ette ka T-35 jõuülekande ja käiguosa kasutamine. Ent Harkovi tehase konstrueerimisbüroo, kus niigi ei olnud piisavalt võimsusi sellise keerukusega projekti vedamiseks, oli repressioonide käigus kaotanud päris palju kõige kõrgema kvalifikatsiooniga insenere. Seepärast ei olnud Harkovi tehase konstruktorid , vaatamata Peavalitsuse mitmetele järelepärimistele, jõudnud 1938 aasta kevadeks teha muud, kui töötanud läbi uue tanki kuue variandi eskiisprojektid. Viimased erinesid üksteisest ainult relvastuse paigutuse poolest. Seepärast laiendas Peavalitsus 1938 aasta aprillis uue tanki projekteerijate ringi, kaasates nii Leningradi Kirovi tehase (ЛКЗ), kui ka Kirovi nimelise tehase No 185. Mõlemal tehasel oli tankide ehitamise valdkonnas ette näidata päris suur kogemuste pagas.
Leningradi tehas hakkas projekteerima tanki SMK, ehk Sergei Mironovitš Kirov, tehas No 185 tanki indeksiga T-100. Kui komisjon oktoobri alguses projektid üle vaatas, oli T-35 tüüpi käiguosa praktiliselt kadunud, SMK –le oli ilmunud torsioonvedrustus ja T-100 balanssiiride elastseteks elementideks lehtvedrud. Komisjon sellest numbrit ei teinud ja mõlema projektiga mindi konkursi põhimõttel edasi. Detsembri alguses vaadati mõlemad projektid üle Moskvas Sõjanõukogu istungil, kus loobuti kolmandast tornist ja otsustati ehitada mõlemad masinad kahe torniga. Lisaks käidi seal välja idee ka ühe torniga variandi ehitamiseks, millest sai hiljem „päris ehtne“ KV tank. Aga Harkovi tehas tõmbus sellest projektist üldse kõrvale.
SMK tegi oma esimese sõidu 1939 aasta aprilli lõpus ja T-100 juuli alguses. Esimesel augustil suunati mõlemad masinad katsepolügoonile ja septembri esimesel päeval, kui algas Teine maailmasõda, tegi oma esimese sõidu ka tulevane KV. 20-dal septembril demoti neid juba Moskva lähistel Kubinkas riigi tähtsatele ninadele.
Seoses Soomele kallaletungimisega moodustati kolmest uuest tankist spetsiaalne rasketankide rood, mis suunati rindele, et testida uusi masinaid lahinguolukorras. Antud teema peakangelane – SMK – sõitis paar päeva pärast lahingutegevuse algust fugassile ja seisis soomlaste tagalas üle kahe kuu, enne kui see suudeti kuue T-28 tanki abil ära tuua ja Perkjärvi raudteejaama pukseerida. Seal võeti masin osadeks ja saadeti Kirovi tehasesse remonti. Ent arusaamatutel põhjustel remondiga ei alustatudki ning masin vedeles tehase tagahoovil lahitvõetud olekus kuni Teise maailmasõja lõpuni. Hiljem saadeti see ümbersulatamisele.
Seekord siis SMK. KV-seeria masinate maailmas on see vaieldamatult kõikide KV tankide SUUR ROHELINE EMA. Või Isa? Või hoopis uuema aja mõiste kohaselt Vanem? Tegelikult oleks teema pidanud (kronoloogilises mõttes) sellest masinast algamagi, aga et esimene normaalne mudel tehti Takom-i poolt valmis alles paar aastat tagasi, siis tuleb seekord leppida kolmanda asetusega.
Mis siis ootamas on? Karbi peal on kena pilt kunstniku fantaasiast, mis reaalselt olnuga üldse kokku ei lähe, aga joonistada ju võib mida iganes. Pilt on vähemalt ilus, kuigi talvekamot ei kandnud see masin isegi Talvesõjas. No ja viisnurk torni küljel on samasugune väljamõeldis. Riistakast paremal porilaual on Talvesõja kaadritel täiesti olemas, seal on ka näha, et masin on lumine ja härmas, aga valget värvi nendelt kaadritelt ei leia.
Tegelikult ongi nagu kaks valikut – muidugi, kui silmas pidada reaalsuses aset leidnud sündmusi - teha masin kas polügooni variandis või siis Talvesõjas. Aga eks selle mõtteni jõuan toimetamise käigus. No ja tegelikult on alati ka selline „what if?“ võimalus olemas, aga seni ei ole see mind köitnud.
Minu jaoks esimene mudel, kus küljed ja ülaosa on ühes tükis valmistatud, tavaliselt on tegu ikka alusvanniga või tuleb see ka veel juppidest kokku kleepida:
Veidi paneb kukalt sügama kere liigendamise põhimõte – siin on näha tagumine osa, kus tootja on valmistanud ülemise tagumise soomusplaadi kahe jupina. Saan aru küll, et nii võis lihtsam olla, aga mitte minu jaoks – tuli siis liitekoht korralikult ära pahteldada ja siluda, et pärast värvimist mõjuks tulemus ühe detailina.
Ja järgmine küsitav lahendus: siin ei tohiks samuti liitekohta olla, aga eks pärast paistab kui vinge sõnavara abiga see siledaks aetud saab. Kahjuks ei mõelnud selle peale kohe, muidu oleks ilmselt enne liimimist need paar juppi žiletiga maha lõiganud ja pärast liitekoha silumist tagasi kleepinud:
Et vähe ei tunduks on veel üks koht varuks – ninaosa eesmine nurgik on samuti keskelt pooleks ja peab endast kujutama ühes tükis detaili. Eks siis pärast paistab, kuidas välja kukub:
Aga et kõik tühja mulli puhumisena ei tunduks, siis pisike jupike tehasejoonist, kus on vähemalt kaks tootja poolt väljamõeldud liitekohta peal, seal on näha kuidas need kohad tegelikult lahendatud olid:
Järgmise korrani
Jälgin aga põnevusega!
